19.03.2023
Relvad üksi ei tulista, päästikule vajutavad inimesed.
Lääne neomarksismist nakatunud liberaalses ühiskonnas on aastatega sagenenud massitulistamiste juhtumid, mida enamasti kirjeldatakse kui kellegi “hammasrataste üleviskamist”, kuid tegelikult on need ühiskonna arengute vili (näiteks koolitulistamised, kus sageli on mõrvariks pika aega kiusatu).
Ühendriikides on mõnegi sellise juhtumi taga Iraagi ja Afganistani sõdade veteranid, kes on saanud missioonidel viga, keda on suurte auavalduste saatel erru saadetud ja siis pikapeale unustatud. Nad on jäänud sotsiaalsüsteemi kaela, kes kohtleb neid võrdselt teistega, nad ei kuule enam tunnustavaid sõnu tehtu eest, milles nad viga said, ja tasapisi hakkab meestes tekkima vimm ühiskonna vastu, kelle eest nad justkui sõdisid, kuid mis on nad unustanud. Ja kätte makstakse vihahoos (mida vihakõneseadusega ei takista) kogu ühiskonnale.
Läänes on teada ka mitu massitulistamise juhtumit mošeedes, kus tulistajaks on olnud keegi, kelle lähedane, tavaliselt naine, on saanud kannatada moslemigrantide käe läbi, kuid kurjategijad on kas õigeks mõistetud või naeruväärse karistuse saanud, samas kui naise elu on sisuliselt hävitatud. Tema lähedased on püüdnud õiglust saavutada, kuid kuna liberaalsele süsteemile on rändlejad “omad”, siis keeratakse repressioonid just õigusnõudleja vastu. Kuni too leiab, et sellises ühiskonnas on ainsaks võimaluseks omakohus…
Massitulistamiste üheks vaimseks allikaks aga peetakse multikultuurset ühiskonda, kus põrkuvad erinevad kultuurid, kes tahavad oma kombestikku ja mentaliteeti teistele peale suruda, ja väga laialdased individuaalsed vabadused koos egode triumfiga. Selline ühiskond on alates olmetasandist sedavõrd pingeid täis, et ühiskonna vaimne tervis halveneb ja suureneb nende inimeste hulk, kel “viskavad hammasrattad üle”.
Ka vihakõneseadused on üks allikas, kust võivad tragöödiad või siis lausa kodusõjad hargnema hakata. Liberaalses Läänes karistatakse nende alusel inimesi, kes on tsiteerinud Piiblit, olnud vastu homoagendale või massimigratsioonile, seega maailmavaatelisi ja ideoloogilisi oponente. Inimesi karistatakse oma arvamuse eest ja paljud ei lepi sellega, jätkates võitlust. Need inimesed ruineeritakse suurte trahvidega “vihakõnelemise” eest, “tühistatakse ühiskonnas”, suletakse tütmi, ja kogu ühiskond ei tee justkui märkamagi, et sõnavabadus on võetud ja totalitarism käes.
Pole veel teada juhtumit, kus massitulistamisi oleks korraldanud inimesed, kes on vaenukõneseadustega “tühistatud”, kuid kuna liberaalses Läänes muutub see üha massilisemaks ja tavalisemaks, tsensuurikruvisid keeratakse üha kõvemini kinni ja totalitarism hakkab kõigi elu mõjutama, siis võib juhtuda, et tekib ka vastupanuliikumine, mis ei lähe mitte massitulistamiste teed, vaid otsib võimalusi tegutseda nii, nagu filmis “Näljamängud” Kapitooliumi ja president Snow vastu.
Normaalses demokraatlikus ühiskonnas on alati sallitud seda, et inimesed räägivad seda, mida nad mõtlevad ega saa selle eest karistada. Kui seda enam teha ei lubata, siis ongi oodata mingit moodi vastureaktsiooni. Pinged peavad saama maandatud enne seda, aga vaenukõneseadused teevad vastupidist.
Uued Uudised