Reformierakonna nägemus Põhjamaast: luua Eestisse tulistava ja plahvatava Rootsi moodi ühiskond

Reformierakond ja Kaja Kallas päästsid võimule saades lahti ohjeldamatu massimigratsiooni, lahjendades selleks ka välismaalaste seadust ning see on Eesti täis toonud endise NSV Liidu rahvast, luues siia venekeelse keskkonna. Samas ei ole Euroopas mitte ainsatki “avatud” riiki, kes ei oigaks sisserändest tingitud probleemide käes, olgu see siis Rootsi, Saksamaa või Suurbritannia. Ainult Ungari ja Poola ei ole endale neid muresid tekkida lasknud.

Eesti loodi rahvusriigina, kus oli oma koht ka rahvusvähemustel, nagu rannarootslastel, baltisakslastel, ingerisoomlastel, Peipsiääre venelastel ja paljudel teistel. Massimigratsiooni sellesse eestlaste riiki ei kavandanud mitte ükski riigiisa ega tohiks seda ka praegu teha.

Venestamise tõid siia Nõukogude Liit ja NLKP liidutehaste töölistega ning see paiskas riigi demograafilise olukorra kaosesse, mida Eesti tunnetab siiani suurima migrandikogukonna, 300 000 venelase näol, kelle lõimumist pole sisuliselt toimunud, sest isegi puhast eesti keelt kõnelev osa sellest (Yana Toom, Mihhail Stalnuhhin, Jevgeni Ossinovski) vihkavad suurvenelikult eesti rahvusmeelsust.

Ka taasiseseisvudes jäid see kogukond Eestisse, mitte ei naasnud Venemaad ülesehitama. Kui Eesti oleks algse mõtte järgi rahvusriigiks jäänud, siis oleksime me ilma jäänud alljärgnevast.

Meil poleks olnud pronksiööd, sekeldusi “Aljošaga” ei tollal ega hiljem, kui Eesti sõduritel kästi igaks juhuks mundrikandmisega punavenelasi mitte ärritada.

Poleks olnud punatanki ega arutelusid, kas 1944. aasta septembris Tallinn okupeeriti või mitte.

Eesti oleks Ukrainat ühehääselt toetanud, ilma “toomide” ja “stalnuhhiniteta”, ehk ainult Oudekki Loone välja arvata.

Eesti ei peaks olema valves “viienda kolonni” pärast.

Poleks mingeid muresid eestikeelse hariduse pärast.

Seda loetelu võiks väga pikalt jätkata, aga seegi annab aimu, millised probleemid tekitas NLKP oma rahvuspoliitikaga Eestile – see on Brežnevi viitsütikuga pomm.

Aga “puhmaskulmul” ja NLKP-l on järglased, Kaja Kallas ja Reformierakond, kes on Eesti venekeelset rahvast täis lasknud ning Ukraina sisserände lausa kontrollimatuks teinud. Ainult et enamik tulijatest on venekeelsed ega karju “Slava Ukraini”, seega tulevad nendega samad probleemid, mis kõigi venekeelsetega, rääkimata vastuoludest venelaste ja nende ukrainlaste vahel, kes siiski Ukraina-meelsed on.

Isegi kapo tunnistab, et Eestis kasvavad kiiresti võõrkogukonnad, mis kujutavad endast ohtu, kui nad kasvades eralduvad no-go-tsoonidesse. Ja seda nad teevad, sest Reformierakonna valitsus hävitab eestlust – seda tunnistas hiljuti kultuuriminister Piret Hartman, kes kinnitas EKRE saadikute kahtlusi, mille kohaselt roogitakse arengudokumentidest välja kõik eestlusele viitav ja asendatakse see paljude võõraste lõimimisega.

Kui eestlased ei ole hakkama saanud venelaste “lõimimisega”, siis ei saa nad seda ka eriti oma traditsioonides ja usus kinni olevate moslemite ega täiesti teistsuguse mentaliteediga aafriklastega. Me oleme ka väga väike rahvas ja mida rohkem võõraid siia tuleb, seda rohkem kaovad eestlased nende sisse ära. Tallinnas pole eesti keelt enam vaja, vene ja inglise keelega saab vabalt hakkama.

Aga meil on juba aafriklastest vägistaja-taksojuhte, India kogukond on nõudnud ühe teatritüki “tühistamist”, siit on mindud Islamiriigi juurde jne – mida rohkem võõraid tuleb, seda rohkem probleeme lisandub. Odavtööjõu sissevedu võib ettevõtjatele kasulik olla (viimase viie aastaga on tekkinud odavtööjõule toetuv majandusvaldkond ehituses, teeninduses jm), aga nemad ei vastuta selle eest, mida see sotsiaalselt kaasa toob.

Sallivus, kus kõik oleksid üks suur pere, ei ole töötanud kusagil Lääne-Euroopas, sest kultuurikonfliktid, mis saavad juba olmest alguse, on massimigratsiooni puhul möödapääsmatud. Isegi kui vastuoludest rääkimine vihakõneseadustega maha surutakse, löövad aegadega kogunenud pinged hiljem välja kasvõi massitulistamistes. Multikultuursesse ühiskonda on vastuolud, pinged, viha ja vägivald sisse kodeeritud, surt hulka erinevaid inimesi kokku surudes ei saa muud tulemust ollagi.

Tallinn on venestunud ning täis ka teistest rassidest ja kultuuridest rahvast, kuid vähemalt venekeelne osa valgub juba ka mujale Eestisse, seega kaovad tulevikus ka vaiksed eestikeelsed väikeasulad ja -linnad. Kui kord saab ka Eestis tavaliseks see, mis toimub Rootsi Stockholmis, Malmös, Göteborgis ja mujal, siis tuleb selle eest tänada Reformierakonda ning mõistagi ka kõiki teisi peavooluerakondi, kes on iga hinna eest “avatud”.

Uued Uudised