17.03.2023
Tartu ülikool
Sain eile kirja (täpsemalt küll meili) ning mind haaras ahastus. Kirja tuum: oma elu eesti keelele pühendanud isik – eesti keele valdjas (maakeeli doktorant) – ei tea sõnade „liiderlik“ ja „osavõtlik“ tähendust. Selline asi lõi pahviks. Silmanägemine haihtus hetkeks ning kõrvad lõid lukku. Tegemist on ju algtaseme (!) sõnadega.
Viskusin koogelmooglisse ning rahunesin pisut (https://kanal2.postimees.ee/pluss/video/?id=357613 alates 19:14). Tegemist pole eestlasega. Seega on asjalool isegi pisike positiivne külg. Mitteeestlane (pooleestlane?) soovib eesti keelt süvitsi õppida ja uurida. Kui ta ei lähe oma praeguste oskuste juures eestlastest filolooge õpetama, on olukord peaaegu aktsepteeritav. Miks peaaegu? Sest puud tuntakse viljast. Kuidas saab eesti keeleteadlaste tsunfti kuuluda isik, kellele eesti keel – tegude tasandil! – ei meeldi? Miks tahab selline isik olla doktorant? Miks lubatakse tal doktorant olla? Häbi ja mainekahju ülikoolile on ju tohutu!
Üks parimad viise võõrkeeli õppida ja oma emakeelt lihvida on kahtlemata ilukirjanduse lugemine. Kui ma oskan mõnda võõrkeelt halvasti, siis loen selles keeles kriminulle. Eesti keeles (ehk oma emakeeles) lugesin ja loen pigem tõsist ja vänget kraami.
Maailmakirjanduses on ohtralt lõdva püksikummiga tegelasi. Minu jaoks on lõtv püksikumm (siis vast lõtv püksipael?) saanud klassikalise liberalismi tunnustäheks. Klassikaline liberaal võttis nimelt vaba(ma)lt, kuid jäi siiski ühiskondliku struktuuri osaks. Öäk- ehk woke-rahvast nähes oleks teda vallanud paaniline õud. Kui tema parim sõber või lähedane pereliige sai lapse, tuli ihar liberaal ilusasti kirikusse kohale, et täita oma ristiisa või ristiema kohuseid. Puuder näol varjas ära magamata öö jäljed. Ristsete ajal libises kiimaline kiskjapilk arvustavalt üle lihaleti ehk koguduse. Roogitavamad räimed riietati unelmates lahti. Küll kammerteener neile hiljem lõhnastatud kirja viib. Kirja, mis nõretab valust ja igavesest armastusest ning kus silmavesi (loe: tavaline vesi) on tsipa tinti laiali ajanud.
Miks meenus mulle järsku vikont de Valmont? Ta ei olnud romaanis vist kellegi ristiisa. Aga oleks võinud olla! Vaene vikont! Koolilapsed tema tegemistest enam ei huvitu. Kui mõnes koolis kästakse huvituda, sest õpetaja on kuri ja paha, siis loevad lapsed läbi progressiivse kokkuvõtte. Netist leiab. Seejärel korrutavad lapsed tahvli ees, et vikont oli vägistaja. Libaliberaalid ei tee ju vahet pahelistel võrgutajatel ja vägistajatel. Nende maailmas on iga teine inimene vägistaja ja iga esimene inimene on veendunud, et on ohver. Vikont de Valmont oli LIIDERLIK sinivereline. Ta ei olnud vägistaja. Kas tänapäeva koolist visataks mind välja kohe või natukese aja pärast?
Ilukirjanduses on ka väga palju OSAVÕTLIKKE inimesi, sest ilukirjanduses käivad tunded üle pea. Sagedamini kui tavaelus. Osavõtlik inimene ei ole sündmustest osa võttev inimene. Ta võtab osa sinu hingevalust. Ta on kaastundlik. Empaatiline. Eesti filoloog, kes nii algtaseme asja ei tea, peab oma diplomid tagastama, sest tema südames puudub empaatia eesti keele vastu.
