07.02.2023
Dollarid
Jätkame Virgo Lepassalu raamatu „Kallase afäär“ avaldamist
Aga me kiirustame liialt, kerigem linti veel pisut tagasi. Roomikute, mitte filmilinti. 27. jaanuaril 1997 riputavad Eesti Maarahva Erakonna saadikud kogu loo 10 miljoni dollari kadumisest Riigikogus suure kella külge. Nad esitavad siseminister Riivo Sinijärvele Riigikogus arupärimise, kas 10 miljoni dollari Põhja-Eesti Pangast kadumise ja Põhja-Eesti Panga andmetöötlusosakonna juhataja Aare Tomsoni tapmise vahel 1996. aasta jaanuaris leidub mingi seos. 4. veebruaril 1997 avatakse politsei keskuurimisbüroos kriminaalasi. Uurima asub seda tollal veel nooruke uurija Rocco Ots.
Üks esimesi dokumente, mis toimikusse köidetakse, on Eesti Panga nõukogu esimehe Uno Mereste telefaks: “Eesti Panga nõukogu ei ole arutanud ega Eesti Panga nõukogu liikmed ei ole muul viisil informeeritud tehingust, mille tagajärjel kaotas PEP 10 miljonit USD-d.” Kogu loo saab Eesti Panga nõukogu niisiis teada ajakirjandusest.
Põhja-Eesti Pank on selleks ajaks Eesti Pangalt võetud laenu,
10 miljonit dollarit, laenajale tagasi maksnud, mis sellesama EestiPanga juhtide juhtnööride kohaselt on “sulide tundmaõppimisel” kogemata ära kaotatud – kui Urmas Kaju versiooni meenutada.
Ometi tähendab raha tagasimaksmine Eesti Pangale lihtsalt maksumaksja raha ühest taskust teise tõstmist. Kui tõstad raha ühest taskust teise, jääb teine tasku ikkagi tühjaks. 10 miljonit dollarit vaese rahva raha, kui pateetiliselt väljenduda, see tagasi ei too.
Küll võimaldab Põhja-Eesti Pangalt laenu sisse- või tagasikasseerimine Eesti Panga juhtidel sadu kordi ajakirjanduses kinnitada: jätke meid rahule. Meie pole kahju kannatanud. See oli Põhja-Eesti Panga tehing. Me teeme kõik, et sulid kätte saadaks. Muidugi ei meenutata, et idee tehingu kohta andis Põhja-Eesti Pangale Eesti Pank Kallase ja Kaju tagasihoidlike isikute kaudu.
Ajakirjanduses levitatakse ka legendi, nagu kandnuksid kahju hoopis rootslased, kes endale kuuluva Ühispanga kaudu Eesti Panga “prügikasti” ehk Põhja-Eesti Panga üles ostsid. Samal ajal on lapselegi selge, et Põhja-Eesti Panga päästmiseks, et üldse hiljem oleks, mida rootslastele müüa, kulunuks ilma selle 10 miljoni dollari tehinguta umbes poole vähem raha kui 347 miljonit krooni.
Kui selline lugu nagu 10 miljoni dollari kadumine praegu välja tuleks, kas see jõuaks siis kriminaalasja kujul kohtusse?
“Too oli vabam aeg. Praegu enam mitte.” Uurija Rocco Ots on sel päeval, kui me vestleme, avameelses meeleolus. Meie jutuajamise ajal, aastal 2008, töötab kunagine 10 miljoni dollari uurija Põhja prefektuuri majanduskuritegude osakonnas ülemkomissarina.
1997. aastal seisab Otsal ja tema kolleegidel ees herakleslik töö: viia 10 miljoni dollari juhtum aastaga kohtusse. See peab sinna jõudma tingimata 1998. aasta sees. Muidu oleks kriminaalasi aegunud. Samamoodi nagu aegus ühte toonastest põhjaaetud pankadest – Lääne-Eesti Panka puudutav juhtum. Nii Rocco Ots siis alustab – oma võidujooksu ajaga. Kõigepealt on Otsale uurida antud Põhja-Eesti Panga andmetöötlusosakonna juhataja Aare Tomsoni tapmine. “10 miljoni dollariga seda lugu ilmselt ei seoks, pigem ehk VEB fondiga,” oletab Ots.
Niisiis: Aare Tomson. Temast hakkab 10 miljoni loo tulek päevavalgele. Sündinud 22. oktoobril 1963 Ridalepas Pärnumaal.
Tapetud 11. jaanuaril 1996 ehk 32 aasta vanuselt Tallinnas. Ta lastakse maha palgamõrvarite ühest toonasest lemmikrelvast, TT püstolist oma Õismäe kodu ukse ees. Tulistatakse selga. Tööd teeb politsei selle juhtumi avastamise kallal kõvasti. Uuritakse nii Tomsoni eraelu kui töiseid liine. Paraku viljatult. Praeguseni on see juhtum “pime”.
