Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Piret Kivi: kui pole enam eesti keelt, siis jääb ka riigist järele ainult nimi

-
23.03.2023
Eesti keel on alati ohus, kui me oleme suurriikide ja -keelte mõju all.
© UU

Elasid kord metsatalus ätt ja eit. Neil oli väike põllulapp, kuhu nad külvasid seemnevilja. Küpseviljast oli palju kasu. Sellest sai hiljem leiba. Ätt ja eit luusisid ka põlislaanes. Sealt tõid nad kaasa seeni, marju, juuri, ürte, terved kopsud ja roosad põsed.

Ühel päeval astus taluõuele linnainimene. Muri hakkas haukuma nii mis kole, valmis haukama nii mis kole, aga tuppa see linnainime lõppeks sai. Oleskles teine siis köögilaua ääres ja rüüpas kruusist vaarikavarreteed. Pidulikul toonil lausus kontvõõras ätile ja eidele: „Mina olen MTÜ-st „Loomulik Elu“. Töötan seal loomuliku elu spetsialisti ja eksperdina. Teie olete väga liiderlikud ja säilenõtlikud rööprähklejad. Tulin sestap teie taristut üle vaatama ja teid müksama. Eurodirektiivi 8t85463535999 koma 86745343jgd8 kaldkriips uys7777s2 kuubis kohaselt on loomulik elu alates homsest kompulsiivselt obligatoorne. E-valige, lõbutsege ja nautige.“ Ätt ja eit vahetasid ehmunud pilke. Eit tõmbas sõba enda ümber koomale. Spetsialist-ekspert jätkas naerusui: „Looduses on olemas muutus. Muutus on hea. Kõik taimed on meie taimed, kelle taimeõigus on kasvada kiusamisvabas loodusruumis. Taimi ei tohi preppida ja nende kallal vägivaldset külvisundi rakendada.“

Vilja enam külvata ei tohtinud. Alguses eirasid ätt ja eit seda direktiivi. Siis aga viidi ätt vaenuteo eest ümberõppelaagrisse ning eit hakkas kartma. Vaenutigu pages laande. Seemnevili jäi seisma. Viljakottidesse närisid loomulike hammastega loomulikud augud loomulikud rotid. Loomulikul teel tekkis rotte aina juurde ja juurde. Rotid olid väikesed ja kõike ära ei söönud. Tõusis tuuleiil. Seemnevilja lendas kotipõhjast koos tuulega minema. Eit enam leiba ei söönud. Ta oli muldvana ja sai hakkama ainult seente, marjade, juurte ja ürtidega. Ätt oli õnneks juba ümberõppelaagris hinge heitnud. Üks suu oli vähem toita.

Loomuliku elu spetsialist jalutas aga metsas koos meediaga. Nad intervjueerisid taimi. Leidsid viljapea, mis kasvas metsataimede seas. Kohe suunati viljapeale kaameravihk, muud vihku tema maailmas ju enam polnud, ning taheti teada, kuidas talle vabas looduses koos teiste taimedega meeldib. Viljapea ei osanudki midagi erilist kosta. Ütles vaid rangelt teaduslikus noortekeeles: „mmm…äääää….möhh…vä…“ ning hakkas ootamatult pilduma võõr- , see tähendab ingliskeelseid tsitaate. Oma sisemuses tundis aga ka tema, et midagi on viltu. Ta tahtis kõneleda, aga nappis sõnu. Viljapea kõrval ladus matte ritta lömmis õllepurk, keda meediatiim kutsus hellitlevalt „meie õlu purgiks, kes veel ei oska eesti keelt“.

Suured veisekarjad aetakse kauboide, gautšode ja muidu karjakasvatajate sõnul liikvele nii, et liikuma hakkavad viis esimest looma. Teised liiguvad loomulikult. Võhikule võib tunduda, et tegemist on täiesti loomuliku liikumisega. Ei ole. Viis esimest looma pandi liikuma.

Loomulikku muutust ei ole olemas. Esimene liigutaja on olemas. Kui viit looma ei pane liikuma sina, paneb nad liikuma mingi teine jõud. See jõud ei pruugi olla soodsam. Ei loomale, kes satub viletsamale rohumaale või kohta, kus pole üldse süüa. Ega ka karjakasvatajale, sest ta loomad on kuskil ula peal. Kuidas kutsuda aga karjakasvatajat, kellel pole karja? Hundionule ja hunditädile võib olukord olla kasulik, kui nad suudavad veenda oma sõpru ning kui üks väiksem veis satub karjast eemale. Nemad käituvad sellisel juhul äärmiselt loomulikult. Vabandust, kõik üdini ei käitu. Võimekamad hundid võtavad operatsiooni juhtimise oma käppadesse ning suunavad kogenenumate võsavillemite käitumist. Lisaks tulevad appi loomulikud luuredroonid ehk varesed, kellele tasutakse hiljem heldelt. Vasikalihaga.