Minu juurde tuli hiljuti elama Voltaire. Söestunud Voltaire. Voltaire’i kirjutatud raamat aastast 1787. Elagu kuningas! Miks on mu Voltaire söestunud? Sest ta elas Eestis mõisahärra raamatukogus. Siis toimus mõisate põletamine ja mu sõber sai raskeid põletushaavu. Õnneks ainult kaantele. Kaaned kaitsesid tema sisemaailma. Voltaire (ja kaugeltki mitte ainult tema) on tänapäeva prantslaste ja prantsuse keele oskajate jaoks üpriski lihtne lugemismaterjal. Sest selline on olnud Prantsusmaa „EKI“ tahe. Mina ei saa aga varsti enam kellegagi eesti keelt rääkida, sest kuulen liiga palju teisi keeli eesti keele sõnadega. Kuulen steriilset ja hingetut hääldust (seda kutsutakse vist rahvasuus eelvene aktsendiks?). On sõnu, mis on muutunud lalinaks. Ühist tähendust enam pole. Kuidas saame siis juttu puhuda?
Kas mul on üdini ebameeldiv mitte-eestlaste, pooleestlaste ja kirjaoskamatute nooreestlaste eesti keelt kuulata? Ei ole. Olen ise lihtinimene ning räägin lihtinimeste eesti keelt. Seega mind paljud kõrgstiili asjad väga ei morjenda. Morjendavad ainult suured vead. Mitteeestlastel, pooleestlastel ja kirjaoskamatutel nooreestlastel tuleb oma kohta teada ning minusuguste eluruum rahule jätta. Selliste isikute koht ei saa ühegi valemiga olla eesti keele aujärjel. Kuidas peab selliste „ekspertide“ palge ees end tundma noor ja tubli eestlane, kes tahab pühendada oma elu eesti keelele? Tema on ju suhelnud innukalt vanade inimestega. Oma esivanematega ja nende sõpradega. Tema on lugenud läbi terve hunniku kirjandust.
Siis satub noor eestlane aga auditooriumisse, kus öeldakse talle pentsikus eesti keeles, et inimesel võib olla mitu emakeelt ning venelased on eestlased (olen ise sellist jälkust kogenud!). Ta ei tulnud ülikooli seda „õppima“. Väljas sajab laia lund. Õppejõud volksutab silmi. Tal on ees venelase nägu. Ta lausub: „Mina alati panen mantli peale.“ Midagi volksatab eestlase hinges. Midagi, mis turumutiga suheldes ei volksataks. Kas tõesti ütles eesti keele valdjas (!) sellise lause? Eestlane pomiseb vaikselt: „Ma panen alati mantli selga.“ Siis heidab ta kuue ülle ning lahkub auditooriumist. Nuttes südames verepisaraid. Tänaval rõkkab vene keel. Üks puuingliskeelne silt teise puuingliskeelse sildi kannul.
Eestlast pole enam Eestis vaja. Eestlane ei saa öelda ettekandjale, et tahab musta kohvi, sest ettekandja alles „õpib eesti keelt“. Sõnadeni „üks“, „must“ ja „kohv“ pole ta veel jõudnud. On vist C1-tase. Tõmmaku suguorganitesse ja seedekulglasse! Karmid ajad nõuavad halastamatuid sõnu.
Aga aitab halast. On täiesti selge, et meie kõige kõrgemad jõud soovivad eesti keele mutta tampida. Nad kutsuvad sellist kohitööd kaasamiseks ja loomulikuks muutuseks. Vastan nende emakeeles: „Loomulik mai äss!“ Mai on loomulik kevadkuu ja koerad tuleb neile kallale ässitada. Ka maikuises kaardimängus on äss loomulik kaart, v.a. need ässad, mis pudenevad varrukast. Nagu eestlaste koolidesse pudenevad venelased. Vabandust, „kahe emakeelega meie inimesed“.
Kust leiab eestlane tröösti? Vist on paljud tähele pannud, et meid varitseb nurga taga vaenukõne seadus. See on ränk koorem, sest Norras ütles feminist, et mehed ei saa olla lesbid. Nüüd ootab teda vist vangla. Kas mulle lajatatakse pügalaga, kui üritan kaitsta eestlasi ja eesti keelt nende ülbete mitteeestlaste ja pooleestlaste eest, kes ei tea oma kohta eesti keele loomupärases hierarhias? Võimalik. Aga kuna poolkeelsed inimesed tunduvad väitvat, et ma tohin ise sõnade tähendusi määrata, siis ehitangi oma kaitse sellele üles. Ei lase kohtul end koinida.