Ilmselt Rocco Otsa vaist teda ei peta, kui ta seostab Tomsoni tapmist VEB fondis kaduma läinud raha looga. Ka Eesti Panga endine töötaja Urmas Kaju on väga tabavalt väitnud, et kui ta teaks, mis täpselt VEB fondis haihtunud miljonitest sai, oleks ta kas väga rikas või väga surnud mees. Mäletatavasti külmus 1992. aastal Moskvasse Välismajanduspanka (VEB ehk Vnešekonom-pank) kinni kokku 67 miljonit USA dollarit Eesti erinevate ettevõtete raha, millest hilisemail aastail haihtus 47 miljonit.
Vettpidav selgitus raha kadumise kohta puudub siiani. Praegustel andmetel said just nagu “külmunud” rahale ligi vaid mõned eestimaised finantsinstitutsioonid. Seega tahetakse 2004. aasta sügisel moodustada Riigikogus uurimiskomisjon. Eelnõu kukutatakse aga läbi (vt täpsemalt raamatu lõpus, kus on lisana VEBi teemat põhjalikult uurinud Toomas Kümmeli artiklid). Toonane justiitsminister Ken-Marti Vaher teeb Moskvasse VEBi kohta ametliku järelepärimise, kuid see ei jõua adressaadini. Ilmselt “kaob” kiri kuhugi Eesti välisministeeriumis, mis peaks tegelema diplomaatilise posti edastamisega. Kriminaalasi 10 miljoni dollari kadumise osas algatatakse niisiis 4. veebruaril 1997. Nagu ikka, on mõned asjaosaliste ülekuulamised meeldejäävamad ja tähenduslikumad kui teised. Eesti Panga nõuniku Urmas Kaju ülekuulamine kevadel 1998 jääb meelde selle poolest, et seal on kohati veel säilinud endise, Eesti Panga aegse Kaju enesekindlust. Õigemini, need on vaid kunagise enesekindluse riismed.
Kaju allakäigule on selleks ajaks õigupoolest hoo sisse andnud ränk avarii 1996. aastal. Napsise peaga kodu poole sõites kaldub Kaju ameti-Opel vastassuunavööndisse ja põrkab kokku sport-BMWga, mida roolib ärimees Andrus Maran. Mehed viiakse haiglasse ühe kiirabiga. Sellest matsust taastumine võtab Kajul kaua. Pole vast liialdus väita, et see on tema jaoks siiski kergem hoop kui sattumine 10 miljoni dollari tehingu keerisesse. Just see keeris veab ta alkosohu ja hiljem avariisse.
Niisiis, mida tahab 10 miljoni dollari tehingust mäletada üks selle korraldajaid? Eesti Panga endise juristi Urmas Kaju ülekuulamine keskuurimisbüroos 27. aprillil 1998 on salvestatud videokaameraga.
Urmas Kaju on ilmunud politseisse eeskujulikus mustas pintsakus, valges särgis, kirju lipsuga. Ja kurva näoga, mida ilmestavad nukralt sorgus vuntsid. Ta meenutab nukrameelset kõutsi. Schiralli oli pakkuja, Sher pakkumise vahendaja, räägib Kaju kaamera ees vaguralt. Pakkumine jõudis Eesti Panka. Selliseid pakkumisi tuli väga palju. Ta oli siis panga presidendi nõunik. Andis need asjad president Siim Kallasele tutvumiseks.
“Paljud pakkumised olid fantastilised ja ulmelised,” räägib Kaju. “Meil oli noor ja roheline pank. President tahtis teada, mis sünnib, ka seda, millised sulid liiguvad.” See on üsna tähelepanuväärne ülestunnistus, sest selle põhjal võib väita: Siim Kallas aimas küll, et tehing võib olla riskantne, ometi otsustas ta sellega kaasa minna.
Kaju jutustab, et kommertspangad olid tol ajal väga nõrgukesed. Eesti Pank oli ainus, kellega rahvusvahelises tähenduses oli mõtet rääkida. Siis vahendaski Sher Eesti Pangale “allikaid”.
Pakkuja oli Sher, allikas ise asus Šveitsis. “Kaitses oma kehaga, kartis, et äkki minnakse temast mööda.” Kaju niheleb, pühib higi. Näeb välja nagu üliõpilane eksamil pärast öö läbi kestnud laamendamist. Nagu öeldud, on vaikne kärakavõtmine Kajule juba selleks ajaks üsna selge: konjak on muutunud vajalikuks osaks Eesti Panga nõuniku organismist.
