06.02.2023
Malle Pärn esinemas.
Rahvuskonservatiivide kandidaat Riigkogusse Malle Pärn pidas Tartu Rahu tõrvikumiitingul kõne, milles kutsus uuele algusele Eesti rahvusriigi taasloomiseks.
„Meie ajaloos on olnud üks tõeliselt suur sündmus, mis paneb meid oma esivanemate üle uhkust tundma. See väike eesti rahvas läks kord vapralt sõtta ja pani kaks suurt vaenlast põgenema. Taavet võitis Koljati. Karjapoisi lingukivi peletas minema taprit keerutava vägilase.
Usun, et iga mõistlik eestlane oskab seda vääriliselt hinnata ja nendele vapratele võitlejatele tänulik olla.
Me ei oska ette kujutada, kus me oleksime praegu, kui need inimesed ei oleks meie eest oma elu andnud. Kui nad oleksid pagenud välismaale ja jätnud maha oma kodud ja omaksed. Nad ei teinud seda. Nad läksid sõtta. Paljud neist ei tulnud sealt tagasi.
Nende omaksed jäid neid leinama. Nende lapsed jäid orbudeks ja nende naised jäid leskedeks, nende emad kaotasid oma armsad pojad.
Me peame alati, ja eriti muidugi tänasel päeval sügava sügava tänutundega meenutama neid, kes Vabadussõjas meie eest oma elu andsid. Me peame püüdma elada nii, et me oleksime nende ohvri väärilised.
Eriti peavad sellele mõtlema need, kes tahavad olla rahva juhid ja otsustajad. Nemad ei tohi seda unustada!
Ütelge mulle, kuidas me vaataksime silma nendele hukkunutele, kui nad praegu meie ette astuksid? Mida me vastame, kui nad küsivad: mida te olete teinud selle riigiga, mille me teile kinkisime – oma elu hinnaga? Mida te olete lasknud teha selle riigiga, mille eest meie surma läksime?
Nemad täitsid oma kohuse isamaa ees, nüüd on meie aeg oma kohus täita!
Küsime nendelt, kelle me oleme valinud oma rahvast juhtima ja suunama, kelle kätte me oleme usaldanud meie ühise elu korraldamise: mida te olete teinud selle riigiga, mille need Vabadussõjas hukkunud noored mehed meile kinkisid, ise selle eest surma minnes?
Küsime neilt: miks te ei hoolitse oma rahva eest, miks te ei kaitse meie lapsi, miks te oma rahvast halvustate ja häbistate, miks te meid omavahel tülli ajate, miks te ei kuula tarkade hoiatavaid hääli?
Rahvas ei tohi vait olla, kui temast teerulliga üle sõidetakse. Sest vastutusest tuleviku ees ei ole vaba ka see, kes ülekohut märgates ei ole selle vastu välja astunud!
Me peame aina kordama oma juhtidele: valitseja on rahva teener, mitte isand!
Eesti ei ole Brüsseli agul ega Euroopa kolgas! Eesti on meie kodu. KODU! Ainuke maailmas! Kodu, ainulaadne, kordumatu, imeilus, vägev energiaallikas!
Ja meie emakeel on eesti keel, kõige kaunim, kõige rikkam, kõige täpsem keel maailmas.
Sõbrad, püüame üheskoos teha kõik mida suudame, et Eesti võiks kord olla inimlik riik, kus kõigil ausatel ja töökatel inimestel on hea elada. Kus karistatakse kurjategijaid, mitte korralikke inimesi.
Et meie lastest võiksid kasvada väärikad, targad ja vastutustundlikud kodanikud. Et me ükskord saaksime vabaks vaimsest pärisorjusest.
Et me võiksime rahus ja harmoonias oma elu ja oma riiki üles ehitada. Sellel imeilusal maal, selles imeilusas keeles – nii, nagu see meile, eestlastele, kõige parem on! Sest meie oleme selle maa peremehed!
Me võlgneme selle nendele, kes meie vabaduse eest surma läksid!
Issand, ole meile armuline, lase meil veel kord uut algust proovida!
Elagu Eesti!
Veel täpsem oleks öelda teistpidi: Eesti ELAGU!“