Küüditamise aastapäeval tuleb mõelda meid ohustava totalitarismi taassünni peale

Täna on eesti rahva kannatuste tähtpäev, mil möödub 74 aastat suurküüditamisest – võikast inimsusvastase kuriteost, mille panid toime okupatsioonirežiim koos kohalike kommunistidega.

See oli Nõukogude Liidu kommunistliku režiimi massilisim terroritegu Eesti kodanikkonna vastu. Nelja ööpäeva jooksul võeti relvastatud valve alla ja laaditi Siberisse saatmiseks rongidele üle 20 700 inimese, sadu inimesi saadeti hiljem Siberisse järgi ja sadu sündis asumisel. Arvestades ka neid, kelle kohta olid küll küüditamisettevalmistused tehtud, aga keda ära viia ei õnnestunud, on kannatanute hulk üle 30 000 inimese. Koos kõigi nende sugulastega, kelle elu ei jäänud samuti endiseks, tabas küüditamine olulist osa Eesti elanikkonnast. Siberis hukkus ligikaudu 3000 küüditatud inimest.

Paraku pole kolmveerandsajandi tagused sündmused sugugi minevik, häirekellad löövad valjult ka tänasel päeval. Seesama armee ja seesama režiim (õigemini nende õigusjärglased) tapavad ja küüditavad ka tänasel päeval Ukrainas – näiteks Mariupolist viidi kohalikud inimesed Venemaale. Idast on oht Eestile endiselt ülisuur.

Aga ohud varitsevad meid ka kodus, sest totalitarism punub siin pesa. Võimule pääsenud poliitilised jõud hauvad sõnavabadust piiravat ja kuni kolmeks aastaks vanglasse sulgevat vaenukõneseadust, mis tähendab sovjetliku totalitarismi taaselustamist. Eelmises Riigikogu koosseisus üritasid nad läbi suruda ka nn pealekaebamisseadust, mis tähendanuks „koputamist“ töökollektiivides – nii nagu kaevati naabrite peale nõukogude ajal, sealhulgas küüditamise ajal.

Eestis on algatatud „ühe ja ainsa tõe“ poliitika, inimesi juba „tühistatakse“ nende väljaütlemiste ja seisukohtade pärast, üht erakonda, mis on ainus tõeliselt rahvusmeelne, üritatakse teha „rahvavaenlaseks“, inimesed kardavad repressioonide hirmus seda erakonda toetada, üks europoliitik postitab üleskutseid „kuklaaugustamiseks“, sotsiaalmeedias kutsutakse lausa arveteõiendamisele mõne konservatiivide liidriga… see kõik on hirmutav.

Küüditamise aastapäeva küll veel tähistatakse, sest on veel inimesi, kes seda mäletavad, kuid kõiki eesti rahva tragöödiaid üritatakse unustada, sest neil on rahvuslik taust ja nad ei sobi „liberaalsesse maailma“. On ju praeguses riigis täiesti unustatud 1918. ja 1991. aasta iseseisvuse ja taasiseseisvuse ideaalid, käib venestamine, rahvusriigi lammutamine, iseotsustamise loovutamine teisele impeeriumile…

Just küüditamispäeval tasub neist asjadest rääkida, sest meie endi kodus ei saa osa inimestest enam ennast vaba ja turvalisena tunda.

Küüditamispäeva reetmise üks räigemaid lehekülgi on juhtum, kus punavenelaste järglased peksid jalgadega mälestusküünlaid Vabaduse väljakul ning seda tegu võeti lausa valitsuse tasemel „huligaansusena“. Ja okupatsioonide muuseumis Vabamu tutvustatakse nädala jagu pärast küüditamispäeva naisbolševik Aleksandra Kollontai tegemisi…

Eestis võimutsevad vasakliberaalid võtavad täna küll sõna küüditamise hukkamõistmiseks, aga see rahvuslik tragöödia lihtsalt ei mahu enam nende ideoloogia raamesse. Lisaks teevad nad kõik selleks, et luua uut totalitarismi, kus inimesed ei tohi enam rääkida sellest, mida nad mõtlevad. Ja marksism-leninism naaseb lääne poolt, tema vaim hõljub juba isegi ülikoolides.

Küüditamine on endiselt inimsusvastane kuritegu, aga meeleolud, mis tahaksid alati kedagi represseerida, on Eestis üha hoogu võtmas. Ka rasketel pandeemiapäevadel nõudsid nii „eetikaprofessor“ kui ka „perearst“ vaktsineerimisest keeldujate represseerimist, ja mõlemad on nüüd parlamendis…

Küüditamise aastapäev pole enam ainult verise kommunistliku Nõukogude režiimi kuritegude meenutamise päev, häirekellad helisevad ka selle kohta, mis on toimumas meie endi keskel, kus tahetakse sulgeda suid ja panna inimesed üksteise peale kaebama. Ja muidugi on oht Putini-Venemaa poolt enneolematult suur.

Ja maailma tõmbetuultes, kus rahvad on läinud liikvele, võib praeguse valitsuse rändepoliitika tähendada eestlaste kui rahvuse küüditamist olematusesse.

Uued Uudised