“Läksin Šveitsi, Sher oli seal. Tulid talle telefonikõned vahendajatelt. Nad võtsid hiljem ka ise minuga kontakti. Püüdsin aru saada, milles asi. Ka need inimesed (Sheri tuttavad vahendajad Šveitsis – autori märkus) ei tahtnud midagi rääkida. Niisugune ringmäng seal käis. Need paberid, mis mulle näidati, mind süga-valt ei veennud. Tegelike pakkujateni me ei jõudnudki. Kogu jutt oli umbes, et kes te sellised olete. Oleksime pidanud avama akre-ditiivi, tänapäeva mõistes. Siis oleks asi hakanud liikuma. Teil on kümme miljonit, avate akreditiivi või arve, tuuakse panga garantii (investeeringu tulususe ja säilimise kohta – autori märkus), selle alusel hakkabki tehing toimuma. Tegeliku asja oleks siis saanud teada, kui oleks avanud arve. Antud juhul läks asi untsu, raha viidi minema.”
Siinkohal näib Kaju eriti kurvana.
Uurija küsib kaadri tagant, millal hakkasid pakkumised Eesti Panka tulema.
“Millal kroon käibele tuli?” pungitab Kaju koostöövalmilt silmi. “Meil oli just krooni viies aastapäev…,” püüab ta meenutada.
See on ikka tõsine probleem, kui ei tea, millal kroon käibele tuli, torkab uurija irooniliselt.
“1991 või 1992, ei mäleta täpselt,” leiab Kaju oma ajusoppidesse kaevunult mõttelõnga. “Krooni veel ei olnud siis.” “Krooni käibele tulekut ei mäleta siis või?” kaotab uurija kannatuse.
“Ma ütlen ausalt, mul on asjad sassis, ma ei teeskle,” vaatab Kaju ausameelselt kaamerasse. Tal peavad asjad tõesti sassis olema, sest ta ise on koos teiste Eesti Panga töötajatega krooni kehtestamise nimel ööd ja päevad rüganud. Veelgi enam, ta on isiklikult ka Inglismaalt saabunud rahatreileritel sadamas vastas käinud.
Edasi räägib Kaju, mis sai pärast tema legendaarset Šveitsis käiku ja sealsete investeerimisvõimalustega tutvumist.
“Pärast Šveitsis käiku toimus nõupidamine. Ma ei julge öelda, et seal üldse midagi otsustati. Olid president ja asepresidendid: Siim Kallas, Vahur Kraft, Enn Teimann. Ma rääkisin neile sedasama, mida teile räägin: mida seal nägin. Et olid sellised pakkumised. Inimesi ei mäleta. Olid kohtumised Šveitsis Schiralliga, vendade Ambleritega, veel oli inglanna nimega Grey. Neid oli väga palju.”
Edasi räägib Kaju tehingu anatoomiast: “Investor paneb 10 miljonit panka üheks aastaks ja üheks päevaks, teine pool, Schiralli, peab selle raha vastu leidma või esitama sama summa ulatuses pangagarantii. Siis saab rääkida, et garantii pakkuja võib investori rahaga midagi teha.”
Uurijaid huvitab, millised olid Kaju võimalused panga eest rääkida.
“Mul oli volitus, standardne volitus pidada läbirääkimisi ja alla kirjutada. Samas mu allkiri polnud finantskohustuslik. Muidu pannakse revolver otsaette ja …”
Kas kontrollisite Paradiso SALi (10 miljoni dollari tehingu partneri) registreerimist? Esitas ta mingid paberid?
Uurija kiuslikkust ei näi miski vähendavat. “Kui ütlen, siis valetan,” kostab Kaju ausameelselt.
„Kas te ise nõudsite väljavõtet?, pinnib uurija. Ta peab silmas äriregistri väljavõtet 10 miljoni investeerimise võtmefirma, Paradiso SALi registreerimise kohta.
“Hea rääkida,” kostab Kaju. “Vito (Schiralli) oli ka vahendaja ja otsisime seda, keda ta vahendab. Aga Schiralli võttis raha ja läks minema.”
“Ma ei tea, mitmes see õnnetu pakkumine oli,” jätkab Kaju.
“Enamikus ei järgnenud sellistele pakkumistele midagi. Tahtsime teada saada, mis seal taga oli ja mis toimub. Esimene ja viimane kord, mil seda tehti, ja raha läks kaduma.”
Edasi tunneb uurija huvi agendilepingu vastu, mille Eesti Pank sõlmis Abram Sheriga. Kaju seletab, et lepingu mõte seisnes selles, et Sher on Põhja-Eesti Panga agent. Ühtlasi ka Eesti Panga agent. Leping kinnitas samas PEPi õigused tehingu suhtes. Alla kirjutasid Kaju Eesti Panga esindajana, Peeter Vähi PEPi juhina ja Sher kui mõlema panga agent. Lepingu koostas Kaju.