Vasikaliha on hea, sest puuingliskeelsetes loengutes, mida on olnud au kuulata, on inimese ja Jumala vahel vasikaliha (veal). Ainult kärnased teised – me ju teame küll, kes nad on – mandunud möödanikust – põlegu me allilmas (sest põrgut pole enam olemas) – arvavad, et inimese ja Jumala vahel on loor (veil). Ka hunt ja vares eelistavad loorile vasikaliha.

„Loomulik muutus“ toob kaasa allakäiguspiraali, vägivalla, rohelised juuksed, näkku kleebitud saapaharjad ja kelmikad T-särgid. Eelistada tuleks siiski arengut. Aga miks seda enam ei tehta? Miks on areng ja taandareng järsku võrdsed? Sellise võrdsuse puhul võidab ju taandareng, sest taandareneda saab hambad irevil. Röötsakil, lääbakil ja võrdne olles.

Keelte puhul arvan vastust teadvat. See jõllitab brutaalse avameelsusega vastu statistikast. Kui demograafiline olukord on nutune, soovivad valitsejad riiki säilitada ükskõik millise hinnaga. Ka hinnaga, kus riigist jääb alles ainult nimi ehk riik tegelikult ei säili. Selleks on vaja keeli lihtsustada, sest nii saab hõlmata rohkem võõraid. Lihtsustuste hind? Põlisrahva piinamine ja musta masendusse surumine. Nemad peavad nüüd kuulama hingetut ja steriilset uuskeelt ning tajuma kõikjal lauseid, mis on ka siis valed, kui nad grammatiliselt valed ei ole.

Mulle meeldib enda kohta uusi asju avastada. Olen terve elu pidanud ebameeldivaks vene aktsendiga eesti keelt. Samal arvamusel olen siiani. Tjeere ei kõla sugugi hästi. Vastikult kõlab. Üllatusin aga väga, kui avastasin, et on vastumeelsemaid asju. Steriilne poolkeel kriibib kindlasti rohkem kõrva kui vene aktsendiga eesti keel. Vast seetõttu, et tegemist on hingetu(ma) keelega. Venelased on inimesed. Robotid ei ole. Inimesed, k.a. ebameeldivad inimesed, on robotitest üle.

Demograafia on julm kubjas. Muide, heitke pilk olukorrale Venemaal ja Hiinas. Nende riikide rahvastikumuutused (suund: vetsupott) hakkavad olema väga karmid. Kuhu see meid teisi paiskab? Demograafia on nõudnud ka definitsioonide muutust. Arvan, et paljud lugejad vist ei teagi – ka mina sain seda teada üsna hiljuti –, et mõistet „kakskeelsus“ on muudetud. Vanas tähenduses ehk minu tähenduses peetakse kakskeelse inimese all silmas isikut, kes oskab väga hästi kahte keelt. Üks keel on emakeel ning teine keel on juurdeõpitud võõrkeel. „Väga hästi“ oleneb inimese põhiolemusest. See ei ole sama surnumatja ja professori puhul. Minu puhul tähendaks kakskeelsus seda, et pean suutma teha seda, mida teen praegu, ka mõnes teises keeles. Ebamugavustunne peaks võõrkeelset mõtisklust kirjutades puuduma või olema pisitilluke. Vastasel juhul olen kakskeelne vaid ideoloogide kirjatöödes, sest uues tähenduses on kakskeelne inimeseloom see, kes oskab kahte keelt ükskõik kuidas. Kui oskad poolkeelt ja siis mõnes teises keeles öelda, et pliiats on punane, koer on laua all ja naine on mees, oledki kakskeelne. Tubli! Ei tohi kakskeelse kallal ilkuda!

Kuidas edasi? Kui selline „loomulik muutus“ jätkub, pole mul varsti mitte kellegagi juttu puhuda. Kuigi… Millest koosneb emakeel? Emakeel koosneb koodist, mida on igapäevaelus vaja. Koodi kasutavad ka poolkeelsed. Paljude võõrkeelte puhul räägin mina ka koodi ehk siis, ma ei oska neid keeli tegelikult. Saan lihtsalt hakkama. Emakeel koosneb kindlasti ka suhtlusest vanemate inimestega. Vanaemaga on väga vaja rääkida. Kuigi… äkki on tulekul esimesed poolkeelsed vanaemad? Äkki on nad juba olemas? Arvutan. Naine. Sündinud 1990. Saab lapse 2005. Laps saab lapse 2020. Jah, poolkeelsed liiderlikud vanaemad on täitsa olemas.

