06.02.2023
Helen Rebane
Kanepi vallavolikogu saadik, ajalooõpetaja Helen Rebane (EKRE) vastab Ene-Margit Tiidu artiklile „Miks ma toetasin võrokeste ja setokeste «genotsiidi“.
“Mina olen eestlane. Täpsemini lõunaeestlane, võroke ja Kanepi kihelkonna tüdruk. Olen ka soomeugrilane. Selle võrra võin professor Ene-Margit Tiiduga (PM 1.02) nõustuda. Ent pean siinkohal kaitsma Kauksi Üllet (PM Nädal 28.01), keda süüdistatakse väga ebaõiglaselt eestluse lõhkumises või oma „võro asja“ ajamisega lausa iseseisva rahvusriigi ohustamises.
Võru- ja Põlvamaa vanemad inimesed mäletavad hästi, kuidas lõunaeesti keelt möödunud sajandil süstemaatiliselt juuriti välja haridussüsteemist, kirjapildist ja igasugusest vähegi ametlikust asjaajamisest. Selle eesmärk ei olnud õilis ega rahvuslik, nagu tänapäeval väidetakse – tegemist oli linnastumise kõrvalsaadusega, mis vaba Eesti ajal toimus selgelt läänestumise, okupatsiooniajal aga kommunismiehitamise sildi all. Kuiv ja standardiseeritud, keeleinstituudi templiga põhjaeesti kirjakeel ei ole võrokestest teinud rohkem eestlasi, vaid vastupidi: see on õõnestanud meie sidet oma kodukoha ja esivanematega, muutunud esimeseks hüppelauaks üleminekul võõrale vene või inglise keelele.
Harva pööratakse tähelepanu sellele, et just Eesti seisukohalt on lõunaeesti keel meie kõige arhailisem tänaseni säilinud keelekuju, mis seob meid otseselt meie pronksiajal elanud eellastega. Juba siis eraldus see protokeelest, mida keeleteadlased nimetavad algläänemeresoome, kuid mida lihtsuse ja selguse mõttes võiks ka algeesti keeleks kutsuda. Lõunaeesti keel säilitab vorme ja häälikuühendeid, mis on kadunud kõigil teistel Läänemere-äärsetel rahvastel, aga ühised kaugemate soomeugri rahvastega.
Omakorda võro, seto, mulgi ja tarto keeleks jagunedes lõi lõunaeesti keel aluse Eesti ajalooliste maakondade identiteedile. Eesti omariikluse ajalugu ei piirdu viimase sajandiga, vaid ulatub muinasaega, kui just lõunaeestikeelsed Ugandi ja Sakala maakond olid ühed tugevaimad siinsed võimukeskused. Me ei peaks kartma seda aega meenutada, vastupidi: see peaks olema inspiratsiooniks ka tänastele riigijuhtidele. Ühendus minevikuga teeb meid ka tänapäeval tugevamaks.
Juurtega tihedalt seotud võrokeste hinge on kahjuks kõige kibedama jälje jätnud tihti just standardiseeritud kirjakeelt ainuõigeks rahvuskeeleks pidajate ülbus. Ma ei taha öelda midagi halba põhjaeestlaste endi kohta, kelle rikas kultuur ja ajalugu on samuti lahutamatu osa Eestist. Aga kui miski on läbi sajandite ähvardanud eestluse tervikut lõhkuda, ei ole see iialgi olnud Vana-Võromaa metsarahva sügav ja järjepidev enesetunnetus, vaid pigem tsiviliseeritud mererahva avatus kõigile välismaalt saabuvatele uuendustele.
Meile, lõunaeestlastele, teeb haiget riikliku bürokraatia tuimus ja ignorantsus meie eripärade suhtes, tulgu see siis võõrvõimu käsilastelt või iseseisva Eesti enda valitsuse poolt. Mälestused meie omakeelse maailmapildi allasurumisest ärkavad uuesti ellu näiteks siis, kui Tallinnas joonistatakse keset Võromaa kaarti Nursipalu polügoon ilma võrokestega nõu pidamata või meie muredest hoolimata. Loomulikult tekib sellisele ülbusele vastureaktsioon. Olgu selleks Võro kongressi kokkukutsumine või põhjendatud nõudmine, et saaksime oma identiteeti väljendada ka rahvaloendusel.
See ei tähenda mitte kuidagi eestlusest lahti ütlemist. Julgen hoopis arvata, et kõige kõvemad eesti rahvuslased on praegusel ajal just lõunaeestlased. Tee tõrvikurongkäigule, Eesti vabadusvõitlust ja kultuuri austama olen leidnud just nimelt oma võro juurte teadvustamise kaudu. Võrokeste ärkamine saab teha eestlust ainult tugevamaks. Sest kui kaoks meie viimane side võro keele ja identiteediga, kaoks ühtlasi ka see, mis seob meid oma sünnimaa ja riigiga.”
Lugu ilmus algselt Postimehes