28.02.2023
Dollarid
Tänasega lõpetame Virkko Lepassalu raamatu „Kallase afäär“ avaldamise, mis rääkis Siim Kallase tehingutest ja protsessist.
Kogu 10 miljoni dollari eeluurimise ja kohtuprotsessi ajal on heidetud ette selle poliitilist kallutatust. Loomulikult kerkib küsimus: juhul, kui näiteks Reformierakonna käes olnuks siseministri portfell ja uurimisaluseks kahtlastes pangatehingutes mõni koonderakondlasest keskpankur, kas siis oleks öeldud, et lõpetage uurimine ära?
Kohus kuulutas oma otsuse. Kallas ja Kaju jäid õigeteks meesteks. Vähemalt formaaljuriidiliselt. Kohus leidis, et tegemist oli Põhja-Eesti Panga tehinguga – vaatamata asjaolule, et seda kureerisid Eesti Panga kõrgeimad ametnikud eesotsas Kallasega.
Formaaljuriidiliselt võib see olla kuidagimoodi põhjendatav otsus, kuid tegelikult on asjal juures Kallase jõuga õigeksmõistmise maik.
Õigemini, küsimusi, millele kohtus vastuseid ei otsita, leidub koguni väga palju.
Kohtuotsustes ei kajastu, et sellise skeemi näol, nagu 10 miljoni dollari “investeerimine”, on tegemist maailmas üldlevinud petturlusvormiga. Siim Kallase väited, et selline skeem võinuks ka töötada, tähendanuks sama, mis väita, et töötavad nn Nigeeria kirjades peituvad investeerimismehhanismid. Urmas Kaju Eesti Pangast külastab sel ajal, kui geniaalseid investeerimisvõimalusi uuritakse, paljusid IMFi rahvusvahelisi üritusi, aga just IMF on see, kes oma ringkirjades Prime Bank Guarantee-tüüpi investeerimisvõimaluste kohta infot levitab.
Kohtuotsustes ei kajastu, et Vito Schiralli nagu ka Laemmlerid ja teised selle pundiga seotud isikud olid Šveitsi politsei vanad tuttavad. Muidugi halvas mõttes. Seda kinnitavad näiteks Šveitsi politsei raportid. Sügisel 1993 võinuks enne lepingute allkirjastamist pisut tutvuda nende inimeste taustaga. Suure tõenäosusega oleks see kutsunud ettevaatusele. Ametialase lohakuse süüdistusest
on Kallas aga juba kord varemgi, nimelt nõukogudeaegse hoiukassade juhina pääsenud.
Kohtuotsustes ei räägita ka sellest, miks ikkagi Eesti Pank šveitslaste hoiatusi tõsiselt ei võtnud. Korrakem, et pärast seda, kui raha on Eestist teele läkitatud, teeb Šveitsi politsei, olles näinud Šveitsi panga arvele maanduvat kahtlustäratavat rahasaadetist, Eesti Pangale järelepärimise. Kahtlustatakse rahapesu ja küsitakse, kas ollakse ikka veendunud, et seda raha tahetakse Itaalia härradele saata.
Korrakem ka, et neil itaallastel, kelle arvetele tahetakse 10 miljonit dollarit üle kanda, on Šveitsi politsei silmis väga kahtlustäratav kuulsus ja neid seostatakse paljude finantspettustega, mõnda suisa Itaalia maffiaperekonnaga. Eesti Pank aga teatab Interpoli Eesti büroo kaudu Šveitsi politseile tuimalt, et kõik on korras.
Hästi, oletagem, et varem, enne lepingute sõlmimist, polnud Eesti Pangal aega kontrollida oma tehingupartnerite tausta, kellega superäri ajama asuti. Šveitsi võimude otsene järelepärimine, mis Interpolist panka laekub, võinuks aga punase tulukese süüdata. Selle peale võinuks ikkagi huvi tunda, kes “põhimõtteliselt töötava investeerimisskeemi” taga, nagu Eesti Panga juhid seda hiljem avalikkusele esitlesid, tegelikkuses peituvad.
Kohtuotsustes ei ole ka kirjas, et Eesti politsei uurijatel ei lasknud politseiga konkureeriv ametkond ehk üks Eesti eriteenistus tööd teha, viies nende nina alt Šveitsist 1998. aastal minema 10 miljoni dollari tehingut puudutavad dokumendid.
Samuti keeldus Šveitsi politsei pärast Eesti delegatsiooni nr 1 külaskäiku mõned päevad enne delegatsiooni nr 2 eestlasi abistamast, et korraldada läbiotsimisi Schiralliga seotud kontorites. Teisisõnu, eeluurimisse sekkuti Eestist riiklikul tasemel, varjates ja võib-olla ka hävitades tõendeid. Õigupoolest olnuks selline juhtum väärt Riigikogu eriuurimiskomisjoni moodustamist, jõudmaks järeldustele, kui mitut riiki või kui mitut politseid Eesti maksumaksja ikkagi ülal peab.
Otse loomulikult ei ole terves virnas 10 miljoni dollari kohtu asja toimikutes – siinkirjutaja on need läbi lehitsenud – salapärase “eridelegatsiooni” visiidist mitte ühtegi rida.
Ka mõne Eesti politseiametniku ponnistused selle episoodi kohta rohkem teada saada on põrkunud vastu vaikimise müüri. See muudab alusetuks ka võimaliku väite, nagu soovinuksid kummalised külalised 10 miljoni dollari kriminaalasja uurivaid ametnikke rohkem või vähem varjatult kuidagi abistada.
Ja veel: 10 miljoni dollari kriminaalasja toimikutes pole ühte kummalist õiendit. See saadeti Šveitsist Eesti politseile nende isikute kohta, kel oli šveitslaste andmetel ligipääs Šveitsis asuvatele pangakontodele, mille kaudu liigutati 10 miljonit dollarit. Muidugi olid need kontod otseselt seotud Vito Schiralli, Mario Bertelli ja viimase pankuri Enzio Tavassoga. Veel oli aga nendele kontodele ligipääs teatud isikutel, kes pidid olema seotud Eestiga. Nimelt, nii kummaline kui see ka pole, olid selles Šveitsi politsei õiendis mõned nimed kinni kaetud või varjatud. Kuid miks pidid šveitslased varjama Schiralli-suguste avantüristide ligipääsu kontodele, mis niigi üldteada? Järelikult, tegemist ei saanud olla itaallastega.
Järelikult pidi ligipääs kontodele, mille kaudu liikusid 10 miljonit dollarit, olema veel mõnedel inimestel. Väga võimalik, et need olid teatud isikuid esindavad advokaadid.
Mõnes mõttes võis seda pidada 10 miljoni dollari tehingu asjaosaliste kindlustuspoliisiks. See annab ka seletuse, miks ikkagi niivõrd riskantse tehinguga kaasa mindi. Paraku tõmbasid itaallased oma Eestist pärit tehingupartneritel isegi aitäh ütlemata naha üle kõrvade.