Õigupoolest ei olegi Kajul uurijale rohkem midagi sisulist rääkida. Teda kästi. Ta tegi, mida kästi. Ülekuulamise lõpupoole jääb ta järjest sõnaahtramaks. Eriti teemal, mis puudutab Šveitsi komandeeringute kulusid ja päevarahasid.
Sher väidab, et Šveitsis käidi tema kulu ja kirjadega, ütleb uurija. Kas tema maksis kulud? Ja teie võtsite Eesti Pangast komandeeringuraha? Kaju pomiseb midagi.
Kas te omastasite selle raha?
“Ma ei tea,” kostab Kaju nii ausalt, et jää või uskuma.
Kaju lahkub politseist, astudes nukralt oma teed. Ta on maha kantud. Kõigi, ka endiste ülemuste jaoks on ta ebavajalik. Väikese inimese suur tragöödia ei huvita suurte inimeste mängudes enam kedagi. Ometi oli tal veel Kallase ajal pangas teenides lootus, et ehk potsatab sülle mõni ministriportfellgi. Tema mugav omaette kabinet ja ühised õdusad konjakijoomised koos Kallasega pangas tunduvad kauge unenäona. Kauge minevikuna, kuhu ei saa eriti optimistlikult tagasi vaadata.
Ajal, mil politseinik Rocco Ots ja tema ametivennad rügavad 10 miljoni loo kallal tööd teha, hoidub Kaju löödult varju. Ajakirjanike telefonikõnedele ta kevadel-suvel 1998 ei vasta. Kõrvus kajab tankiroomikute lõgin. Selle lõgina summutamine tuliveega ei aita, muudab painajad veelgi hullemaks.
Mõnes mõttes on paremgi, et see mull on lõhkenud. 1994 – 1996 ei ole Kajul oma häda ja muret kellelegi kurta. Nüüd vähemalt on võimalik uurija juures südant kergendada. Kaju on varasematel aastatel hinge kinni hoidnud, aimates, et varem või hiljem see pomm plahvatab. Küsimus on ainult ajas. Siim Kallas ja Põhja-Eesti Panga juhataja Vähi teevad näo, et on selle episoodi oma elust üldse unustanud. Ent tuleb aeg, mil veksleid hakatakse sisse nõudma. Kaju hoitakse veel Eesti Pangas tööl, kuid kabinetiks on saanud üks ruum keldrikorrusel. Tema põhilisteks tööülesanneteks on kaks asja: suu pidada ja mitte kellegi silma alla sattuda. Kallase olekusse ilmub neil aastail rohkem närvilisust ja naeratusse virilust. 1997. aastal krooni kehtestamise aastapäeva vastuvõtul Maardu mõisas küsib ta toonaselt temaga opositsioonis olevalt Riigikogu maasaadikult Ando Lepsilt murelikult, mis edasi saab.
Vaatamata kõikidele kannatustele: kümmekond aastat pärast raha kadumaminekut ja enda kohtus õigeksmõistmist tegutseb Urmas Kaju kohati Eesti Panga advokaadina. Veider, kuid nii see on. Oma raamatus “Eesti Pank: persoonid ja saladused” (2002) heidab ta lugejate ette pikantselt maitsestatud palakesi Eesti Panga Müüride tagusest köögist. Kes kellega käis. Kes keda vihkas. Milliseid intriige punuti. Millist kärakat Kallas võttis. Lugeja mälub neid. Võib-olla isegi tajumata, et ohtra maitseainete lisandusega püütakse peita toidu, antud juhul tolleaegsete pangandustehingute ja Eesti õigussüsteemi suuremat roiskumust kui välja paistab.
Üldiselt on Kaju seisukoht aga lihtne: selle asemel, et teda ja Kallast ahistada, pidanuks politsei keskenduma Itaalia sulide tagaajamisele.
