17.03.2023
Eestis toimuv hakkab aina rohkem meenutama mingit odavat postsovjetlikku õudusfilmi: Riigikokku pääses suur hulk homoaktiviste ja tsensuuri ning teisitimõtlejate represseerimise pooldajaid, nii et varsti ootab meid riigipoolne vägivald, kusjuures mitte ainult teises, vaid ka esimeses ülalmainitud valdkonnas.
Kui ma näen ekraanil Reinaast ja Hussarit, siis nende juttu kuulates ja miimikat jälgides on mul selline tunne, nagu oleks tegemist kahe täispuhutava klouniga, sest esimene neist ei mõista mitte midagi poliitikast ja teine lihtsalt ei mõista mitte midagi. Kuid kui nad ükskord hakkavad taguma teineteist pikkade täispuhutavate roosade mõõkadega, saab vähemalt naerda. Sest seni on nende naljad olnud magedad.
Kui ma tean seda, et Riigikogus on nüüd tegev kauaaegne Stolitsa paduputinistist peatoimetaja, siis kustub rõõm sellegi üle, et sinna ei pääsenud Stalnuhhin, kes on vähemalt tark eesti keele õpikuid kirjutanud inimene.
Seda nimekirja võib jätkata, aga Riigikokku pääsenud on vähemalt elusad, kehatemperatuuri poolest soojad inimesed. Kuid seoses valimistega oleks nagu avanenud mingi ajaloo prügikast, kust hakkasid urisedes välja ronima mingid möödaniku varjud ja zombid.
Ilmselt oli EV teeneline Papa Carlo ehk Eiki Nestor tiritud valimisvõitlusse, mida ta häbiväärse skooriga ka kaotas, selleks, et oleks ettekääne teda taas intervjueerida ja tema inimväärikust alandavat sotsipläma levitada.
Ja nüüd ilmus unustusehõlmast kõikudes välja ka Liia Hänni, kes avaldas EPL-is „päeva teema“ pähe loo „Kes midagi ei tee, sellega ei juhtu. Aga Liina Kersna püüdis vähemalt midagigi teha“.
Äkki leitakse pärast seda ka proua Hännile taas mingi rakendus. Võiks näiteks moodustada tema jaoks spetsiaalse kõigi tuletõrjujate peatuletõrjuja koha. Ja kui Stenbocki maja peaks põlema minema, saata tema seda kustutama. Sest kahtlemata püüab Hänni vähemalt midagigi teha.
Muide, ka Marko Mihkelson püüdis midagigi teha, proua Hänni võiks ka tema kandidatuuri üleskerkimise puhul midagigi heakskiitvat kärkida.
Ja kui keegi ütleks, et näiteks Stalin ei püüdnud midagigi teha, siis see keegi luiskaks või siis tema eelased elasid tol ajal näiteks Austraalias.
Nagu ütles kadunud Viktor Tšernomõrdin, „tahtsime teha nii, nagu parem, aga välja kukkus nii, nagu alati“.
Poliitzombid, puhake rahus. Teil ju priske pension ja varsti tõuseb veelgi.
Ivan Makarov