Ja muidugi ei kajastu kohtuotsustes taaskord sõlmitud üks Eesti niinimetatud ühiskondlikest kokkulepetest: 10 miljonit krooni Itaalia sulidelt mitte tagasi nõuda ja mitte algatada nende vastu tsiviilnõuet.
Üht-teist selle tehingu juures võib mõista. Tol ajal Eesti pangandust juhtinud inimeste naiivsust, lollust. Võib-olla ka inimestele igiomast ahnust ja omakasupüüdlikkust. Aga seda, et raha tagasinõudmine Itaalia maffioosse taustaga isikute valdusest samamoodi maha maeti nagu rahakohver Eesti Panga poolt krooni sünnipäevaks korraldatud happening’is – sellest on väga keeruline aru saada.
Eesti Panga endisel nõunikul Urmas Kajul on õigus, kui ta ütleb, et eestlased lähevad karvupidi kokku ja ei taha sulisid püüda.
Õigem oleks küll väita, et neid sulisid püüda kardetakse. Kuigi rahulikult järele mõeldes, ega tegelikult ei olegi kummalist ükskõiksust 10 miljoni dollari tagasinõudmise vastu keeruline mõista. Kui algatataks nõue mõnede itaallaste vastu, ärataks see tähelepanu ka Itaalia meedias, millest suur osa pole kaugeltki peaminister Berlusconi jaoks sõbralik. “Eesti Pank rahastas maffiasidemetega mehi” – umbes selliseid pealkirju võiks seal kohata. “Nüüd tahavad nad neilt samadelt inimestelt raha tagasi saada”.
Tõepoolest – nalja kui palju. Enne annavad praegu 13 aastaks vangi mõistetud Mario Bertellile süüdimatult raha. Nüüd tahavad tagasi. Minge küsige Berlusconi erakonna Forza Italia juhtidelt, kuhu need omakorda Bertelli raha panid, võiksid Itaalia ajakirjanikud soovitada. Kuigi, ka teine kompetentne inimene neis küsimustes, Marcello Dell´Utri, istub samuti trellide taga ja pole ilmselt samuti kuigi jutustamisaldis.
Väga tõenäoliselt ei ole see niisiis juhus, et raha rändab Itaaliasse ja jõuab Berlusconi sõbra ja ühe rahastaja Bertelli valdusesse ajal, mil tema sõbra Berlusconi rahaline seis ei ole just kiita. Itaalia ajakirjanikud räägivad koguni Berlusconi võimalikust pankrotist, mille takistamiseks tulebki poliitikas võim haarata.
1990ndate lõpus ja 2000. aastate alguses ei osata Eestis muidugi ka ette näha, et Itaalia õigussüsteem on erinevalt Eesti omast märgatavalt tõhusam. Ei osata ette näha, et vaatamata Itaalia poliitika süngele ajaloole on seal seadused siiski toimivad ning paigas.
Talupoeglikus hirmus Itaalia härradelt piitsa saada ei osata ette näha, et seoses finantskuritegude ja maffiasidemetega saadetakse trellide taha nii Berlusconi parem käsi Dell’Utri kui üks peategelasi 10 miljoni dollari kadumise loos, ärimees Mario Bertelli.
Just need faktid muudavad raha tagasinõudmise veelgi ebamugavamaks. Eriti veel olukorras, kus Itaalia peaminister Silvio Berlusconi on Siim Kallase ülemuse, Euroopa Komisjoni presidendi Jose Manuel Barroso üks toetajatest.
Tõepoolest, miks peaks ajal, mil Barroso on omakorda oma asetäitjat korruptsioonivastase võitluse küsimustes Siim Kallast igati soosinud, hakkama keegi Eestist Berlusconi kunagiste rahastajate vanu haavu lahti kiskuma? Haavu, mis pärinevad veel aastatest 1993–1994, mil Forza Italia võimule pürgis. Kuigi 2008. aastal võeti Itaalias vastu seadus, mis ei luba Berlusconit enam võimalike minevikuvarjude pärast vastutusele võtta, oleks 10 miljoni dollari teema ülesvõtmine ka tema jaoks suhteliselt ebameeldiv. Kuigi, see on muidugi pisiasi võrreldes kõigi nende süüdistustega, millega Berlusconit tema maffiasidemete tõttu Itaa-lia ajakirjanduses on kohati üle külvatud.
Muidugi oli see juhus, et suur osa 10 miljonist dollarist kogemata Berlusconi pooldajate kätte sattus. Küll ei ole juhus, et seda teemat on Eesti välispoliitilistes huvides kaudselt ära kasutatud – seda “maha mattes”.
Kõige selle taustal tekib veel üks küsimus: kas ei ole mitte õigus ärimees Vambola Kolbakovil, kes peab Kallast väga vilunud ja targaks inimeseks. Kolbakov küsib: kas ikka oli tegu lihtlabase õngeminemisega? Tema arvates on vale arvamus, nagu ei oleks 1990ndate alguses osatud Eesti Pangas raha lugeda, ja rahvusvahelistest investeerimissulidest lähtuvat ohtu alahinnati.
Siit veel üks küsimärk, mille Kallast ja Kaju puudutavad kohtuotsused õhku jätavad: miks läks nii tark mees nii primitiivse tehingu õnge? Elus teatavasti ei ole tasuta lõunaid. Ega niisama tehtud kingitusi. Vale oleks arvata, et Kallast oleks otsesõnu ähvardatud hoiukassade juhtumi kalevi alt väljatoomisega. Kuid vahel piisab ka lihtsalt teadmisest, et toimik on kusagil olemas.
Riiki on väga keeruline ehitada, kui seal aetakse asju selliste ettepanekutega, millest ei saa keelduda. Kui kaua selliste ettepanekute abil veel Eesti riiki valitsetakse, ei tea ilmselt keegi.
Mõnevõrra paraneb olukord küllap siis, kui “põlvkondliku kompromaadi” kandjad on pensioneerunud. Teisisõnu, võimu on lõplikult üle võtnud inimesed, keda ei saa nende sünniaasta tõttu mõjutada kunagiste nõukogudeaegsete sidemete kaudu.
Võib väita, et Siim Kallas liikus mööda karjääriredelit ühest korrumpeerunud süsteemist ehk nõukogude nomenklatuurist teise korrumpeerunud süsteemi ehk Euroopa Komisjoni. Nii nagu on tehtud palju ilusaid sõnu 1960ndatel ja hiljem komparteisse astunutest, kes tahtsid parteid justkui “sisemiselt reformida” ja “eestimeelsemaks” muuta, on samamoodi ajakirjanduses ilustatud ka Kallase korruptsioonivastast missiooni Euroopa Komisjonis. On ta ju volinik, kes vastutab muude ülesannete kõrval korruptsioonivastase võitluse eest. Siin on paraku jäetud tähelepanuta, et ühel isikul on sellist süsteemi reformida suhteliselt võimatu. Ja milleks hammustada toitvat kätt, kui see tagab ametnikule suure hulga hüvesid.
