Nietzsche ütlus “Kes võitleb koletistega, vaadaku ette, et ta ise seejuures koletiseks ei muutu”, kehtib eriti vaenukõneseaduse loojatele 

Esmaspäeval levis uudistes sõnum, et loodav enamlaste koalitsioon, keda esindas “troika” ehk “empaatiline” Kaja Kallas Reformierakonnast, “võrdõiguslane” Liisa Pakosta E200-st ja “ohtlik düstoopia” Jevgeni Ossinovski marksistide seast, kavatsevad sõnavabadust hävitava vaenukõneseaduse läbi suruda ja muuhulgas kõlas jutust läbi mõte, et olevat vaja hirmu. Kõlab väga hävituspataljonlikult.

Vaenukõneseaduste puhul on nende loojates kahte moodi hälbeid. Esiteks leitakse endid olevat see “valguse jõud”, kes kunagi kellegi halvasti ei ütle, aga “nood teised”, vaat need on pahad, ja kindlasti rõhutakse sellele, et nad vajavad karistamist, muidu korda majja ei saa. Seega leiavad pakostad, kallased ja ossinovskid, et neil on õigus otsustada, kes käitub valesti, see seadustesse panna ja ühtlasi kohe ka karistada, ning see kõlab väga gulagilikult ja ka “troika” on kohe olemas.

Juba “salliveestlaste” ilmumisel imestasid paljud, kuidas need, kes väitsid ennast ainult kõiki kallistada tahtvat, üsna ruttu väga vihasteks ja vihkavateks kujunesid, kuni ilmus välja teooria, et millesallijaid tulebki vihata. Vaenukõneseadusi tahavad kogu poliitilises spektris vaid vasakpoolsed ja marksismist nakatunud liberaalid.

Teine kummaline moment on see, et vaenukõneseaduse loojad arvavad, et see neid ei puuduta, usutakse oma ilmeksimatusesse. Muide, seda arvab ka see osa rahvast, kes leiab, et seadus võiks ju olla, see on “pahade” vastu ega riiva neid endid kuidagi. Paraku on sellistel algatustel komme üha karmimaks muutuda, sest üldjuhul need ei tööta pingeid alandavalt, vaid kergitavad neid hoopis, siis on vaja tsensuurikruvisid peale keerata ja varsti ei tohi teatud käibesõnugi kasutada. “Sallivates” Lääne-Euroopa riikides karmistatakse kogu aeg vihakõneseadusi, laiendades nende mõju sotsiaalmeediale ja avalikele esinemistele.

Lisaks on vaenukõneseadustel ka selline taust, et seal ei saa kõrvale jääda – totalitarismi kalduvas ühiskonnas nõutakse, et iga kodanik peab “hukka mõistma” ja “vaenlaste” leidmises osalema, ning kui ta kaasa ei löö, siis kuulutatakse ta ise samuti “rahvavaenlaseks”. Seega läheb alalhoidlik ühiskond tavaliselt represseerimistega kaasa ja saab kuritegude osaliseks. “Hukka mõistmine” on juba ka Eestis tuntud ühiskondlik toiming.

Iga vaenukõneseadusega kaasnevad ka “hungveipingid”, rünnakrühmlased, kes otsivad, leiavad ja tavaliselt löövad ka kohtuta risti kõik need, kes nende arvates “valed”on. Liberaalses ühiskonnas, sealhulgas ka Eestis, on selleks saanud mõned vähemuste esindusorganisatsioonid ning igasugused ideoloogilised survegrupid.

Vaenukõneseaduse hoiatuse teeb räigemaks täna, emakeelepäeval ERR-is avaldatud Elisabeth Kaukoneni artikkel, milles too nõuab “seksistlike” sõnade eemaldamist eesti keelest – väga raske on uskuda, et enamlaste algatus sellega seotud pole. Varsti võib vihakõneks muutuda isegi “Postimees”, sest Kaukonen ei luba sõna “mees” kasutada.

Ja nagu ikka, sööb revolutsioon oma lapsi. Nõukogude Liidus toimus see 1930. aastatel, mil aadlikud, kodanlased ja kulakud olid juba kõrvaldatud ning puhastus suundus bolševike parteisse, kus roogiti välja kõik, kes karjäärienamlastele ette jäid, sealhulgas ka paljud represseerijad, kes osutusid ühtäkki samuti “partei joonest kõrvalekaldujateks”.

Saksamaal aga lõi Weimari vabariik päris karmi vihakõneseaduse ja kui Hitler võimule sai, kasutas ta just seda oponentide kõrvaldamiseks, irvitades Riigipäeval seaduse loojate üle.

Vaenukõneseadus on nagu Pandora laeka asukas, mis välja lastes muutub koletiseks, ja seda koletist üritavad Eesti enamlased nüüd valla päästa.

Lõpetuseks tasub meenutada paari Friedrich Nietzsche tsitaati: “Kes võitleb koletistega, vaadaku ette, et ta ise seejuures koletiseks ei muutu. Ja kui sa vaatad liiga kaua kuristikku, vaatab kuristik ka sinu sisse” ja “Üksikisikute juures on nõdrameelsus midagi haruldast, — kuid gruppide, parteide, rahvaste, ajastute juures reegel.”

Uued Uudised

*Troika on kõnekeelne nimetus NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi juures asuva Erinõupidamise kohta, kus otsustati represseerimiste üle.