12.03.2023
Kas need on mingitki moodi eestlased? Ei, need on teisest kultuuriruumist tulnud sisserändajad ja sellena tuleb neid ka võtta.
Pole imestada, et Eestis vajub riigikeel ja eestlaste rahvuskeel ära, sest seda ei hoia eestlased isegi.
Üks noor inimene kirjeldas Uutele Uudistele seda, kuidas ta inglisekeelses internetikeskkonnas sattus peale arutelule, kus välisnoored otsisid kohta, kuhu minna õppima ja töötama. Üks eesti noor kirjutas neile vastuseks, et tulgu Eestisse, siin saavat inglise keelega edukalt hakkama, riigikeelt pole vaja osata.
Seda lugu jutustanud noor kirjutas välisnoortele selle kutse alla umbes sellise kommentaari: “Ärge seda soovitust tõsiselt võtke. Jah, te saate inglise keelega hakkama ülikoolis, mõnes siinses rahvusvahelises firmas töötades ja eestlaste noorema põlvkonnaga klubis suheldes, aga kui te soovite siin sõpru leida ning Eestit ja eestlasi tundma õppida, siis ilma eesti keele oskuseta jäätegi siin võõraks. Ja kui te soovite veel tutvuda Eesti venekeelsete inimestega, siis on ainult inglise keelest veelgi vähem kasu!”
Selle kommentaari peale võib ainult kiitvalt plaksutada. Sest kujutagem ette endid näiteks pärast sõda Ukrainasse ülesehitustööd tegema sõitvat. Kui te ei oska ukraina või siis vene keelt (mis on seal ilmselt üldine suhtluskeel), siis kuigi paljud noored ukrainlased räägivad inglise keelt, siis Taga-Karpaatia hutsuulide tantse vaadates ja pillimängu kuulates jääb hüüatustest “It`s beautiful, I like it!” väga väheks. Et ühe rahva seas sõpru leida, peab kasvõi algtasemel ja viisakusfraaside ulatuses nende keelt oskama.
Selle eesti noore jutt välismaalastele, et siin saab ainult inglise keelega hakkama, on jabur. Ja me ise veel kurdame, kui venelased ei räägi meie eesti keelt, mis on ühtlasi riigikeel. Või on see Eesti 200 moodi apartheid, kus keegi peab riigikeelt oskama ja teised ei pea, sõltuvalt sellest, kust nad tulevad? Inglisekeelne sisserändeseltskond saab juba liiga lahedat “riigikeelevabastust” ning sellest mentaliteedist tulenevalt võtavad venekeelsed selle endale ise.
Ukraina põgenikud aga on kujunenud priviligeeritud seltskonnaks, kellele lubatakse raske saatuse tõttu riigikeelt mitte osata. Nii on paljudel teenindajatel pool aastat ja enamgi rinnas silt “Õpin eesti keelt”, aga isegi teretada nad ei oska, kui aga satuvad situatsiooni, kus kliendiga ühist keelt ei leita ja selgitusi anda ei osata, tunnevad nad ennast silmnähtavalt halvasti.
Mõne aasta eest oli Rootsis juhtum, kus Uppsala ülikooli tulnud India tudengid lahkusid sealt, sest nad tulid Rootsi kohalikku põhjamaist kultuuri avastama, leidsid aga eest sinna juurutatud multikultuursuse. Kuna uus-Rootsis oli kõik sama, mis Londonis või New Yorgis, sõitsid nad edasi sinna, sest Rootsi pärisrootslasteta polnud huvitav.
On väga kahetsusväärne, kui noorem põlvkond kutsub eakaaslasi Eestisse, lubades neile, et kohalikku rahvast pole vaja austada.
Uued Uudised