1994. aastal üllitab Euroopa Komisjonis Euroopa rahasüsteemi eest vastutavat üksust juhtinud Bernard Connelly raamatu The Rotten Heart of Europe (Euroopa kõdunenud süda), milles paljastab Euroopa Liidu juhtorganite korruptsiooni. Loomulikult kaotab ta oma ameti.
Mõni aasta hiljem üllitab samal teemal raporti hollandlasest audiitor Paul van Buitenen. See osutub niivõrd põrmustavaks, et terve Euroopa Komisjoni liikmed on sunnitud ametist taanduma. Kui ametnik süsteemiga vastuollu satub, jääb tal üle kaks võimalust: kohanduda või muutuda dissidendiks. Buitenen muutub sisuliselt dissidendiks, kelle sarnaseid kutsutakse “vilepuhujateks”. Samas võiks neid nimetada ka kanaarilindudeks kaevanduses. Muide, kui Buitenenist kõnelevaid eestikeelseid artikleid otsin, leian internetist vaid üksikuid kümnerealisi nuppe. On tema isiku minimaalne kajastatus juhus või mitte, aga igal juhul võib pidada faktiks, et oma paljastustega tegutseb ta just Siim Kallase haldusalas. Teisisõnu, teeb tööd, mida peaks tegema Kallas, ja kirjutab raamatuid, millesarnaseid peaks kirjutama Kallas. Ühesõnaga, ta sõdib korruptsiooniga Euroopa Liidu juhtorganites. Muu hulgas saab temalt hävitava hinnangu Siim Kallasele alluv pettustevastase võitlemise amet OLAF. Aga nagu öeldud, kui praegu esitada Eestis kunagi Kallase juhitud “Mnemoturniiril” küsimus, kes on van Buitenen, ei pruugi õiget vastust tulla.
Oma igapäevases ametnikutöös hulgaliselt vigu ja korruptsiooni leidnud van Buitenen hakkab alguses nendest komisjonis rääkima. Pärast seda, kui midagi ei juhtu, saadab ta 9. detsembril 1998 Euroopa Parlamendi roheliste fraktsioonile kirja koos 34-leheküljelise raportiga komisjoni kuritarvitustest. “Mul on sügavalt kahju seda kirja kirjutades.” Nende sõnadega algab kiri, millest saab kõik alguse.
Buitenen paljastab, et Euroopa Komisjoni liikmed on oma isiklikku taskusse toppinud sama aasta jooksul vähemalt 8 miljardi Rootsi krooni väärtuses raha. Tööle asub revisjonikomisjon rootslase Jan Karlssoni juhtimisel. Selgitatakse välja, et 1996. aastal on Euroopa Komisjoni sama koosseis taskuid täitnud vähemalt 40 miljardi krooniga. Paul van Buiteneni jaoks ei lase kättemaks end kaua oodata − Euroopa Komisjon vallandab ta ametist ning ta kuulutatakse sisuliselt vaimuhaigeks ja saadetakse pikale sundpuhkusele. 1999. aastal, vaid neli kuud hiljem langeb ametist Jacques Santeri juhitud Euroopa Komisjon ja van Buitenen võib naasta tööpostile.
Lootuses oma avastustele tähelepanu tõmmata, kirjutab Paul van Buitenen raamatu “Võitlus Euroopa pärast” (Kamp för Europa, Malmö 2000). Raamat aga vaikitakse maha. Ühtegi astronoomiliselt rikkaks saanud eurokomisjonääri kohtu alla ei anta. Nad ei pea tagasi maksma mitte midagi. Mõned neist patustest komisjonääridest loetakse üsna kiiresti “ümberkasvanuteks”. (Siinkohal meenuvad arhiividokumentidest Tartu Riikliku Ülikooli juhtide etteheited Siim Kallasele ja teistele juhtivkomnoortele, et nad ei arenda tööd raskestikasvatatavate lastega. Võrreldes nõukogudeaegse Eestiga on Kallasel Euroopa Komisjonis hulga lihtsam, sest kõik kasvavad ümber – kui otsustada kiiruse järgi, millega korruptsioonis kahtlustatuid ametisse ennistatakse.) Neli hiigelsummadega maiustanud 170 komisjonääri asuvad taas sisseharjunud ametitesse uue Euroopa Komisjoni koosseisus, nende hulgas ka eelmise koosseisu aseesimees britt Neil Kinnock.
Euroopa Komisjoni koosolekud on vaatamata Buiteneni tõstatatud skandaalidele aga endiselt avalikkuse jaoks suletud. Salajased on ka koosolekute protokollid, mida komisjonäärid arutavad.
Sellest teavitatakse üldsust vaid sel määral, kuivõrd komisjon peab vajalikuks. Buiteneni “diivani alla peitu toppimine” ei muuda muidugi olematuks ELi institutsioone vaevavat haigust. Aasta aasta järel lahvatavad uued skandaalid. Näiteks aastal 2008 skandaal kolmandikule eurosaadikutele lisatasu maksmise ümber (17 000 eurot igaühe kohta kuus) − raport selle kohta salastatakse hoopis ja vaid mõnel üksikul eurosaadikul õnnestub seda kaeda. See viib nad muidugi šokiseisundisse. Kõige selle taustal on lootused pettusevastase võitluse ameti ehk OLAFi töövõimekuse suhtes kaduvväikesed.
“OLAFis valitseb segadus,” räägib van Buitenen ühel pressikonverentsil, väites, et ELi siseselt pettuste vastu võitlevas asutuses toimub personali valimisel pidev poliitiline sekkumine. OLAF allub sel perioodil, nagu ka praegu teatavasti Euroopa Komisjoni asepresidendile ning auditi- ja pettusevastase võitluse volinikule Siim Kallasele.
Vaatamata tema vaenajate ootustele muutub praegune eurosaadik Buitenen kodumaal Hollandis üha populaarsemaks, ja mitte ainult seal. Mida aeg edasi, seda enam on tema töö olulisust mõistma hakatud. Nii on Buiteneni autasustanud ka Taani kuninganna.
Buitenen üllitab ka uue raamatu pealkirjaga “Vilet puhudes: pettus Euroopa Komisjonis” (Blowing the Whistle: Fraud in the 171 European Commission). Raamat kannab alapealkirja “Ühe mehe võitlus pettuste vastu Euroopa Komisjonis”. Buiteneni missioon niisiis jätkub. Ainet uuteks raamatuteks leidub küllaldaselt.
Hollandlasest europarlamendi liige Buitenen esitleb 2008. aasta ühel pressikogunemisel kahte hiljutist juhtumit, kus kahe direktori valimise protsessi poliitiliselt mõjutati. Ta kirjeldab ka altkäemaksu andmise valesüüdistust “tülika” ajakirjaniku vastu. Lisaks esitleb ühe Euroopa Parlamendi liikme huvide konflikti juhtumit, mille uurimine lõpetati, ning tutvustab ka tupikusse jõudnud uurimist Aafrika, Kariibi ja Vaikse ookeani saarte riikide ning ELi Parlamentaarse Assamblee arengukeskuse rahaliste suhete kohta.
