03.02.2023
Vihakõneseadustega luuakse vaikiv ajastu, mida on Eesti juba palju kordi kogenud.
Tänase Eesti poliitika arengut vaadates ja ajaloo peale mõeldes tuleb veidi jube tunne.
Viimati suukorvistati Eesti rahvas 1934. aastal, kui president Päts kehtestas „vaikiva oleku“. Demokraatlikust ühiskonnast enam rääkida ei saanud. Möödus viis aastat ja tulid Punaarmee baasid ning seesama Punaarmee alustas Helsingi pommitamist, muuhulgas lennukitega, mis startisid Eesti territooriumilt. Veel aasta ja „Vares, vaga linnukene, lendas Kremli katusele“ ehk Johannes Vares sõitis Eesti delegatsiooni eesotsas Moskvasse ja palus Eesti vastuvõtmist NSV Liidu koosseisu – mida talle ka lahkesti võimaldati.
Praegune reformarite kamp Eesti riigitüüri juures – ma ei väida, et see nii on, kuid nende tegutsemist vaadates tundub tõenäoline, et nad on ennast naha ja karvadega Vene eriteenistustele maha müünud, muidu nad selliseid asju ei teeks.
Kui nad nüüd võimu juurde jäävad, siis tuleb kõigepealt vihakõneseadus, mis võtab mõtlevatelt inimestelt võimaluse oma arvamust avaldada ja ebaõnnestunud otsuseid kritiseerida. Seejärel on oodata abielu mõiste perversset laiendamist, viimsete takistuste eemaldamist piiramatu sisserände teelt ja muid kauneid kingitusi suukorvistatud Eesti rahvale.
Vägisi kerkib küsimus: mis sellisel juhul ootab meid aastal 2028 – viie aasta pärast? Ja aasta hiljem – kas võtab mõni uus vaga linnukene suuna Kremli katuse poole?
Ainus võimalus seda õudusunenägu vältida on hääletada võimule ainuke erakond, kellel on tahtmist, võimeid ja kindlad tegevusplaanid Eesti kuristikku veeretamisele vastu seista. Andkem oma hääled EKRE kandidaatide poolt!”
Paul Oja