Emakeel koosneb ka kirjasõnast. Ja mitte ainult emakeel. Tegin aastaid tagasi ühes eksootilisemas võõrkeeles C-taseme eksami ära ilukirjanduse põhjal. Ma ei suutnud ega tahtnud meeletutes kogustes grammatikat ja ortograafiat õppida. Lisaks ei näinud ma selle robotlikkuse suhet elava keelega. Hakkasin neelama ilukirjandust ning ka kuulsate kirjanike kolumne meedias. Sain esimese katsega eksamist läbi. Kirjandis oli lubatud neli viga. Tulemused ei olnud tol ajal veel salastatud. Valdavalt kukuti läbi. Üks neiu ütles mulle, et on juba kaks korda läbi kukkunud. Õpib ja õpib. Tuubib ja tuubib grammatikat ja õigekirja, aga ikka kukub läbi. Otsustasin teda aidata ning ütlesin: „Hakka mõtestatult ilukirjandust lugema. Siis saad läbi.“ Noor daam vaatas mind ehmunult ning kohmas: „Mulle ei meeldi raamatuid lugeda.“

Lookese moraal: Eesti õudusunenägu pole sugugi unikaalne, kuid on julmem, kuna eestlasi on vähe. Eestlase võimalused kuulda ehtsat eesti keelt hakkavad piirduma vanade kuuldemängudega? Kui neid arhiividest ei kustutata.

Tulevikus jäävad mulle vaid vanurid, veidrikud (Jumal õnnistagu neid!) ning mõrvarid. Mõrvarid? Nojah…lugesin kunagi ühest kriminoloogiaõpikust, et mõrv on tavaliselt ühekordne tegevus. On ülivähe mõrvareid, kes tapavad kaks või enam korda. Ameerikamaa foorumites soovitavad endised vangid ootamatult vangi sattunuil sõbrustada just mõrvaritega. Olevat rahulikud ja viisakad inimesed. Midagi sellist oli ju ka Gerald Durrelli poolbiograafilises raamatus „Minu pere ja muud loomad“. Laps (selline, keda tänapäeval viiakse autoga kooli ja hoitakse vati sees ning kes seetõttu läheb hiljem hulluks) lippas vabalt ringi mööda Korfu saart. Ta tutvus mehe ja kajakaga (ehtsa kajakaga, mitte meie peaministriga). Tuli välja, et mees oli mõrvar, kes kandis parajasti oma naise tapmise eest vanglakaristust. Vangivalvurid olid aga ise ka külamehed ning lubasid tal nädalavahetusel vanglast lahkuda. Ju siis polnud suuri ülemusi kohal ning mõrvar ei hakanud ju külameestele külma tegema. Läks ilusasti alati esmaspäevaks vanglasse tagasi. Kajakas oli mõrvari lemmik, kes elas ka vanglas, kuid käis teistele vangidele pinda. Seega kinkis mõrvar oma kajaka lapsele. Sel ajal, kui mõrvar ja laps mööda saart seiklesid ja kajakale kala püüdsid (toimus ka keelekümblus, sest laps õppis kohalike inimestega suheldes kreeka keele ära), oli lapse kodumaal mõrva eest ainult üks karistus. Kohtunik pani pähe musta mütsi ning pärast kolme laupäeva liikus kohalt kongi riidekapp ning salakambris ootas poomisnöör. Liikuv kapp oli riiklik saladus. Laps ja tema pere nii täpseid detaile ei teadnud. Nad uskusid aga vajadusse mõrvarid hukata. Nende kodumaal ei liikunud süüdimõistetud mõrvarid nädalavahetuseti vabalt ringi. Ega pidanud kajakat. Nende kodumaal ei eiranud vangivalvurid oma töökohustusi ega lasknud tuttavatel vangidel mõnikord vanglast ära käia. Kultuurilistest erinevustest hoolimata lubas ema lapsel mõrvariga mängida, kui mõrvar tuleb nende juurde teed jooma (suuremat sallivust mina näinud ei ole). Mõrvar läkski järjekordsel „vabal nädalavahetusel“ perele külla. Ta polnud üldse kohutav inimene ja lõi ema oma kaunite maneeridega pahviks.