Kõdunemine algab siiski sügavamalt, kui üksikjuhtumid seda näitavad. Näiteks OLAFi juhi Franz Hermann Brüneri kohta on Buitenen öelnud, et niikaua, kuni on tema isiklik voli otsustada, mida uurida ja mida mitte, ei maksa OLAFilt mingeid sõltumatuid tulemusi loota. Ta on nimetanud OLAFit ka “mustaks auguks”, kuhu kõik pettuste materjalid kaovad või uputatakse. Väga sageli lastakse neil lihtsalt OLAFis aeguda, et ei saaks kriminaalsüüdistusi esitada.
Mõnegi ELi liikmesriigi juhtivpoliitikule on aga nõrk OLAF üsnagi kasulik. Nii on Briti meedias viidatud, et Saksamaa kantsler Angela Merkeli huvi Brünerit toetada seisneb Saksamaa enda “mustas pesus”, mille pesema hakkamist kardetakse. Nii on Süddeutsche Zeitung tänavu veebruaris kirjutanud paljude Saksamaa fondide maksudest kõrvalehoidmisest Liechtensteini abil jne. Brünerile, kes olnud ametis 2000. aastast, pakkus ametisse valimisel konkurentsi endine Šveitsi politseiülem. Kuid nagu öeldud, oli Brüneril Angela Merkeli toetus. Kui avada Siim Kallase kui komisjonääri tegevust tutvustav kodulehekülg internetis, vaatab sealt vastu eeskujulik paraadport. Buiteneni esitatud faktide kõrval on kommentaarid selle lehekülje kohta tõepoolest liigsed.
“2004. aastal nimetati mind halduse, auditi ja pettusevastase võitluse eest vastutavaks Euroopa Komisjoni asepresidendiks,” teatab Kallas. “Suurem osa minu tööst on seotud nii inim- kui finantsressursside oskusliku haldamisega. Komisjonis töötavad naised ja mehed on komisjoni suurim vara ning nad väärivad kaasaegset töökeskkonda, avatust dialoogiks ning tähelepanu nende vajaduste ja püüdluste suhtes. Samuti peab komisjonile usaldatud maksumaksjate raha haldama tõhusalt ja tulemuslikult, rakendades asjakohaseid kontrollisüsteeme ning sõltumatut raamatupidamisaruannete auditeerimist. Minu peamine eesmärk selles valdkonnas on komisjoni eelmise koosseisu ajal toimunud haldusreform lõplikult ellu rakendada. Euroopa avalik teenistus peab liikuma kodanikele ja ettevõtjatele lähemale ning olema avatum. Peame rohkem pingutama selle nimel, et näidata, et ELile usaldatud raha hallatakse hästi ja kulutatakse otstarbekalt. Peame jätkuvalt parandama Euroopa avaliku teenistuse orienteeritust teenuste pakkumisele. /…/ Minu seisukoht on, et auditeerimine tagab vastutuse ja tulemuslikkuse. Auditeerimine ja usaldusväärne finantsjuhtimine peavad olema olulisel kohal kõigi volinike jaoks.
Pettusevastane võitlus tähendab korruptsiooni ja juhtimise kuritarvitamise väljajuurimist. See tähendab ka Euroopa maksumaksjate finantshuvide kaitsmist, et tagada raha otstarbekas kulutamine mitmete programmide ja muude vajaduste tarbeks.
Euroopa Pettusevastane Amet (OLAF) on nimetatud ülesande täitmisel oluline instrument.” Kui neid ridu loen, meenub üks teine aeg. Märksõnadeks taas “edendada, tõhustada, tugevdada”. Järeldaksin ka, et Euroopa Komisjoni jaoks on üks 10 miljoni dollariga komisjonäär märksa mugavam kui ilma 10 miljonita. Sest taas tasuks meenutada, et kes on ilma patuta, vaid see julgegu kivi visata…
10 miljoni dollari investeeringu luukere on Kallase eurovoliniku-aastatel suhteliselt turvaliselt kapis püsinud.
Üsna ilmselt on 10 miljoni dollari afääri tagamaad ka n-ö tavainimese jaoks üsna segased ja hoomamatud, eriti veel lääne kodaniku jaoks. Et toimunust aru saada, peab omama teadmisi nii finantsilmast kui mingil määral tundma laiemalt tollasest N Liidust pärit inimeste psühholoogiat. Veidi enam on eurokabinettides tähelepanu pälvinud Kallase kommunistlik minevik. Üsna palju on poliitkuluaarides spekuleeritud, miks toonane peaminister Res Publicast Juhan Parts Kallase ikkagi 2004. aasta jaanuaris volinikukandidaadiks määras. Võib-olla lubati Res Publicale vastutasuks ühinemist Reformierakonnaga, kuigi head läbisaamist pole nende kahe partei vahel kunagi olnud. Seda lepet pärast Kallase määramist volinikukandidaadiks aga ei täidetud. Hiljem ühines nõrgenenud Res Publica Isamaaliiduga, mis oli muidugi märksa loogilisem ja õigustatum kombinatsioon.
Kallase määramine kõrgeks euroametnikuks ei möödunud valutult. Ühe vandenõuteooria järgi lobeerisid Res Publica liikmed europarlamendi ühe suurima fraktsiooni, Euroopa Rahvapartei üleskutset mitte toetada endisi komparteilasi kõrgetes euroametites.
Res Publica on seda ametlikult alati eitanud. Igal juhul leidis Kallase kommunistlik minevik jaanuaris-veebruaris 2004 käsitlemist paljudes maailma juhtivates ajalehtedes. Paraku alati mitte vigadeta.
Muu hulgas kirjutas The Guardian, et Kallast on rünnatud tema komparteisse kuulumise pärast N Liidu viimastel aastatel.
Tegelikult kuulus ta sinna siiski tervelt 18 aastat. Käesolevast raamatust võib jääda mulje kui ääretult pessimistlikust. Tegelikult vastupidi: 10 miljoni dollari tehingu uurimine ei olnud kaotus. Kaudsemalt võttes oli see koguni võit: et asi üldse kohtus niigi kaugele jõudis, tuues kaasa neli kohtuotsust, oli paljude politseiametnike ja kahe prokuröri meeletu pingutuse tulemus.
Optimistlik on see lugu ka põhjusel, et selle juhtumi alusel on õpetatud välja sisekaitseakadeemia kadette. Neid on õpetatud selle juhtumi nii eeluurimise kui kohtuliku uurimise üksikasju analüüsima. Seega on 10 miljoni dollari juhtumist saanud klassikaline õpikunäide, mille alusel politseinikke välja õpetatakse. Kuigi ei saa eitada, et mõnevõrra iroonilisena see ju mõjub. Sisekaitseakadeemias teatavasti advokaate ei koolitata. Aga vähemalt ei looda noortes kadettides illusioone ja pettekujutelmi, mille varemete alla nad vanemaks saades jääda võiksid.
