06.02.2023
Loone Ots tõrvikurongkäigul Tartus.
Mulle ei anna rahu meediast loetud kommentaar. Lugesin seda pärast 2. veebruari Tartu rahu ürituse fotode ilmumist.
Nimelt kirjutas keegi agar ja ogar nii:
„EKRE sobibki ainult puuetega inimestele.“
Kommentaar oli pikem, seal kireti ka, et need üritusel osalejad, kes ei olnud puudega, paistsid jälle silmnähtavalt vaesed ja viletsalt riides jne jms.
Jumal on igaühele andnud teatud hulga mõistust. Vanemad ja elu on kasvatanud käitumisoskusi ja taktitunnet. Ma ei hooli kommentaaridest, mis pärivoolumeedias on nagunii EKRE-t vaenavad. Kuid see süljesuutäis kehastas minu jaoks kogu vasakliberaalse karja ebainimlikkust.
Puue on halvustav sõna
Hakatuseks on ebainimlik juba sõna „puue“ ise, kui kasutame seda ratastooliinimese kohta või lapse kohta, kes ei suuda õppida tavaprogrammi järgi. Kunagi ammu-ammu, aastal 1997, olin juures, kui haridus-ja teadusministeeriumi erihariduse juht, südamega naine, püüdis veenda ametnikke, et halvustava sisuga (sul on midagi puudu!) sõna „puue“ asendataks sõnaga „erivajadus“. See tähendab, et meie kõrval elab inimene, kellel on vajadused, mis nõuavad teistmoodi lähenemist.
Näiteks vajab ta toimetulekuks abi, kas siis õpiabi või ratastooli või mida tahes. USA-s muide on palju pedagoogilisi suundi, mis käsitlevad üheskoos erivajadusena nii õpivõimetust, tähelepanuhäiret, autismi ja Aspergeri sündroomi kui ka üliandekust ja eriliselt häid võimeid muusikas. Selle käsitluse järgi on need kõik erilised vajadused ja nõuavad lapse erilist õpetamist: keda abistada, kelle andele luua tavaprogrammist kõrgemad õppeülesanded, et talent veelgi rohkem areneks.
Tollal vastas ametnik, et ei, ei saa. Et juba nõukogude ajast saati on öeldud „puudega inimene“, nii on ja nii jääb. Seadused on kirjas, ega siis mingite erivajadustega inimeste pärast ei hakka ministeeriumid nendes esitatud termineid muutma.
Meil, erivajadusega laste eest kõnelejatel, oli häbi ja valus ka. Valus, sest me tõesti ei saanud midagi muuta. Riigis, kus ei tohi öelda inimese kohta n….r ega p……t, võib ratastoolirahvast alandada lausa seadustes igavesti kivisse raiutud tekstis.
Kaks korda rohkem vaeseid
Möödas on 26 aastat. Erivajadusega inimeste elu on läinud järjest raskemaks. Kuigi näpuotsast poetatud abirahad on justkui kasvanud, on need ometi elukalliduse pidevale tõusule alla jäänud. Kuigi erivajadusega lapsed saavad teatud abi, pole nende elu iga hinna eest kaasavas hariduses kerge. Ratastoolile ehitatakse vajaduse korral kooli tõstuk. Kuid riik ei paku erivajadusega inimestele ega ka mitte nende peredele kõige tähtsamat abi – võimalust väärikaks toimetulekuks.
Statistikaameti andmeil elas seisuga 31.12.2022 Eestis 123 377 ehk 9,3% erivajadusega inimest, riigi jaoks siis „puude“ või „puuetega“ inimest. Neist 63% olid sügava või raske „puudega“. Aga 7% ehk vanuses 0—16 a olid lapsed. Märkusena lisan, et on arusaamatu, miks ei käsitleta ametlikus statistikas lapsena inimest, kes on noorem kui 18 aastat, — lastekaitseseaduses on see vanus ju kirjas. Muidugi, võrreldes sellega, kuidas riik neid inimesi on kohelnud, pole statistikas esitatud vanusel isegi nii suurt tähtsust. Kuid tegelikult on „puudega“ lapsi ja noori rohkem, kui statistika hetkel kajastab.
2021. a oli suhtelise vaesuse määr Eestis 20,6%. „Puuetega“ inimeste suhteline vaesus oli aga 42,3%. Üle kahe korra suurem! Ilmajäetuse määr (ei saa lubada väikesi rõõme, käia kinos, minna puhkusele, osta pisiasju jms) oli 6,5%, „puuetega“ inimeste hulgas taas kaks ja enam korda kõrgem – 13,1%. Ajas ankurdatud vaesuse (nende inimeste osatähtsus, kelle aasta ekvivalentnetosissetulek on väiksem kui inflatsiooni võrra korrigeeritud kolme aasta tagune suhtelise vaesuse piir) määr 2020. a (värskemaid andmeid ei ole veel saabunud, aga kindlasti pole asi muutunud paremuse poole) oli kogu ühiskonnas 17%, aga erivajadusega inimeste puhul 35%.
Veerand miljonit eestimaalast?
