Ühiskonnateadlane: me ei tea, kes uute seaduste põhjal järgmisel kümnendil võiksid abielluma hakata

Ühiskonnateadlane Peeter Espak kirjutab sotsiaalmeedias, et temalt küsiti arvamust abieluvõrdsuse teemal ja lisab, kuidas tema sellele vastas.

“Vastasin nii nagu olen alati kirjutanud: abielu jäägu abieluks ja uutele kooseluvormidele leiame ka uue lahenduse uue nimega. Mina toetan kõige rohkem paarkonnaseadust. Ma pole kunagi olnud selle vastu, et inimesed saavad kuidagi reguleeritult registreerida oma kooseluvormi, aga traditsionalistina pooldan ma, et abielu jääks nii, nagu ta on.

Teistsugustele paaridele peaks leidma uue vormi, ilma et me lõhuks vana inimkonnale omast ühiskondlikku struktuuri. Ehk siis mistahes uut luues tuleb esmalt kindlustada traditsioonilise edasikestmine samuti. Samas ei peaks keegi ka taotlema, et kellelgi teisel oleks halb olla.

Rääkides aga sellest, et “läänes” olla abieluvõrdsusega kõik korras – siis see ei ole nii. Ei maksa unustada, et muudeti tuhandeid aastaid vanu ühiskonna struktuure moel, millele puuduvad pretsedendid või ka selgitused. Me isegi ei tea, mida “abieluvõrdsus” peaks tähendama Eesti kontekstis – see on sõna, mille alla mahub tuhat muud aspekti ning mille mõju on teadmata.

Ehk siis – me ei tea, kes selliste seaduste põhjal järgmisel kümnendil võiks abielluma hakata. Äkki ka Valdis oma bemmiga? Või natuke aeg edasi ka talumees Üllar oma lehm Mustikuga. Sest ükskord võidavad valimised mingid muud jõud, kes ütlevad, et ka lehm või auto võib olla täiskasvanud inimene.

Saabuva ühiskondliku hulluse taustal tuleb kõik ajaloolised institutsioonid kindlustada, mille taustal tekkigu uued ajaloolised vormid. Äkki jäävad ka need kestma – aga seda peame vaatama sajandi jooksul, mitte viie aastaga.

Ühtlasi olen vist päris kindel, et mingeid kompromisse ei hakatagi otsima. Selleks on hetke progressivistlik ideoloogia liialt dogmaatiline. Ning ühtlasi neile, kes võimelised vahetama oma maailmavaadet viie minutiga, kui vajalikud uued olud on tekkinud, pole hetkel kompromissiks ka vajadust, sest see ei too miskit otse sisse. Kui mingi kompromiss leitakse, siis pigem kalkulatsiooni kaudu, et mitte järgmistel valimistel kannatada.

Ka siinkohal võidakse mõelda, et kuna rahva mälu on lühike, siis 2024 ja 2025 valimistel enam keegi ei mäletagi äkki. Kuigi siis on peale tulnud juba uued ja veelgi radikaalsemad eelnõud, mille pealt omakorda annab täpselt sama jama edasi jätkata.”