Uurija Rocco Otsale kinkis politsei juhtkond mälestuseks nähtud vaeva eest käekella. Vaikselt, et liigset tähelepanu ei ärataks. Pärast Kallase lugu siirdus Ots keskuurimisbüroost vabatahtlikusse eksiili ühte Harjumaa politseiüksusesse. Tõesti, järele mõtelda oli üsna paljude asjade üle. Aastate pärast tõusis ta teenistusredelil taas ülespoole.
Aga mis jääb raha ärakaotanutele alles – pärast nende säravat karjääri?
Mis jääb lõpuks järele?
Hinge näriv hirm, härrad seltsimehed. Isegi mitte Vito Schiralli ja Mario Bertelli rääkima hakkamise, vaid peeglite ees. Kõik on kusagil tallel ja ootab oma aega.
KRONOLOOGIA
Olulistest numbritest ja kuupäevadest 10 miljoni dollari maksumaksja raha “ärakaotamisel” Prime Bank Guarantee petuskeemi abil.
Üheks kõige olulisemaks võib pidada kuupäeva 12. veebruar 1993. Nimelt just siis asutab valitsus Põhja-Eesti Aktsiapanga ja Balti Ühispanga baasil Põhja-Eesti Panga. Tegevuslitsentsi saab uus pank 16. märtsil 1993. Uue panga juhatuse esimeheks nimetatakse Peeter Vähi.
14. september 1993. Eesti Panga nõunik Urmas Kaju ja ärimees Abram Sher sõlmivad agendilepingu, mille kohaselt saab Kaju koos Sheriga õiguse analüüsida ja vahendada kommertspankadele pakutavaid investeerimisvõimalusi.
1. november 1993. Eesti Pank ja Põhja-Eesti Pank sõlmivad omavahelise laenulepingu, mille järgi Põhja-Eesti Pank saab 10 miljonit dollarit laenu. Põhja-Eesti Pank maksab 5 miljonit dollarit tagasi veel samal kuul. Ülejäänud 5 miljonit dollarit tagastatakse 1994. aasta veebruaris.
3. november 1993. Põhja-Eesti Pank üritab Eesti Pangalt saadud laenu oma arvelt Banker Trust Co’s kanda Šveitsi Societe Generale’i Lausanne’is asuvasse filiaali. Ettekäändel, et lähetaja on tundmatu – tegelikult aga Šveitsi politsei huvi tõttu, sest samasse panka on laekunud üks sama suur kahtlane rahaülekanne – saadab pank raha tagasi.
5. november 1993. Eesti Pank annab välja 12 pangapäeva kehtiva kinnituse, et Põhja-Eesti Pank on seaduslik pank ja tema arvel olev raha on seaduslikku päritolu.
12. november 1993. Zürichis asuva kütusefirma Paradiso SAL esindaja ja Eesti Panga nõunik Urmas Kaju sõlmivad kokkuleppe, mille järgi kohustub keskpank investeerima kütuseärisse 10 miljonit dollarit. Lepingus viidatakse Eesti Panga otsesidemetele Tallinna naftasadamaga. Lepingus räägitakse naftatehingust, et mitte kahtlust äratada, sest kütuseäris liigub suur raha.
15. november 1993. Helsingis lisatakse põhilepingule protokoll, millele on alla kirjutanud Eesti Panga nõunik Urmas Kaju, Abram Sher kui tehingu vahendaja ja Põhja-Eesti panga juht Peeter Vähi. Kõik Eesti Panga lepingujärgsed kohustused antakse selle lepinguga üle Põhja-Eesti Pangale.
Detsember 1993. Schiralli tasub PEPile tehingu pealt 2 miljonit dollarit intresse. Nii Põhja-Eesti Pank kui Eesti Pank arvavad, et kõik on korras.
24. mai – 31. juuli 1995. Pangakontrolör Saima Strenze kontrollib Põhja-Eesti Panka. 10 miljoni dollari kadumist ta ei avasta.
27. jaanuar 1997. Rühm Riigikogu saadikuid toob kadunud miljonite küsimuse avalikkuse ette. Nad esitavad siseminister Riivo Sinijärvele Riigikogus järelepärimise, kas 10 miljoni dollari Põhja-Eesti Pangast kadumise ja Põhja-Eesti Panga andmetöötlusosakonna juhataja Aare Tomsoni tapmise vahel 1996. aasta jaanuaris leidub mingi seos.
4. veebruar 1997. Keskuurimisbüroo algatab kadunud 10 miljoni dollari uurimiseks kriminaalasja.
1997. Eesti Pank maksab Põhja-Eesti Panga suuromanikuna 10 miljonit dollarit koos ülejäänud nn halbade laenudega kinni.
5. märts 1999. Siim Kallas ja Urmas Kaju mõistetakse Tallinna Linnakohtu otsusega neile esitatud süüdistustes õigeks.
Eesti Panga endisele presidendile Siim Kallasele ja tema endisele nõunikule Urmas Kajule on esitatud süüdistus ametiseisundi kuritarvitamises, Siim Kallasele lisaks audiitorile valeandmete esitamises. Ka on Siim Kallasele ja Urmas Kajule esitatud süüdistus riisumise ettevalmistamises ametiseisundi kuritarvitamise teel isikute grupi poolt, kuid prokurör loobub protsessil sellest osast süüdistuses.
13. aprill 1999. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsusega jäetakse Tallinna Linnakohtu otsus muutmata.
29. oktoober 1999. Riigikohus otsustab tühistada nii Tallinna Linnakohtu kui Tallinna Ringkonnakohtu otsused Siim Kallase õigeksmõistmises audiitorile valeandmete esitamise süüdistuses.
Asi saadetakse tagasi Tallinna Linnakohtule arutamiseks uues kohtukoosseisus. Koostatakse erimäärus kuritarvituste kohta Eesti Pangas.
18. oktoober 2000. Tallinna Linnakohus otsustab Siim Kallase õigeks mõista. Riigi peaprokurör Raivo Sepp ei pea vajalikuks otsust prokuratuuri poolt edasi kaevata.
Suvi 2000. Itaalia politsei puistab 10 miljoni dollari afääri ühe võtmetegelase Mario Bertelli firmasid. Meest, kelle arvele laekus 10 miljonist dollarist viis, süüdistatakse organiseeritud kuritegevuses, maksudest kõrvalehoidmises ja pankroti tekitamises. Tema firmadel on võlgu 360 miljoni euro ulatuses. Itaalia ajakirjanduses väidetakse, et ta varjab Šveitsis 400 miljoni euro suurust varandust.
2005. Kohtuprotsessid Mario Bertelli ja ta kaasosalistest ärimeeste üle. Kõrgeim karistus, 13 aastat vabadusekaotust, määrataksegi Bertellile.
SIIM KALLAS
Sündinud 1948 1972 lõpetas cum laude Tartu Riikliku Ülikooli rahanduse ja krediidi eriala.