Tõusen püsti ja ütlen: „Austatud kohus, teie keeles on tähendus teine. Konsulteerisin teie kogukonna inimestega ja sain teada, et ütlesin tegelikult, et taevas on sinine ja puu all õitseb võilill. Anun kohtult leebust. Võilill on puu all ilma loata, aga ta on mu sõber ega pole puud ega puude kogukonda ehk metsasalu kordagi solvanud. Ämmatoss ja ussitanud pilvik on valmis mu sõnu igati kinnitama. Nad elavad seal lähedal ja on väga ärksa olemisega. Nad on ka vähemuse esindajad ehk meie Eestimaa rakulised organismid. Kinnitan austatud kohtule, et pole metsaasju, mida laitmatu moraalse palgega ämmatoss ja puudega (ussid, noh!) pilvik tähele ei paneks.“
Kohtunik noogutab mõistvalt ning vaenukõne eest mind karistama ei hakata. „Te olete vaba!“ kõlab otsus kolme kohtuleopardi alt. Hingan kergendatult. Siis sulguvad mu randmete ümber käerauad. Mind talutatakse otseteed elektritoolile. Märg käsn on veest tiine. Vabadus on uues keeles vabadus kõigest. Vereringest. Kehast. Elust. Sellise vabaduse kotta reisitakse elektritoolil. Hetkel, mil terved tänavad plaksatavad pimedaks ja tunnen oma kehas elektrimolekule (usaldan uuemat teadust), olen järsku baleriin. Seisan laval ning prantsatan pikali, sest ei suuda varvastel püsida. Koivad on kuidagi kanged ja karvased ning ei paindu. Kahar kleit rebeneb ning õmbluste vahelt paiskub välja kõht. Jään pikali ning osavõtlik publik mõistab, et kaugeltki mitte kõik horisontaalsed tantsud pole liiderlikud. Horisontaalne on ka surmatants. Publik utsitatakse jalule innukaks aplausiks. Vastupidine variant oleks vaenukõne. Lavale tassitakse roose liiderlikelt peadirektoritelt. Tunnen sõõrmeis kärsahaisu. Haaran inglil hõlstisabast.
Olukord A. Noor eestlane elab Eesti Vabariigis. Ta läheb õppima matemaatikat. Tema õppejõud on võõramaalane, kes räägib eesti keelt vigadega. Õppejõud silub vead oma kauni käitumisega. Lisaks loeb ta vabal ajal eestikeelseid raamatuid ning täiendab end usinalt eesti keeles. Kas ta tohib Eestis noort eestlast õpetada? Jah, tohib küll. Ülikool peab aga vaatama, et noorel eestlasel oleks ka piisavalt eestlastest õppejõude.
Olukord B. Noor eestlane elab Eesti Vabariigis. Ta läheb õppima matemaatikat. Tema õppejõud on võõramaalane, kes eesti keelt ei oska. Kas ta tohib Eestis noort eestlast õpetada? Ajutiselt tohib. Kui aga saab täis tema armuaeg (sätestatud keeleseaduses), peab ta hakkama suhtlema korralikus eesti keeles. Kui ta seda ei tee – ja paljudes kohtades ei tee –, tuleb küsida: „Kus on riigivõimu silmad?“
Olukord C. Noor eestlane elab Eesti Vabariigis. Ta läheb õppima EESTI FILOLOOGIAT. Kas teda tohib õpetada õppejõud, kes ei tea sõnade „liiderlik“ ja „osavõtlik“ tähendust? Ei. Ei. Ei. Kas valdavalt peavad tema õppejõud olema eestlased? Jah. Jah. Jah. Kas talle tohib „õpetada“, et venelased on eestlased? Ei. Ei. Ei. Kas talle tohib saata küsitlusi, kus on rohkem kui kaks sugu? Kuna pole teaduslik, siis ei tohi.
Loodan, et mu surmaune baleriinid peksid mu lavalt kaigastega minema. Inimene peab oma ülbust vaka all hoidma ning mitte minema sinna, kuhu ta ei kuulu. Mina olin surmaunes jultunud baleriin. Minu karistusmäär oli kõrgeim. Doktorant peab ülikoolist lahkuma. Tema pelk olemasolu vales kohas – ehk doktorantuuris – mõnitab ja alandab eestlasi. Ning irvitab jõhkralt eesti rahvuse üle. Kuidas peaks eestlasest doktorant või tudeng suutma temasugusega samas ruumis viibida? Hiljem kodus patja nuttes? Mööblit puruks pekstes? Lõdvalt lonti vajudes nagu amööb? Amööb, kel kästakse käed rüpes pealt vaadata rüüsteretke oma armsasse amööbikoju.
17.03.2023 Anno Domini
Piret Kivi
Veel triksis-traksis, aga kurbusest lonti vajumas.