Võib-olla teen siinkohal küll Kajule liiga. Võib-olla ta ei tajunud tõesti, et mäng käis ka üle tollaste Eesti politseiuurijate pea. Ka Eesti poolelt tehti kõik, et politsei tõele lähemale ei jõuaks ning Itaalia sulisid kätte ei saadaks. Veel 2003. aasta intervjuus Eesti Päevalehele väidab Kaju: “Absoluutset tõde teab ainult jumal. Aga SEDA raha oleksime võinud arvatavasti küll tagasi saada, kui sellega kohe oleks tegelema hakatud. Praegu tundub mulle, et mis tahes kujul rahvusvahelise nõude esitamise korral tolle Šveitsi panga vastu, kelle kontolt see raha pihta pandi, leiavad tolle palgatud advokaadid kümneid kaalukaid argumente, mis kinnitavad, et selle panga süü on ebaselge. Eestlased ju ise on arvanud, et nad ise varastasid. Need argumendid on vaevarikka pikaajalise uurimistööga kogunud kaheksasse toimikusse meie oma keskkriminaalpolitsei ja meie oma raha eest. Sellele juhtis lugupeetud kohtu tähelepanu omaaegse miljoniprotsessi ajal ka minu advokaat Simon Levin. Seega on Eesti maksumaksjad maksnud kinni võimaliku süüdlasepanga advokaadi kodutöö.”
Veel ühele küsimusele vastates kostab Kaju: “Ja ka rahvusvaheline pangandusavalikkus ei võta meid pärast seda hädist koomuskit enam tõsiselt. Anti selge signaal: meilt võib varastada, eestlased lähevad siis omavahel karvupidi kokku ja vargaid ei püüa.” Märkimisväärne, et kogu aeg on Kallase nii otseste kui kaudses mõttes advokaatide õhutusel lastud 10 miljoni dollari äravarastamist paista kui mingi huvitava, kuid võib-olla täiesti toimiva investeerimisskeemi osa. Vaikitud on, et tegemist oli ääretult primitiivse, labase ja maailmas tolleks hetkeks ülilevinud pettuseskeemi ohvriks langemisega.
1994. aastal annab Rahvusvahelise Kaubanduskoja (International Chambre of Commerce) äripettuste uurimise osakond välja pangatöötajatele jt finantsilmas tegutsejatele mõeldud brošüüri, milles tutvustab selliste rahvusvaheliste finantspettuste olemust, kõikvõimalike megaprotsendiliste investeerimisvõimaluste sügavat illusoorsust ja nii edasi. Täiendatud kordustrükk sellest brošüürist ilmub aastal 1996. Prime Bank Guarantee pettused on maailmas levinud juba 1990ndate algusest, mitte aga keskpaigast.
Ka toonase Hoiupanga juhtidele, näiteks Priit Hallerile pakutakse sel ajal gigakasumlikke investeerimisvõimalusi, kuid nad ei võta neid vastu väga lihtsal põhjusel: nad lihtsalt ei saa aru, kuidas see skeem töötab. Teisisõnu, kuidas on ühest summast võimalik ilma lisaväärtust loomata ehk tööd tegemata toota kordi suuremaid summasid. Tõsi, 1990ndate algul on see võimalik Venemaalt ostetud odava naftaga. Kütus vahetas tavaliselt palju kordi omanikku ja müüdi läänes mitmekordse vaheltkasuga edasi. Kuid siis oli ka tegemist konkreetse kütuse, mitte utoopiliste investeerimispüramiididega.
10 miljoni dollari kriminaalasja uurivad politseinikud satuvad Hoiupangale pakutud investeerimisvõimaluste jälile üsna juhuslikult. Nad avavad läbiotsimiseks Sheri assistendi või abilise Frank Tuuksami hoiulaeka pangas ja avastavad sealt tema Makarovi püstoli, mille tõmmu noormees oli soetanud enda jutu järgi enesekaitseks. Veel leitakse hoiulaekast Hoiupangaga sõlmitud samatüübilised investeerimislepingud nagu need, mille alusel 10 miljonit dollarit kadus. Ka neis on juttu 10 miljonist dollarist, kuid raha nende alusel liigutatud ei ole. Põhjus, miks Hoiupanga juhid liimile ei lähe, on seega lihtne: nad ei saa lihtsalt asjast aru. Kui ei saa mingi finantsskeemi põhimõttest aru, pole mõtet ennast sellega siduda.
Eesti Pank, vastupidi, saab kõigest aru. “Kui Eesti Pank veel uuris selle tehingu tegemise võimalusi, konsulteeriti ka sõbralike välispankadega ja naaberriikide keskpankadega. Keegi ei välistanud selliste projektide reaalsust…” Nii väidab Siim Kallas aastaid hiljem kohtus süüalusena. Ta lisab: “Üks minu välismaine kolleeg kahtles, kas ikka keskpangal on mõtet niisugust rahapaigutust teha. See oli üheks argumendiks, miks Eesti Pank loobus ideest. Jah, Eesti pank laenas PEPile 10 miljonit dollarit, kuna PEP seda soovis. Eesti Pank ei andnud seoses sellega mingeid soovitusi, kuhu seda raha paigutada…” Jah, muidugi. Ainult et milleks siis Eesti Panga nõuniku Urmas Kaju kokku ligi kuu kestnud komandeeringud Šveitsi, kui Eesti Pank lihtsalt raha laenas ja sellega tema roll piirdus. Ja milleks siis Urmas Kaju allkirjad 1995. aasta novembrikuisel lepingul, millega luhtaläinud “investeeringu” sissekasseerimine itaallastelt Vene firma BNC hoolde usaldatakse.