Kuni 1975 TRÜ aspirant (võrreldav tänapäeva magistrantuuriga)
1975–1979 ENSV rahandusministeeriumi spetsialist
1979–1986 NSV Liidu Riiklike Hoiukassade Eesti Vabariikliku
Peavalitsuse juhataja
1986–1989 Rahva Hääle peatoimetaja asetäitja 1989–
1991 Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees 1972–1990
Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei liige 1991–1995
Eesti Panga president
1995–1996 Eesti välisminister
VIII ja IX Riigikogu liige 1999–
2002 rahandusminister
2002–2003 peaminister
2003 Euroopa Komisjoni asepresident
2004 Euroopa Komisjoni volinik administratiivasjade, auditi ja
korruptsioonivastase võitluse alal
Järelmõtteid
Täiesti õigustatult võib püstitada küsimuse, kas Eestis on lootust ühiskonna muutumisele eetilisemaks, juhul kui sealt kaovad nõukogudeaegsed põlvkonnad ning ühtlasi ka tegelased, kes on olnud seotud KGBga ja/või murranguaastate diilide ja muu sellisega. Lisaks on põhjust esitada küsimus, kas see midagi muudab, sest nende eeskujul kasvavad uued põlvkonnad, kes “isakeste” tegusid täiesti aktsepteeritavateks peavad, kandes edasi sedasama eetilist nihilismi. Selle väite toeks võib viidata asjaolule, et tänaseni on Siim Kallase tegudele jäänud andmata moraalne hukkamõist.
Püüdes nendele küsimustele teaduslikult vastata ja seega proovida ennustada tulevikuväljavaateid, tuleb kõigepealt lahti seletada riigi ja ühiskonna mõisted.
Absolutismi ajajärgust on teadlaste seas levinud arusaam, et riiki saab käsitleda kui midagi hermeetilist ja konkreetset. Siinkohal on ka mänginud oma määravat rolli politoloogia juriidikast pärinevad juured, kus riiki saab käsitleda kui konkreetset subjekti.
Selle teemaga on põhjalikult tegelenud mitmed ühiskonnateadlased, nagu näiteks Nicos Poulantzas. Samuti on viimase kümnendi jooksul kogu sellele teemale rajatud terve teaduslik koolkond, niinimetatud riigisotsioloogia, mis eriti Skandinaavias käsitleb riiki kui organisatsiooni.
Nii nagu on raske leida organisatsioone, mis oleksid hermeetiliselt kinnised süsteemid, nii pole ka võimalik käsitleda riiki kui kinnist süsteemi, mis seisaks iseseisvalt ülevalpool ühiskonda.
Üheks segavaks asjaoluks selle teema käsitlemisel on ühiskonnateadustes kinnistunud dogma mikro- ja makroastmete olemasolust. Seda vaatamata sellele, et siiani pole ükski ühiskonnateadlane veenvalt suutnud näidata makroastme olemasolu. Probleemi olemus seisneb selles, et inimesed teevad oma ajalugu ise, aga mitte oma äranägemise järgi, vaid nii, nagu neid ümbritsevad struktuurid seda võimaldavad. Habermas on siinkohal isegi püstitanud terve koolkonna eluruumi koloniseerimisest. Kuidas selline koloniseerimine mingi abstraktse fenomeni poolt aga konkreetselt toimub, pole tänaseni ükski ühiskonnateadlane näidata suutnud.
Niipea kui keegi on sellise ülesandega maadlemist alustanud, ollakse kohe takerdunud asjaolusse, et ühelt poolt muudavad inimesed ise makroastet ja teisalt muudab makroaste jällegi inimesi.
Kogu analüüs, mis lähtub makro- ja mikrotasandite olemasolust, takerdub kokkuvõttes tautoloogiasse ehk teisisõnu vaidlusesse, kumb oli enne, kas kana või muna.
Samast teaduslikust mõttemaailmast pärineb ka riigi kui mingi eraldiseisva subjekti käsitlemine. Sotsioloogias levinud pilgu läbi käsitletakse riiki jõuväljana, mille suunas ja kus koonduvad erinevad ühiskondlikud jõud. Riik on ühest küljest vaadatuna hõre, kuid siiski gravitatiivne koht, mis peidab eneses erinevaid huve ja fraktsioone, ent teisest küljest vaadatuna koht, kuhu kõik ühiskondlikud jõud ei suuda pääseda. Seega võib riiki käsitleda kui organisatsiooni ja avatud süsteemi, kuhu koonduvad ühiskondlikud aktöörid, kellel on selleks piisavalt jõudu. Riik on niisiis fenomen, mida kantakse ühiskondlike aktööride poolt. Siinkohal lähtub riigisotsioloogia organisatsiooniteadusest ja asjaolust, et kui inimesed midagi teevad, teevad nad seda organiseeritult. Seega on sotsioloogilisel riigi käsitlemisel üheks algpunktiks ühiskonnas olevad organisatsioonid ja nende võime viia ennast sellele väljale, mida saab kutsuda riigiks.
Siiski oleks ühekülgselt raske väita, et riik on vaid sinna koondunud jõudude tööriist. Just see asjaolu, et riik kandub üles altpoolt, sunnib riiki läbi sinna koondunud aktööride seotusega allpool oleva tasandiga arvestama teiste ühiskondlike rühmade ja aktööridega. Just see asjaolu, et riik kantakse ülespoole altpoolt, olgugi et vaid üksikute aktööride poolt, annab põhjust küsimuseks, kuhu on siis koondunud tegelik võim ja jõud teatud ühiskonnas.
Kas riiki või hoopis selle all laiuvasse ühiskonda? Sellele küsimusele sooviksin ma vastata tagasivaate kaudu Eesti taasiseseisvumisperioodi, ühtlasi pöörduksin tagasi ülevalpool esitatud küsimuse juurde, kas põlvkondade vahetusega on loota, et ühiskond ja riiki koondunud tegelased hakkavad eetilisemalt käituma.
Käsitledes murranguaastaid, pürgib tänane ühiskonnateadus mööda minema ühest kesksest momendist, mis hõlmas murranguaastate poliitikat. Mäletatavasti oli üheks määravaks ja murranguliseks hetkeks erastamisreformid, või nagu Venemaal seda kutsutakse, “prihvatiseerimine”.
Tänane ühiskonnateadus püüab ennast tagasi sättida vanadele rööbastele ja seega unustada materiaalsete vahendite jaotuse sotsialistlikus ühiskonnas. Tihti lähtutakse sellest teemast puht õiguslikult, seega oli sotsialistlik omand “ei kellegi oma”, mida metafoorselt vastandatakse kodanlikule ühiskonnale, kus materiaalsete suhete aluseks on suurel määral eraomand. Siinkohal püütakse eirata küsimusi kontrolli ja omamise kohta. Piisab vaid sellest, kui heita pilk keskaega. Juriidiliselt kehtis ka siis olukord, kus mõisad ja läänistatud maad olid pikka aega Kuninga omad, kuid vaatamata sellele tuleb meil siiski tunnistada, et just kontrollil mõisa ja lääni üle rajanesid feodaalsed klassid. Samamoodi tuleb ka käsitleda sotsialistlikke ühiskondi, kus määravaks polnud mitte juriidiline omamine, vaid kontroll omandi üle. Eriti tuleb see asjaolu välja siis, kui algas “prihvatiseerimine”. Seega andis kontroll tootmisvahendite üle ka teistega võrreldes tugevamad stardipositsioonid. Nüüd on sellest ajast möödunud aastaid ja vanad skandaalid kattunud ajalootolmu alla, ning kes tahakski täna meenutada vanu asju. Olid ju ajad teised, mis just nagu nõudsid vastavat käitumist. Nüüd lähtutakse umbkaudselt seisukohast, et eks me kõik tegime tookord tegusid, mida täna enam ei teeks.