Arvud räägivad ise endi eest. Ei jätku sellest, kui ehitame superministeeriumi ukse ette kaldteed ja varustame tanklad invatualettidega. Tähtis on inimese toimetulek ka väljaspool invalifti. „Puudega“ inimene ja tema perekond elab suure tõenäosusega vaesuses või vaesuspiiril. Andmed näitavad, et aastal 2020 tohtis erivajadusega inimese leibkonna liige kulutada 4299.40 eurot terve aasta kohta. See teeb 358,23 eurot inimese kohta kuus! Raamatutele ja ajakirjandusele tohtis niisugune inimene kulutada aasta jooksul täpselt 40 eurot. Niisiis 3,33 eurot kuus, kui ajakiri maksab umbes kaks, aga raamat juba vaat et kümme korda nii palju. (raamatute kallidus väärib eraldi artiklit) Hariduseks mistahes moel jäi erivajadusega inimese leibkonna liikmel statistika järgi ainult 18 eurot, 1,5 eurot kuus…
Terve Eesti on valitsuskoalitsiooni kahjulike otsuste tõttu mõistetud vaesusse. Kuid eriti sügavale on valitsus surunud erivajadusega inimesed ja nende lähedased. Kui arvestame, et iga erivajadusega inimese ümber on kasvõi üks pere/leibkonnaliige, siis on niisuguseid õnnetuid inimesi peaaegu veerand miljonit eestimaalast. Liberaalsed jõud ei pööra neile tähelepanu – see on ju ainult statistika, eksperdid väidavad, et elu on Eestis hoopis paremaks läinud! – ja nende sabassörkijad halvustavad kõiki, kes on vaesemad kui Kalamaja hipster, kõiki, kes ei jaksa Šveitsis mägisuusatada või rikaste ja ilusate tsunftipidudel hüpelda. Erivajadusega inimesed on neile tähtsad ainult sõnades, sedagi enne valimisi.
EKRE hoolib
Kurbi fakte hoolimatust suhtumisest erivajadustega inimeste ja nende lähedaste vastu leiame ka Reformierakonna (ja ka sotside) juhitud kohalikest omavalitsustest. Näiteks sobib Tartu linn. Inimesi, kes abistavad oma kõige kõrgema hooldusvajadusega pereliikmeid ega saa selle tõttu tööl käia, aitas linn palju aastaid ainult 66,3 euroga kuus. EKRE võttis oma 2021. a KOVi valimislubaduseks tõsta omastehooldaja tasu. Suure surmaga suutis linnavolikogu sotsiaalkomisjoni aseesimees, praegune riigikogukandidaat Merle Kivest viia läbi, et linnavolikogu hääletas, ime küll, EKRE ettepaneku poolt. Kõrge hoolduskoormusega hooldajate tasu tõsteti 120 eurole kuus. Endiseks jäid madala hooldusvajadusega inimeste hooldaja toetus 23,4 eurot ja keskmise hooldusvajadusega inimese hooldaja toetus 39 eurot. Kuidas aga kas või 120 eurot aitab peret praeguse inflatsiooni tingimustes, on iseküsimus. Sellised toetused peavad olema indekseeritud ja neid tuleb korrigeerida igas kvartalis. Praegu on tõenäoline, et omastehooldaja tasu jääb pikaks ajaks samale tasemele, hinnad aga kerkivad.
EKRE konservatiivses programmis on juba ammu kirjas: „Peame vajalikuks käivitada puudega inimestele sotsiaaltoetuste süsteem, mis võtab arvesse konkreetse inimese vajadusi ja ühendab rahaliste toetuste süsteemi rehabilitatsioonisüsteemiga.“ 2023. a riigikogu valimiste programmis on öeldud, et EKRE tõstab sügava puudega inimeste hooldamise eest makstava hooldajatoetuse miinimumpalgani . Puuduva töövõimega inimeste toetuse tõstab EKRE vähemalt miinimumpalgani. Lõpeb rumal nõue, et puude tõestamiseks tuleb esitada korduvaid taotlusi. Erilise hoole all on erivajadusega lapsed. Erivajadusega inimeste jõukohasele tööle rakendamiseks tagame riiklikud toetusmehhanismid.
Kes on tõelised puuetega inimesed?
Olen uhke, et mul on mitu head tuttavat ja isegi sõpra, kellel on erivajadusi. Minu jaoks on nad head inimesed, suurepärased kaaslased ja nende erivajadus ei muuda selles midagi. Kui aga meie ühiskonnas leidub ikka veel ilkujaid, kes arvavad, et mõnitavad konservatiive, mainides, et nende toetajate hulka kuulub „puuetega“ inimesi, siis on see märk, et liberaalsus on tapnud headuse, mida lootsime pärast punavõimu lõppu ühiskonnas edenevat.
Meie ühiskonna tõelised puuetega inimesed ei ole jalutud, vaid hingetud. Seniste valitsuste poliitika ei ole kuidagi kaotanud erivajadusega inimeste vaesust. Neil, kes irvitavad vaesusse määratud hapramate ühiskonnaliikmete üle, on kahtlemata palju puudu. Just nemad on tõepoolest puudega.
Sellele viletsale inetu hingega kommenteerijale, vastan aga nii. EKRE sobib tõepoolest „puuetega“ inimestele! EKRE sobib kõigile, teiste hulgas erivajadustega inimestele ja toimetulekuraskustes inimestele.
Ainsad, kellele EKRE ei sobi, on paadunud liberaalid, kelle meelest erivajadusega inimene või vaene inimene ei ole üldse inimene. Samuti end sotsiaaldemokraatide sildi viigilehega katvad tüübid, kes selle asemel, et muuta paremaks ühiskonnas vähem toime tulevate kaaslaste elu, väntavad palehigis vikerkaareorelit ja laulavad juurde massiimmigratsiooni hümni.
Maha kalkus ühiskonnas! Juba 5. märtsil tuleb inimesi vaenavale valitsusele OTS!
Loone Ots