Kas tõesti keegi ei välistanud selliste projektide reaalsust? Rahvusvaheline Kaubanduskoda (ICC) küll välistas. Selle poolt sajale maailma tähtsaimale pangale välja antud juhend (01.01.1994) annab üksikasjalikud juhtnöörid, kuidas hoiduda Prime Bank Guarantee-tüüpi pettustest. Muu hulgas märgitakse, et maailma sada tähtsaimat panka on kokku leppinud mitte töötada vahendajatega, s.t müüa vahendajate kaudu investeerimisvõimalusi. Sellega aga Eesti Pank just tegeleski – tutvus investeerimisvõimalustega vahendajate kaudu. Ja mitte ainult ei tutvunud, vaid soovitas Põhja-Eesti Pangal sellist “investeerimisvõimalust” kasutada.
Meenutagem veel kord Kaju poolt uurijale kaamera ees ülekuulamisel räägitud juttu: Kallas tahtis teada saada, mis sulid kusagil liiguvad, ja sellepärast pani ta Kaju Sheri vahendatavate nn investeerimisvõimalustega tutvuma. Ei tahaks uskuda, et Kaju noorukese uurija Rocco Otsa karmi pilgu all sooje sõnu tegi. Niisiis, kui Kaju mõtet edasi arendada, mindi selle tundmaõppimisega pisut liiga kaugele ja nõndaöelda eksperimendiks mõeldud 10 miljonit dollarit lasti sulidel ära varastada. Või kui tõmmata teine paralleel: kellegi pangajuhi postkasti potsatab järjekordne Nigeeria kiri. Näiteks aastal 2009 (see on tõestisündinud lugu!) levitab selliseid kirju keegi Elevandiluuranniku neegrineiu ja need kirjad sajavad paljudesse internetipostkastidesse. Ta ei ole kitsi oma fotode ja passikoopia saatmisega. Tõmmut neiut kohutab vaid ühe selle kirja adressaadi poolt naljaviluks e-kirjaga esitatud küsimus: kus ta Elevandiluurannikul nii hästi eesti keelt on õppinud. Kirjeldus tema isa surmast ja investeerimist ootavatest miljonitest on ju grammatiliselt peaaegu korrektne. See küsimus kohutab nii, et neiu enam uutele kirjadele ei vasta.
Niisiis, pangajuht saadab x arvu miljoneid teele lootusega, et tänu sellele õnnestub tal teenida xxx arv miljoneid. Raha kaob ja politsei peaks justkui keskenduma Nigeeria sulide püüdmisele. Kõik peavad samal ajal loomulikuks, et pangajuht või -juhid on täiesti pädevad oma ametis jätkama.
Tekib aga küsimus, kuidas suudaksid Šveitsi ametivõimud või seesama Kaju osutet rahvusvaheline pangandusavalikkus võtta tõsiselt riiki, mis lihtsalt eksperimenteerib sulide tundmaõppimiseks 10 miljoni dollari mitte kellegi isikliku, vaid maksumaksja rahaga.
Isegi kui oletada, et Eesti Pangal polnuks tehinguga mingit pistmist, oli Põhja-Eesti Pank samuti sisuliselt riiklik pank. Sulide tundmaõppimiseks eksperimenteeritakse aga üsna hoolega. Teisisõnu, tehakse kõik, et sulide elu lihtsaks muuta.
1998. aastal satub siinkirjutaja kätte koopia ühest Prime Bank Guarantee’st, nagu need maailmas 1990ndatel petiste poolt kasutuselevõetuna levinud olid. Dokument on üllitet Eesti Pangas 18. jaanuaril 1995 ja kannab numbrit 1/1 1995. Alla on kirjutanud Siim Kallas kui panga president ja Vahur Kraft kui asepresident. Ühesõnaga, selle garantii omanikul olnuks õigus nõuda Eesti Pangalt 10 miljonit dollarit.
Lugu on huvitav. Eriti selle taustal, et parasjagu, aastal 1998, kui see paber mu kätte satub, on käimas kriminaaluurimine SiimKallase varasema 10 miljoni dollari tehingu asjas. Veel huvitavam on see põhjusel, et dokument toimetatakse minu kätte anonüümselt.