Kuid just siin peitub üks määravaid hetki, mis konstitueerib ka tänast post-sotsialistlikku ühiskonda. Nimelt andis selleaegne kontroll omandi üle vajalikke vahendeid, et ennast ümberkujunevas riigis sisse sättida ja maksma panna. Samuti tuleb öelda, et need poliitilised tegutsejad, kes iseseisvumisajastul ennast riigis sisse seadsid, on seal ka tänasel päeval niite tõmbavateks jõududeks.
Säravalt tuleb see esile 2009. aasta suvises valitsuskriisis ja tuntud poliitiku, rahvaliitlase Villu Reiljani rollis Rahvaliidu ning Reformierakonna suhetes. Ainuke organiseerunud jõud, mis pärast “prihvatiseerumise” läbiviimist rahakotiga riigist plehku pani, on vast tänaseks unustuse hõlma vajunud Koonderakond. Kuid arvestades viimase aasta jooksul tehtud liigutusi suurettevõtjate poolt, on siiski näha, et kui vaja, on need jõud valmis enda poliitilist jõudu näitama.
Võib väita, et homses Eestis ei kuulu enam pea midagi eestlastele, vaid suurem osa tootmisvahenditest ja varast kuulub Rootsi finantsgrupeeringutele. Seega ei peaks tulevastel põlvkondadel enam midagi olema “prihvatiseerida” ja varastada ning tahestahtmata peaksid riigi suunas püüdlevad tegelased sellepärast eetilisemaks muutuma. Lisaks sellele kasvab peale uus põlvkond, kes on vaba “prihvatiseerimisaastate” süümepiinadest ja luukeredest, samuti ei pruugi nooremate põlvkondade lojaalsus vanade suhtes igavesti kehtida. Siinkohal tahaks siiski meelde tuletada asjaolu, et minu teada pole veel keegi seadustanud, et inimene pärast 60-aastaseks saamist peaks lahkuma kõikidest avalikest institutsioonidest. Nõukogudeaegne põlvkond pole nii vana, et me üldse võiksime rääkida teemal “uus põlvkond”.
Siinkohal tuleb teemat veelgi komplitseerida. Riigi ja ühiskonna teemale peaks lisama ka momendi sellest, kuidas me saame aru mõistest korruptsioon. Määrav on siin, kas me sisustame seda mõistet kui igakujulist altkäemaksu või lisame selle mõiste sisule veel ühe aspekti. Nimelt selle, mida kutsutakse poliitiliseks “aadelkonnaks” ja mille tulemusena on paljud piirkonnad ühiskonnas ja riigis suletud poliitilisse “aadelkonda” mitte kuuluvate isikute jaoks.
Siinkohal on Rootsi riik üks ülimalt hea näide, kus paljud piirkonnad eeldavad mõne “klubi” liikmeks saamisel juba varasemat mõnesse teise “klubisse” kuulumist. Arvestades siinjuures, et omand, mida “privatiseerida”, on kadunud, muutub iseenesest üheks määravaks muutujaks “aadelkonna”-sisene solidaarsus, sest sotsiaalne liikuvus “aadelkonna” sees eeldab head nime ja viisakaid suhteid mõjukate ringkondadega seisuse enese sees. Arvestades jällegi, et vanem põlvkond pole liiga vana ja uus kasvab “rüütelkonna” seest, siis pole jällegi liigne korrata, et vanus ei ole veel see, mis piiraks kellelgi Eesti poliitikas osalemist.
Ülevalpool käsitlesin ma teemat riigi mõistest, kus sisustasin mõiste “riik” gravitatsiooniväljana, kuhu koonduvad teatud aktöörid. Samuti käsitlesin ma eelnevalt küsimust, mida nüüd tahaksin eriliselt veel kord toonitada: kuhu on asetatud faktiline poliitilist ja ühiskondlikku jõudu andev allikas? Kas riiki või ühiskonna teatud piirkonda?
Siinkohal tahaksin ma teemat veelgi komplitseerida. Olen arvamusel, et muidu pole meil võimalik aru saada, mida homselt Eesti poliitikalt oodata. Nimelt on sellel gravitatsiooniväljal, mida riigiks võib nimetada, oma tugistruktuurid, mille kaudu riik tegutseb.
Sama teemat võib vaadata ka seoses võimude lahususega. Tõele au andes peame siiski leppima asjaoluga, et nii nagu iga organisatsiooni kõik osad pole ühese staatusega, pole ka kõik riigi tugistruktuurid sama tähtsusega. Tahtmata kellelegi liiga teha, tuleb siiski öelda, et Riigikohtu esimehel on suurem prestiiž kui rahandusministeeriumi reaametnikul. Siinkohal võiks siis püüda kotisuu kokku siduda ja vastata põhiküsimusele, kas nõukogude-aegse põlvkonna lavalt lahkumisega on loota eetilist ja vähese korruptsiooniga Eestit.
Ajal, kus pea kogu omand kuulub aktööridele, muutuvad need poliitilised aktöörid, kes ressurssi vajades riiki valitsema pürgivad, tahes-tahtmata ressursijõukate aktööride agentideks. Teisisõnu muutuvad parteid ja poliitikud väliskapitali surve ja soovide suhtes väga tundlikeks. Lisaks on karta, et lähimal ajal on valvsal silmal võimalik märgata nähtusi, kus maksumaksja muutub üheks suureks allikaks, mis tähendab, et poliitikute privileegid kindlustatakse suurepalgaliste ametitega. Samuti on karta, et kuna tänane globaliseerunud turg on vägagi tundlik skandaalidele, siis teevad ka “väliskapitali” omanikud kõik selleks, et skandaale diivani alla ära peita. Lisaks on karta, et Eesti läheb sama teed kui Rootsi ning lubab poliitikutel üheaegselt istuda mitmetel toolidel, näiteks samal ajal firmade juhatustes ja parlamendi rahanduskomisjonis. Või, mis veelgi hullem, olla Riigikohtu liige ja samas omada ärilisi huve.
Samuti pole ebatõenäoline, arvestades Rootsi kogemusi, et alustatakse “aadelkonnale” institutsioonide moodustamisega. Nii võib Eestis varsti tekkida “Sendimuuseum”, “Eesti Marga Muuseum” ja “Kalevipoja Tallajälgede Otsimise Riiklik Instituut”, mille juhtivad ja kõrgepalgalised kohad täidetakse teatud poliitilise “aadelkonna” liikmetega.