Aga miks hakkan mina mõrvaritega suhtlema? Kõikidega ei hakka, aga olen veendunud, et vangi sattunud mõrvar võib hääletult karjatada: „Oh Jumal! Mida ma tegin!“ Karjatus kaugematele karjamaadele karjatatud asub ta innukalt kirjandust lugema. Aastaid hiljem oskab ta ilusat ja rikast emakeelt. Siis lastakse ta vangist välja ning ta leiab end poolkeelsete maailmast. Ehk leiab tee mõnda salaühingusse? Seal oleme meie: paar hambutut ätti ja eite, mõned veidrikud ning trobikond rehabiliteerunud mõrvareid. Me saame üksteisest aru, sest räägime sama keelt. Mõnikord loeme koos sopakirjandust. Nt arhailist ehk 2018. aasta e-raamatut „Liiderlik hertsog Zachary Black“ (https://rahvaraamat.ee/p/e-raamat-liiderlik-hertsog-zachary-black/1026478/et?isbn=9789949208654 vaadatud 23.03.2023). Me teame, miks on hertsogil särk eest lahti. Loeme raamatu kirjeldusest: „Seega, kui ta leiab oma tõllast tundmatu looritatud naise, on Zacharyl selge, mida teha – ta viib naise magamistuppa, et välja uurida, mida daam soovib.“ Erandina pööblist, kes meid kummaliselt inisedes valitseb, teame, et ei kirjeldata hertsogi liidriomadusi.

Kas eesti keele päästavad süüdimõistetud mõrvarid? Kas emakeel on tulevikus kahetsevate kurjategijate pärusmaa? Kas uuesti orki lennanud kurjategijad hakkavad edaspidi nõudma sulge sappa poolkeelsetele prokuröridele ja kohtunikele? Selliste spetsialistide-ekspertide viibimine kohtuistungil piinab ju neid vaimselt. Kas kohtualuse piinamine on lubatud? Kas kohtualune peab taluma oma esiisade maal poolkeelset kohtupidamist? Kas täiskasvanud poolkeelse mõrvamine on ainult pool mõrva? Sellisel juhul tuleb vanglas kiiremini lugeda või tunda eesti keele vastu tüünet osavõtlikkust ja saata loojakarja kaks poolkeelset. Eesti Vabariigi nimel!

Kui maffia saabub endist verevenda tapma, sest too unustas politsei ähvarduste paisu all oma püha vaikimisvande, algab pidulik hukkamistseremoonia igati rõõmsalt. Näituseks minnakse toredale merereisile (https://www.youtube.com/watch?v=GVEj07Vh83M vaadatud 23.03.2023). Merereisil on aga surmav lõpp (https://www.youtube.com/shorts/L1QdVteZnaY vaadatud 23.03.2023). Ka eesti keel on reisil koos naeratava inimesega. Eesti keel on Adriana, kes mõtleb, et läheb oma elukaaslast haiglasse vaatama, aga kelle igati mõnus ja lahe tüüp viib metsa (https://www.youtube.com/watch?v=Nz4rJ1DXkT4  vaadatud 23.03.2023). Sest vaadake, eesti keele tapjad on nagu maffia. Nad lõbutsevad sinuga (sõna „lõbutsema“ on siin vanas ja pahelisemas tähenduses, mitte „to have fun“ toortõlge) ja siis kõmmutavad sulle kuuli pähe. Minu ainuke inspiratsioon ja lootus? Ühel noorel neiul õnnestus sarimõrvar Ted Bundy autost põgeneda. Ta jäi ellu. Kas suudame mõrvari autost minema saada? Selleks peame õppima vastu lööma. Noor neiu pidi mõrvariga võitlema, sest tema eluinstinkt oli võimsam kui hirm. Kas eestlaste eluinstinkt on hirmust üle?

Agatha Christie laseb oma tegelastel kirjeldada ühte kurjategijat nii: „Ta on ainult pooleldi haritud. Mida ta loeb? Mitte midagi muud kui põnevusjutte ja Metsiku Lääne lugusid.“ (Ebaolulise info jätsin välja ning ei pane raamatu nime, sest mõni, kes pole seda lugenud, soovib seda äkki edaspidi teha). Põnevusjuttudest ja Metsiku Lääne lugudest saab aga juba üpriski häid sõnu, väljendeid ja struktuure. Märgatavalt paremaid, kui kasutavad meie noorküborgid. Seega jääb mul vaid röökida: „Tagane, politsei! Käerauad valla! Doktorant on sündinud!“

Veidrikud, vanurid ja pattu kahetsevad mõrvarid, teadke, et olete minu inimesed. Minu hõim.

Veidrik Piret Kivi

(varsti vanur, loodetavasti mitte kunagi mõrvar)

23.03.2023 Anno Domini.