Niipalju on teada, et see olevat Eestisse jõudnud Hollandi ja Šveitsi kaudu. On ka selle Eestisse saatnud Šveitsi pangatöötaja nimekaart, kuid mu kirjalikule järelepärimisele ta kahjuks ei vasta. Isegi kui oletada, et selle “lekke” taga ei ole šveitslased, vaid kogu tollase Koonderakonna Kallase-vastane vandenõu, milleks on püütud ka 10 miljoni dollari kohtuasja taandada, tasub asi uurimist. Kuid jah, kahjuks on tegemist dokumendi koopiaga, milliseid võib Kallase ja Krafti allkirjaga vorpida sadu.
Seetõttu, olles 1998. aasta kevadel Toompeal tolle paberi Siim Kallase nina alla pistnud, ei ootagi ma muud vastust kui et “tegemist on võltsinguga”. Jah, just nii Kallas ütleb. Ta pilk korraks küll klaasistub, aga omaks ta seda allkirja ei võta.
Seega, artikkel sellest huvitavast dokumendist jääb ilmumata, kuna tõendeid millegi väitmiseks napib. Mõned politseinikud, kes 10 miljoni juhtumit uurivad, arvavad garantiid nähes, et seda ei maksa küll alahinnata. Aga neil on käed-jalad tööd täis “eelmise” 10 miljoni ehk Šveitsi afääri uurimisega, sest muidu ähvardab asi aeguda, ja sinnapaika see lugu jääb.
Kuni aastal 2002 haarab mind äratundmisrõõm. Isand Urmas Kaju üllitab mälestusteraamatu Eesti Pangas töötatud aastate kohta, pealkirjaga “Eesti Pank: persoonid ja saladused”, kus paari reaga ka see garantiikiri ära märgitud. Selgub, et tuntud finantsist Leonid Apananski on käinud koos Urmas Kajuga garantiid Amsterdami ING Pangale maha müümas: “Et panka laekus pidevalt mitut masti tegelaste esitatud ettepanekuid osaleda müütilisel “pangagarantiide” ülikasumlikul kauplemisel (tulusus väidetavalt kuni 100% aastas), siis oli juhtkonnal huvi tekkinud selle õnnerattaga suuri kasumeid teenida. /…/ Kroonimetsa tagatisel kirjutati välja keskpanga garantii selles sekeldamises tavapärase summa peale – 10 miljonit dollarit –, varustati see presidendi allkirja ja ümarpitseriga ning panga esindajana komandeeriti mind salamissiooniga “tuntud finantsisti” Leonid Apananski saatel Amsterdami, kus sealne ING Pank olla just nagu huvitatud sellise garantii ostust.” ING Pangas oli aga Kajule ja Apananskile pakutud vaid tass kohvi, soovimata garantiid ära osta. Apananski oli seejuures vaid konsultant, kes ilmselt isegi ei tajunud, millisesse avantüüri teda mässida taheti.
Loomulikult ei tahetud “kroonimetsa” tagatisel seda garantiid, sest tagatist ehk kasvava metsa lanke poleks saanud niikuinii vajadusel realiseerida ehk maha müüa, sest seadus keelas seda. Ja keskpank ei saanud minna riigimetsa, bilansilise väärtusega 100 miljonit dollarit, ise maha raiuma. Teatavasti arvati osa riigimetsast krooni tagatiseks veel ülemnõukogu ajal, kuni Eesti Vabariigi kullavarude tagastamiseni. Hiljem jäi nn kroonimets panga külge rippuma bilansivälise kirjena, millega keskpankurid ei osanud midagi peale hakata.
Huvitav on selle garantiikirja juures aga hoopis muu. Kõigepealt, tegemist on järjekordse Prime Bank Guarantee-tüüpi kirjaga, mida 1995. aastal poleks kindlasti tohtinud välja anda. Kui 1993. aastal võis teoreetiliselt ehk end veel rumalusega vabandada, siis 1995. aastaks olid rahvusvahelised pangandus- ja kaubandusorganisatsioonid vorpinud hunnikute viisi brošüüre hoiatustega mitte tegeleda selliste segaste skeemidega.