Arvestades, et Eesti on väga, väga väikene süsteem, siis pole äsjamainitud areng üldsegi ulmeline ja kauge tuleviku teema, vaid väga tõenäoline ja lähiajaline. Ja miks ta ei peaks seda ka olema, kui kaheksa korda suurem süsteem ehk Rootsi on seda teed läinud.
Tulles tagasi teema juurde, et riigi erinevad osad omavad erinevaid jõude nii riigis endas kui ka ühiskonnas, tuleb tähelepanu pöörata ka asjaolule, et just mõne üksiku partei või selle teatud fraktsiooni liikmed hõivavad riigi erinevad osad, mille kaudu suudetakse kontrollida kogu riiki ja kasu lõigata kogu maksumaksja kanda olevalt riigilt. Niisiis, kas on loota uue põlvkonna tulekuga ka “UUT POLIITIKAT”?
Riigi erinevad osad, millel on erinevad jõuvõimed, ei luba meil aga üldse rääkida teemal “UUS POLIITIKA”. See, kes seda prooviks ja kellel jätkuks piisavalt närve ning raha, leiaks ennast vägagi kiiresti kafkalikus hämaras ja kummitusterikkas metsas.
Asjaolud, mida püütakse püüda ja rünnata, kipuvad aga väga lihtsalt muutuma püüdmatuteks, nagu Saksa Wehrmachti kunagises sõjas Jugoslaavia partisanidega.
Paljud Eesti sotsiaalteadlased vaidleksid kohe kindlasti mulle vastu, tuues siinkohal üheks määravaks muutujaks kodanikuühiskonna kunagise tekke ja kosumise, mis paneks poliitikutele päitsed pähe ja suunaks riiki “õiglasemale” teele. Minu vastuses sellisele kriitikale oleks kaks aspekti. Esiteks on eelmine sajand vastuvaidlematult kinnitanud Saksa sotsioloogi Michellesi teooriat oligarhia raudse seaduse kohta, mis rahvakeeli öeldes tähendab, et organisatsioonid kalduvad sünnitama “eliiti”, kes teatud aja möödudes tõukavad lihtliikmed tagaplaanile. Sama teemat on edasi arendanud Rootsi sotsioloog Apostolis Pappakostas. See, mida ma ka ise oma doktoritöös näitasin, on “eliidi” liikmetest sõltuv juurdepääs materiaalsetele ja administratiivsetele ressurssidele.
Teisiti öeldes võib väita, et suurtele ja võimsatele rahvaorganisatsioonidele tugineva kodanikuühiskonna asemel, mida võisime näha sada aastat tagasi, ootab meid ees paljunäoline, pluralistlik ja killustatud organisatsioonide arhipelaag.
Lisaks sellele tõin oma doktoritöös välja veel ühe määrava muutuja, mis tugevdab oligarhia raudse seaduse mõjuvõimet. Nimelt, kui sada aastat tagasi olid paljud inimesed sunnitud tegutsema koos, näiteks võiks tuua kooperatiivide liikumise, siis tänasel päeval on võimalik oma probleeme lahendada seeläbi, et võtad toru, helistad Carmen Kassile ja palud laenu. Seega puudub vajadus kõrtsilaua taga, nagu Venemaa enamlased Londonis, tulevast revolutsiooni planeerida.
Kokkuvõtteks minu vastus küsimusele, kas meil on põlvkonnavahetusega loota eetilisemat riiki ja ühiskonda.
1) Ei, see jääb vaid lootuseks. Korruptsioon muutub lihtsalt raskemini käsitletavaks teemaks. Altkäemaksu ja varguse asemele tuleb poliitiline “aadelkond” ja seega muutub riigi eemaldumineplebeidest ning maksumaksja turjal parasiteerumine lihtsalt seaduslikuks. Urisejatele öeldakse lihtsalt, et tegemist on õelate ja kadetsevate inimestega.
2) Kodanikuühiskonna arhipelagiseerumisega kaasneb, et isiklikke probleeme lahendab igaühe enese Carmen Kassi laenufirma või onu Wallenbergi rahamasin.
3) Poliitiline eliit, kes on pärit nõukogude ajast, pole veel nii vana, et maalt või riigi ja ühiskonna igast piirkonnast lahkuks. Need, kes loodavad, et noorem põlvkond vanemate vastu “mässu” tekitab, jäävadki seda ootama, sest nii suurt ja ressursitugevat jõudu pole Eestis lihtsalt olemas ega tulemas, kes suudaks nii riigi kui ka ühiskonna eri piirkonnad üheaegselt vallutada. “Aadelkonnas” peituv “krahvide fraktsioon” asub lihtsalt manöövrisõda pidama.
Selle sõjandusteooria kohaselt tuleb oma vägesid manööverdada nii nähtamatult kui võimalik, et kui jõud kokku tõmbad, siis teed seda üllatavalt kohas, kus on vaenlase keskne jõud. Selle pihta löögi andmine viib kogu vaenlase süsteemi kokkuvarisemisele. Siinkohal on jällegi heaks näiteks Res Publica fenomen. Samuti võib näiteks tuua ka revolutsioonid, mis mitte ainult ei lahenda küsimust valitsusvõimust, vaid ka küsimuse materiaalsete ressursside ühiskondliku jaotuse kohta.
Nii jääbki vaid esitada Juku-Kalle Raidi tülikas küsimus “Kaua võib?”. Minu vastus on, et võib veel väga kaua. No jah, kui nüüd tõesti onu Obama, tädi Merkel või mõni muu Suur Rahamees “platsi puhaks” ei löö ja omi mängureegleid ei kehtesta, kuid isegi sellisel juhul on tõenäoline, et väikene süsteem on lühikese aja möödudes jällegi, kuid seekord uue poliitilise “aadelkon-na” võimuvalduses.
Peeter Bötker
Peeter Bötker on sotsiaalteadlane, kes noorukina 1985. aastal nõukogude-vastase huligaansuse ettekäändel Eestis kolmeks aastaks vangi mõisteti. Oma teadlasteed alustas ta õpingutega Stockholmi ülikoolis ning jätkas õigusteaduse ja politoloogia
valdkondades Örebro ülikoolis. Seal omandas ta 1994. aastal ka politoloogia bakalaureusekraadi, teemaks revolutsioonid ja ühiskondlikud muutused.
Bötkeri õpingud jätkusid Uppsala ülikoolis rahu- ja konflikti-teadusega, samuti majandusajalooga, milles kaitses 1998. aastal magistritöö. Sel korral olid erialaks sotsiaalne transaktsioon ja ühiskonna mõjutamine.
Kuni 2002. aasta kevadeni töötas Bötker kooliõpetajana ja hiljem õppejõuna Södertörni ülikoolis (Lõuna-Stockholmis), hiljem oli doktorant Baltic and East European Graduate School’is, erialaks ühiskondlik muutumine ja organisatsiooniteooria. Ta on kaitsnud ka doktorikraadi.
Peeter Bötker on osalenud teaduslikes projektides, mis käsitlevad finantsorganisatsioonide muutumisi Venemaal ja organisatsioonilise muutumise mõju kultuurile Lääne-Euroopas.
Lõpp
Virkko Lepassalu