P𝗼𝗹𝗶𝗶𝘁𝗹𝗮𝘂𝗮𝗱 𝗼𝗻 𝗸𝗮𝗲𝘁𝘂𝗱 𝗻𝗶𝗻𝗴 𝗸𝘂𝘂 𝗮𝗷𝗮 𝗽𝗮̈𝗿𝗮𝘀𝘁 𝗼𝗻 𝘃𝗮𝗹𝗶𝗺𝗶𝘀𝗲𝗱. 𝗠𝗶𝗱𝗮 𝗵𝗲𝗮𝗱 𝗺𝗲𝗶𝗹𝗲 𝗺𝗲𝗻𝘂̈𝘂̈𝘀 𝗸𝗮 𝗽𝗮𝗸𝘂𝘁𝗮𝗸𝘀𝗲?
𝗥𝗲𝗳𝗼𝗿𝗺𝗶𝗲𝗿𝗮𝗸𝗼𝗻𝗻𝗮 laud on elegantne ja viisakas. Delikatessidena serveeritakse meile neid kartulikoori, mida me kunagi rasketel aegadel lubasime sööma hakata. Ja innovatsioonina pakutakse putukaid, mis on jutu järgi igatpidi jätkusuutlik kulinaartulevik. Täna on need putukad muidugi väga kallid ja võtavad enda alla suure osa pidusööma eelarvest. Kohalik ei taha neid kah eriti hea meelega süüa, aga väliskülalistele pidada muljet avaldama, et need seal serveeritud on, seega progressiivsemad kohalikud närivad ja kiidavad. Laual on ka kala, liha ja muud paremat, aga need on pigem seal sakste ja väliskülaliste endi poolses otsas.
𝗘𝗞𝗥𝗘 laual on klassikaline maamehe pidusöök – soust, kartul ja rasvane liha. Garneeringuks tulikange sinep, mis pahaaimamatule väliskülalisele võib maohaavad tekitada. Laua kõrval podiseb kurat teab kui kangeks käärinud koduõlu ja kann rammusa lehmapiimaga, mille rasvaprotsent on teadmata.
𝗜𝘀𝗮𝗺𝗮𝗮 laud on midagi sarnast eelmisega, aga mitte nii rasvane – rohkem fileed, paar kaussi ka värske salatiga. Õlu on pudelites ja piim pastöriseeritud. Aga enne serveerimist tavatsevad nad nii mõnegi roa kallata üle järjekordse Res Publica retseptiraamatust võetud gurmeekastmega, mis selle roa maitse jäädavalt rikub.
𝗣𝗮𝗿𝗲𝗺𝗽𝗼𝗼𝗹𝘀𝗲𝗱 visati Isamaa köögist vasakpoolse ukse kaudu välja, kui selgus, et nad üldse süüa teha ei oska. Haarasidki seepeale oma supitirina ühes ning üritavad sellega kah kusagil saalinurgas pidu teha. Toole on laua ümber rohem kui huvilisi. Ei aita isegi see, et nad supi sisse seitset erinevat tofut viskavad ja selle seljankaks nimetavad.
𝗞𝗲𝘀𝗸𝗲𝗿𝗮𝗸𝗼𝗻𝗻𝗮 laual on ehe sööklamenüü, mis otseselt lihtsat inimest ei sega, eriliselt ootamatuid elamusi ka ei paku ja kõhu teeb kiirel ajal justkui täis. Seda peakokka, kes Vene kulinaariaga flirtis, enam ei ole, aga eks tema abipersonalis võib toonaseid näpunäiteid veel aimata. Uus peakokk tahab, et sobiks nii slaavlasele kui ka eurooplasele. Aga vanast ajast on ikka au sees põhimõte, et rikastele antakse väiksemad taldrikud.
𝗦𝗼𝘁𝘀𝗶𝗱 on käinud enne pidu mitmetel teistel pidudel, sealt üht-teist hõlma all kokku tassinud ning kiiruga ja meelevaldselt kokku seganud. Mõni konserv tundub koguni nõukaaegne, aga punane räim tomatis on ajaga roheliseks värvunud, nii et petab ära. Selle kõige tulemusena on laud üpris kakofooniline, sisaldades läbisegi erinevaid maailma kultuure, vahel isegi ühes kausis segamini. Kaks värvilist rahvusrooga ühes kausis koos annab kokku mitte värvidemängu, vaid segase hallikaspruuni olluse, aga nad ise nimetavad tulemust euroopalikuks köögiks. Muide, pidusöömingu ajaks jäetakse restorani uks lahti ning igaüks võib liituda – siis peavad senised einestajad neile ampsu andma.
𝗘𝗲𝘀𝘁𝗶𝟮𝟬𝟬 on toonud lauale suure hõbedase kaanega kaetud liua ning keegi ei tea, mis kaane all peidus on. Kuigi mõned kokad on teistel elualadel päris osavad inimesed olnud, siis liuakaane vahelt imbuv lõhn kuigi meeldiv ei ole. Osa näljaseid loodab siiski naiivselt, et ega hullem ikka ei saa olla kui kõigi teiste lauad.
𝗥𝗼𝗵𝗲𝗹𝗶𝘀𝗲𝗱 süüa ei paku. Üleüldse on laua asemel üks suur päikesepaneel, mis nende oma jutu järgi sümboliseerib aega, mil kõik hakkab tasuta olema. Antud paneel aga tegelikult saab kogu oma valguse kõigi teiste pidulaudade kohal olevatest kroonlühtritest. Kuhu päikesepaneeli kaablid lõpuks välja viivad – ei tea.
Allikas: sotsiaalmeedia