Teiseks on märkimisväärne selle Prime Bank Guarantee välja-andmise aeg: jaanuar 1995. Urmas Kajul on ilmselt oma autoavarii tulemusena veel aastal 2002, kui ta oma mälestusraamatut kirjutab, mäluga raskusi (ma ei ironiseeri siin sugugi!). Ta märgib nimelt, et kuigi Amsterdami ING Pank loobus garantii ostust, püsis “soome-ugrilastele rahvusliku omapärana omistatav enesehävitussoov” keskpangas kindlalt ja see viis 10 miljonist dollarist lahtisaamiseni kusagil Šveitsis. Ent Šveitsi saadeti raha ju 1993. aastal, samas kui too Prime Bank Guarantee on pärit jaanuarist 1995. Seega kaotati 10 miljonit ära ja alles siis, 1995. aasta jaanuaris, vormistati too Prime Bank Guarantee. Mitte aga vastupidi, nagu Kaju raamatust võib aru saada. Segadust suurendab veelgi joonealune märkus mainitud raamatus: “Urmas Kaju andmetel juhtus see 1998. aasta sügisel.” Kui “selle” all mõeldakse Amsterdamis käiku, siis ei saa ka see variant tõele vastata, sest vaevalt julgeti Eesti Pangas enam 1998. aastal “Nigeeria kirjade” ehk Prime Bank Guarantee’dega kauplemist üritada. Tõenäolisem on ikka, et kui 1994. aasta lõpus saab keskpankiiridele selgeks, et itaallased on 10 miljonist dollarist kaheksa ära varastanud, satuvad nad paanikasse ning haaravad uppujatena õlekõrrest. Teisisõnu, nad püüavad uue “megatehinguga” katta nurjunud ehk eelmist “megatehingut”. Või sellest tulenenud kahjumit. Ajaliselt see ju klapib: detsembris 1994 oli 10 miljoni investeeringu krahh ilmne, 1995 vorbitakse uus “õnneloos”. Kallas on ju 1994. aasta lõpus, kui selge, et itaalia sulid on Eesti Panga poolt Põhja-Eesti Pangale laenatud 10 miljonit pihta pannud, kirjutanud välja garantii lubadusega see hüvitada. Seejärel pühib lahke mees, pangahärra ametist käed puhtaks ning astub poliitikasse, tegelema enda loodud Reformierakonnaga. Aprillis 1995 võtab pangapresidendi ameti üle Kallase senine asetäitja Vahur Kraft.
Omaette teema on, et kõnealune lugu väärinuks ka omaette kriminaalmenetlust. Õhus on ju küsimused: kelle eestvedamisel Prime Bank Guarantee’d müüa üritati? Kas panga nõukogu teadis sellest? (Muidugi ei teadnud). Kas see ei olnud mitte tõlgendatav kommertstehinguna, mis Eesti Pangal teadupärast keelatud? Ja kus on dokumendi originaal? Kas ka see “annulleeriti hävitamise teel”, nagu Kallas väidab end olevat teinud garantiilepinguga, millega lubas Põhja-Eesti Pangale nässu läinud 10 miljoni dollari investeeringu kinni maksta? Ja nii edasi. Uurimist saanuks alustada üsna lihtsalt: Urmas Kaju omakäelise või -sõnalise ülestunnistuse
alusel tolle tehingu katse kohta.
See osa Kaju ajalehekriitikast, et eestlased vargaid ei taha püüda, on muidugi õige. Õigemini, Ühispank, kes on omandanud Põhja-Eesti Panga ja sealtkaudu ka õiguse 10 miljonit dollarit itaallastelt tagasi nõuda, seda eriti ei taha. Või mis vargaid püüda – tema asi oleks raha Itaalia sulidelt tsiviilhagiga välja nõuda. Seda enam, et üks peategelastest, suurärimees Mario Bertelli, on trellide taha pistetud ja teda ei pea isegi taga otsima.
Siinkirjutaja küsib ajakirjanikuna 2002. aasta kevadel 10 miljoni dollari saatuse kohta Eesti Ühispangalt, kes on 10 miljoni dollari nõude koos Põhja-Eesti Panga jäänustega kunagi üle võtnud.
Kuidas selle raha tagasinõudmine sulide valdusest ka edeneb? Kõik, kes antud teemaga kursis, on komandeeringus, saabub sealt vastus.
Bismarck olevat öelnud, et vead poliitikas sarnanevad tuberkuloosiga. Kuni neid saab ravida, jäävad nad tähelepandamatuiks.
Kui nad on juba märgatavad, siis terveks ravida enam ei saa. Eks sama võiks ju öelda ka vigade kohta finantsilmas. Ravida saaks 10 miljoni dollari tehingut ehk varsti pärast raha teele saatmist Itaalia sulide poole. Siis, kui raha Šveitsi pangas kinni peetakse ja Šveitsi politsei Interpoli Eesti osakonna kaudu Eesti Pangalt küsib, kas selle juhid on ikka täie mõistuse juures, et nii tuntud petuskeemi nagu Prime Bank Guarantee kasutada tahavad. Vastuseks saadakse, et kõik on kõige paremas korras. Aasta on siis mäleta-tavasti 1993 ja kuu detsember.
Jõulud on siis äsja kapist välja toodud ja rahvas valmistub kirikusse minekuks, palumaks pikka iga Eesti Vabariigile, selle tarkadele juhtidele ja Eesti kroonile.
Virgo Lepassalu
Järgneb…