Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Prantsusmaa on liberalismi kodumaa ja samas “liberaalse demokraatia” giljotineerija

-
12.03.2023
Kui kahe kolmandiku prantslaste huve lihtsalt ei arvestata, siis läheb poliitika tänavatele ja muutub vägivaldseks.
© Scanpix

Just Prantsusmaalt on pärit Suure Prantsuse revolutsiooni vereojades sündinud liberalism ja kuivõrd revolutsioonid pidavat oma lapsed ära sööma, siis Macroni-Prantsusmaa seda teebki.

Miljonid prantslased on tänavatel, protesteerimaks pensionireformie vastu, 64% inimestest ei kiida seda heaks, aga värske uudis ütleb: “Prantsusmaa parlamendi ülemkoda senat kiitis laupäeva hilisõhtul 195 poolthäälega 112 vastu heaks riigi pensionisüsteemi vastuolulise reformi, mis tähendab järjekordset sammu selle seaduseks saamise suunas. Hääletus toimus mõni tund pärast seda, kui sajad tuhanded inimesed kogu riigis taas selle vastu tänavaile meelt avaldama tulid.”

Prantsusmaal ongi näha uut suunda “liberaalses demokraatias” – rahvas on millegi vastu, aga eliit ja seadusandjad ei võta neid kuulda. President Macron on seda varemgi teinud, näiteks “kollaste vestide” protestide ajal, mis oli suunatud rohepöördelise kütusehindade tõusu vastu.

See tähendab, et parlamentaarne “liberaalne demokraatia” on ennast ammendanud, rahvast enam ei kuulata, ja järgmine samm on revolutsioon ehk vägivaldne sündmuste kulg (Prantsusmaal juhivad sotsiaalseid proteste peamiselt vasakpoolsed). Mis sellest, et vägivaldne? Liberalism sündis ju ise samuti Prantsuse revolutsiooni veres ja Lääs on siiani heaks kiitnud kõik “värvilised revolutsioonid” Ida-Euroopas ja Araabias, mis muide ongi olnud totalitarismi-vastased. Nüüd esindab totalitarismi juba liberalism ise ja ta juhib masse paratamatult ka revolutsiooni suunas.

Prantsusmaa sündmustel on veel üks oluline külg – need näitavad võõrtööjõule suunatud massisisserändepoliitika läbikukkumist. Pensioniiga tõstetakse 62 eluaastalt 64-le, mis tähendab, et vanemaad inimesed sunnitakse kauemaks tööle, saamaks töökäsi juurde. Ometigi on Prantsusmaa juba 1970. aastatest lasknud riiki ohtralt migrante oma endistest kolooniatest Lääne-Indias ja Aafrikas, sealhulgas neegreid ja araablasi, aga ikkagi ollakse töökäte puudusega hädas.

Massimigratsioon töökäte saamiseks ei tööta, sest inimesed tulevad peamiselt ühiskondadest, kus peret peab üleval mees ja muu pere ei tööta – seega on Lääne-Euroopa riigid saanud aastate jooksul iga paari töökätega juurde tohutu hulga neid, kes jäävad riigi sotsiaalsüsteemi kaela, sest migrantidel lastakse oma suguvõsa kaasa tuua. Nii ei anna massimigratsioon mingit kasu, vaid Euroopa riigid vajuvad üha enam sohu, sama probleem on ka Saksamaal, kus migrantide tulvast hoolimata on tööjõupuudus.

Ja viimaks näitab pensioniea tõstmine ka seda, et liberaalses ühiskonnas ei väärtustata inimese õigust vanaduspuhkusele. Konservatiivsemates perekesksetes ühiskondades saavad vanurid toetuda lastele, liberaalses Lääne ühiskonnas aga on laste saamine ebapopulaarseks muudetud, inimesed kinnistatakse riigi külge ja siis ei saagi nad enam pensionipõlve väärikalt nautida.

Prantsusmaa lõi kord “liberaalse demokraatia” ning Macron selle ka matab.

Uued Uudised