03.02.2023
Vaenukõneseaduse arhitektid Maris Lauri ja Kaja Kallas.
Vaid väga naiivsed inimesed võivad uskuda, et Reformierakonna, sotside ja Eesti 200 poolt propageeritav vaenukõneseadus ei piira sõnavabadust. Kui mistahes teemal sõna võtta ei tohi, siis see ongi suude sulgemine.
Näitena võiks võtta riikidele peale surutud Marrakechi rändepakti, mille kohaselt peaksid poliitilised ja usulised juhid, aga ka igasugused riiklikud ja valitsusvälised institutsioonid tagama ja rahvas ise võtma migratsiooni kui “positiivset asja”, kusjuures ka meedia ei tohi rändeprotsesse negatiivsena kujutada, muidu nõutakse nende ilmajätmist riiklikest toetustest.
Niisiis tuleks sulgeda suud kõigil, kes “kujutavad rändeprotsesse negatiivselt”. Samas aga on Prantsusmaa president hoiatanud islamiseparatismi eest riigis ning Rootsi tunnistanud mokaotsast, et praegu seda Põhjamaad tabanud kuritegevuse laine taga on 2015.-2016. aastate rändelainega saabunud Lähis-Ida maffiaklannid.
Seega on olemas rändega kaasnevad negatiivsed ilmingud, mis on Rootsi tõstnud kontinendi kuritegelikuma riigi staatusesse, aga rääkida sellest ei tohi? Pole kahtlust, et vaenukõneseadused ongi rändepakti tagalat kaitsma mõeldud – avaldad arvamust, et migrante ei tohiks enam riiki lasta ning oledki ksenofoob ja rassist?
Vihakõneseadused on suunatud otseselt konservatiivsete jõudude vastu, kes ei lähe kaasa vasakpoolsete ja pseudoliberaalide “uusväärtustega”. Kui EKRE toetub Rootsi ja Prantsusmaa kogemustele ning lisab sinna oma mure eestlaste positsiooni pärast rahvusriigi demograafias, siis on see loomulik mure, aga vaenukõneseadustega saab selle kuriteoks muuta.
Soomest on õpetlik näide, kus parlamendiliige Päivi Räsänen sattus kohtu alla Piibli tsiteerimise pärast homoseksuaalsuse teema käsitluses. Tema ründamisega ei ohustatud mitte ainult sõna-, vaid ka mõtte- ja südametunnistusevabadust. Kui ei tohi isegi Piiblit tsiteerida ega usuväärtustest kinni pidada, siis mis sõnavabadusest enam rääkida saab? Muide, vaenukõneseadusi rakendataksegi kõige rohkem homoagenda ja rändepropaganda kritiseerimise ärahoidmiseks.
Eesti põhiseaduses on selleks § 40. Igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus.
Eestis on väga hästi näha, kuidas sõnavabadust piiratakse juba ka vaenukõneseaduseta. Facebookis saavad paljud inimesi lühemaid või pikemaid kontoblokeeringuid postituste eest, mis “ei vasta kogukonna reeglitele”. Ometigi on põhiseaduses § 45 – tsensuuri ei ole.
Põhiseaduses on ka § 12. Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.
Meil on vastav seadusandlus juba olemas, ja sedagi juba kuritarvitatakse.
Sellist kuritegu reguleerib karistusseadustik ja kui keegi levitab sotsiaalmeedias vihakõnet, tuleb teda karistada seadusega vastavalt. Eestis aga teostatakse tsensuuri mitte seadusele tuginedes, vaid selleks on endale õiguse võtnud Delfi ideoloogilise koolitusega lapsajakirjanikud, kes ei tee vahet faktil ja arvamusel, kuid teostavad “faktikontrolle” ja tsenseerivad oma suva järgi sotsiaalmeediat. Nemad ongi tõenäoliselt need inkvisiitorid, kes hakkavad kontrollima ka vaenukõneseadusest kinnipidamist, kui see peaks läbi surutama.
Kui Facebookil on omad “standardid”, siis tuleks need juba konto loomisel selgeks teha – “näoraamatuga” ühineja andku tagatis, et pole konservatiiv ja postitab ainult “õigeid”, liberaalseid ja vasakpoolseid seisukohti. Kui FB-l on ideoloogiline nägu, siis tuleb seda ka näidata. Praegune “lapsfakikontrollijate” laiutamine sotsiaalmeedias ei lähe kokku põhiseaduse sättega “Tsensuuri ei ole”. On, ja veel missugune!
Pole kahtlustki, et vaenukõne võimalik vastuvõtmine ahendab sõnavabadust Eestis veelgi rohkem ja aktsepteeritav saab olema ainult “õige” arvamus, ja me olemegi tagasi ENSV-s.
Uued Uudised