Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Leo Kunnas: laiapõhjalise riigikaitse hetkeseisule ei saa viie palli süsteemis anda kõrgemat hinnet kui “1”

-
06.02.2023
Leo Kunnas
© UU

Esmaspäeval toimus Riigikogu otsuse “”Eesti julgeolekupoliitika alused” heakskiitmine” eelnõu esimene lugemine, mille järel võttis sõna reservsõjaväelasest Riigikogu EKRE saadik Leo Kunnas.

“Ütlen kohe, et Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon toetab seda eelnõu. Aga me peaksime natuke laiemalt analüüsima, kus me oleme riigikaitse alal, miks me sinna oleme jõudnud ja mida me peaksime edasi tegema.

Laiapõhjalise riigikaitse seis on praegu selline, et ka parimagi tahtmise juures ei ole võimalik viie palli süsteemis anda kõrgemat hinnet kui “1”. Midagi pole teha. Me ühiskonnana oleme uskunud sellesse, et sõda ei ole võimalik või kui ta ongi võimalik, siis ta lähiajal on ülimalt vähetõenäoline. See on olnud valdav uskumus poliitikute, ametiisikute ja ühiskonna seas. Sõjalises riigikaitses oleme pool vajaminevast ära teinud, natuke võib-olla peale poole. See on seis, kus me oleme.

Nüüd, kui me mõtleme, et kui palju siis julgeolekuolukord praegu on muutunud võrreldes aastaga 2014 või 2015, millal annekteeriti Krimm ja toimus Donbassi sõda. Tuletame meelde, et Donbassi sõda, kui me Ukraina sõja varasemat faasi niiviisi nimetame, oli juba oma mastaabilt Euroopas suurim sõda pärast Teist maailmasõda. Võtame ühe Debaltseve lahingu, selle mastaap oli selline, kus sõdivad pooled ühes lahingus kaotasid üle 100 tanki, üle 150 soomuki ja sadu veoautosid.

See ei olnud väike sõda. Aga probleem oli selles, et Euroopa ja osalt ka meie, me ei tunnistanud neid tõsiasju, rääkisime Minsk-1-st ja Minsk-2-st ja kõigest sellest. Ja ei tunnistanud ka täielikult selle agressiooni olemust, mida Venemaa siis juba toime pani. Tuleb lihtsalt tõdeda, et nii oli. See dokument oleks olnud väga tugev, veel tugevam kui praegu, kui me oleks selle vastu võtnud 2015. aastal, sest siis oli see momentum, millal oleks saanud seda teha, 2016. ja 2017. aastatel jäi juba kõik rahulikuks.

Tegelikult see praegune olukord on lihtsalt selle olukorra jätk ja sellele olukorrale reageerimatus. Kõike me võime tagasi saada, aga aega me tagasi ei saa. Ja see teeb murelikuks.

Ma toon näite ajaloost. 1938. aastal meie esivanemad aasta lõpuks jõudsid nii kaugele, et tegid suurepärase plaani, kuidas peaks Kaitseväge tugevdama, et see saavutaks 1940. aastate keskpaigaks tõeliselt tugeva võitlusvõime. Hea plaan tehti. Kõike oli plaanis hankida: hävituslennukeid, tankitõrjekahureid, õhutõrjekahureid, neljas diviis oli plaanis teha, see osalt veoautodele panna.

Ainult üks mure oli. Aega selleks ei jätkunud. 1939.–1940. aastate sündmused tulid peale. Tellisime hävituslennukid, aga Inglismaal oli endal neid vaja, kui maailmasõda juba algas. Õhutõrjekahurid saime kätte 1940, kus need läksid otse Punaarmeele. Siis aeg lõppes. Loodame, et see aeg ei lõpe meil nüüd.

Aga ma lähen edasi. Kaks aastat tagasi kevadel, kui te mäletate, head kolleegid, me olime siin ja käsitlesime dokumenti “Strateegia 2035″. Mis me selle dokumendiga tegime ja mida see sisaldas? Maakeeles see dokument ei sisaldanud midagi. Ehk see sisaldas seda, et kaitsekulud on 2%, meil on kaitsevägi olemas ja me kuulume NATO-sse. Pakkusime välja, et ei, tõstame 2,6%-le. Teeme ära, alustame pihta kõige suuremate võimearendustega. Aga me ei teinud seda. Me ei leidnud selles konsensust.

Nii paraku on need arengud läinud. Me võime vaadata seda taaka, mis meile on kogunenud kõigist nendest otsustest ja otsustamatusest, selle kaudu, kui palju meist keegi on olnud võimul. Konservatiivse Rahvaerakonnal on seda taaka kaks ühikut, kaks aastat võimul enne sõda. Igaüks võib oma taaga ühikutes välja arvutada, mis see on.

Nüüd, need võimearendused, mis me praegu oleme käivitanud. Kui kõik läheb hästi, siis me saame 2025.–2026. aastaks selle kriitilise miinimumi, mis meil on riigi kaitsmiseks vaja. Ja 2030. aastaks sellise armee, millega me ka sõja suudame võita. Me saame selle, ainult küsimus ongi, et kas meile antakse selleks aega ja seda loomulikult ma ei oska öelda.

Ja ka elanikkonnakaitse seis teeb muret selles mõttes, et siin dokumendis oleks küll oodanud, et vähemalt 0,5% paneme laiapõhjalisele riigikaitsele, fikseerime selle mingi konkreetse summa ära, sest muidu ta jääb lihtsalt kõlavaks deklaratsiooniks, mida on raske rakendada. Ega 2017. aasta dokument oli ka ju oma teksti poolest nagu tugev ja kõlav, aga mis selle nagu tagajärjel sündis enne laiaulatuslikku kallaletungi algust, kui Venemaal Ukrainasse tungis? Tegelikult lihtsalt palju midagi ei sündinud.

Nüüd meil on lootust, kui meil on siin 3% kirjas ja saame veel edasi täiendada seda, saame ka laiapõhjalisele riigikaitsele üht-teist fikseeritud, siis on lootust, et me jõuame niikaugele, et kui meie elanikkond on sõjas, me säilitame nende elusid ja ei lase neid lihtsalt maha tappa.

See on suur ja oluline samm edasi, küsimus on ajas. Aga parem hilja kui mitte kunagi. Nii nagu ma ütlesin, et me toetame seda, aga see oleks võinud praeguses olukorras olla mõnedes aspektides veelgi tugevam dokument.”

Allikas: stenogrammid