24.05.2023
Michal: “Issand, issand…”
Kaja Kallas on tegelikult võimsa absurdihuumori soonega inimene. Täna võrdsustas ta Riigikogu infotunnis naiste valimisõiguse kehtestamist samasooliste abielu lubamisega, sama hästi väiks ta võrrelda oma isa vuntse trollibussi vasakpöördega.
KaKallas ütles, et kõik, mis algas 1917. aasta punase riigipöördega, oli positiivne, kuna eestlased alustasid vabadusvõitlust.
Venemaa poliitilise ajaloo muuseumi ekspositsioon tõestab, et 1917. – 1922. a. revolutsiooni kestel kaotas üksnes Venemaal elu 8 kuni 13 miljonit inimest. Edaspidi arveldati juba kümnete miljonitega: järgnesid erinevate rahvaste genotsiid, intelligentsi ja vaimulike hävitamine, talumeeste surnuksnäljutamine, GULAG, stalinistlikud repressioonid jne. Kallas seda lihtsalt ei tea.
Paistab, et tegemist ei ole lihtsalt targa inimesega. Pärast seda revolutsiooni kiitmist tuli meelde, et eile üks väljaanne kirjutas: Kaia Kanepi IQ on tema tennisereketi IQ-st madalam. Täna aga sai tõestatud, et meie peaministri IQ on meie tennisekuulsuse omaga võrreldav.
Hitleriga opositsiooni võrdlev Kaja Kallas on aina rohkem Maria Zahharova nägu. Sama retoorika, samad kujundid, samasugune näoilme.
+ + + + + + +
Täna esineb Postimehes üks praeguse koalitsiooni jünger ehk homoaktivist omapärase avaldusega: peded olevat normaalsete inimeste poolt orjastatud. „Mitteheteroseksuaalsed inimesed seisavad silmitsi heteronormatiivse ühiskonna eeldustega, mis nõuavad neilt oma identiteedi varjamist, mahasurumist ja muutmist, et sobituda enamuse ootustega“, kirjutab aktivist Alex Luik.
Meie ühiskonna eeldustega seisavad silmitsi ka zoofiilid, nekrofiilid, pedofiilid, kes kõik peavad oma identiteeti „varjama, maha suruma ja muutma“, viimased küll vähemal määral, ja seda ÜRO viimaste initsiatiivide ja ka reformierakonna ringkaitse valguses.
Kuna homod on kõige rohkem levitanud AIDSi ja võtsid maailmalt ka sellise geniaalse laulja nagu Freddie Mercury, mida ma teile mitte kunagi andeks ei anna, ja kuna isegi WHO tunnistas, et just geimehed levitavad uut jama ehk ahvirõugeid, siis ärge nüüd pange inimkonnale pahaks, et inimesed ei taha koledasti haigeks jääda ja surra teie sügavama rahuldustunde nimel.
See, mida te teete, on õudsalt ebahügieeniline. Kuid siin ei nõustuks ma Peeter Võsa tuntud telenaljaga, et homodel sünnivad pruunid lapsed.
Teie ei sünnita mitte kedagi ega midagi – peale skandaalide, ängi ja ühiskonna lõhestamist.
+ + + + + + +
Eestis arenevate sündmuste ja pinnal hulpivate isikute üllatavalt täpseid kirjeldusi võib leida põhiliselt kahest kirjandusklassikasse kuuluvast raamatust, mõlemad paraku kuuluvad valdavas osas satiiri žanri.
Need on Jaroslav Hašeki „Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevik“ ja Ilfi ja Petrovi „12 tooli“ ning „Kuldvasikas“.
Leidub kokkupuutepunkte ka mornimate monumentaalsete teoste kangelaste ja juhtumitega, aga kõige lähedasem on Eesti Vabariigi praegusele ladvikule just varajaste nõukogude aastate tegelaste idiotism. Sest Eesti sai vahepeal vabaks, aga kuna võimule jäid Kallase tüüpi kommunistid, Kivimägi klassi kolhoosi partorgid ja muud lustreerimata jäänud rudimentaarse punase sabakondi lülid, siis just nõukogude satiirikute teos selgitab kõige arusaadavamalt, kust meie seksuaalvähemlastest liberaalmarksistide jalad kasvavad.
Meie ühiskond, kus „presidendi“ nõunik on KGB-st ja arvamusliidriteks partorg Jõerüüt ja õpetlaseks Lauristin (no üldse no comments), sünnitab igapäevaselt rõvedaid anekdoote ja ebasündsaid sketše.
Me oleme lubanud meie riigimeedial jõuda selleni, et seal näidatakse lastele seksivate geide riistu, K.Kaljulaidi eestkõneleja Grigorjeva kirjeldab oma menstruatsiooni ja Kiviräha-Juure seni veel registreerimata koosluse ERR-i saates on iga teine sõna „m..n“.
Selle asemel, et ajada rahvuskultuuri koldest kärbsepiitsaga minema seal pesitsev rõveduse patroon Roose, söödi sealt välja hoopis Urmas Vaino, kes kõigest soovis, et rahvusringhäälingu valimised üldse toimuksid. Eile vaatasimegi viimast UV faktorit, kus lõpus aplodeeriti rõõmsalt Urmase lahkumisele, hämmastavalt paindlik ja õnnelik Kärmas esiplaanil.
Nagu kunagi ammu ütles Rein Lang, tuleks kogu see jõuk laiali peksta, aga seda Rein ütles vist eelmise sajandi lõpus. ETV on juba terminantses staadiumis ja muutumas mingiks gei-Eurovisiooni võistluseks.
Loomulikult kulub raha ka pisemate kväärkultuuri nakkuskollete ülalpidamiseks: eile ilmus Müürilehes lugu „Neli helikunstnikku: Sten Saarits“.
Nagu oli kunagi öeldud, silmad on hinge peegel. Selle tegelase hinge peegel on aga tema müts. Kuid me elame vabal maal, mõned kandsid Tallinna kesklinnas peas lausa vulvamütse, olgu siis. Maitseasi. Mida teha, kui teatud inimestel on kopsude asemel vulva, vähemalt ei jää nad koroonasse.
„Aastal 2012 toimus Kumus taani kaasaegse kunsti näitus „Spatium”. Kuulsin aatriumis mingit kummalist tooni, mis ei mõjunud selles ruumis tavapärasena. Hetk hiljem sain aru, et lae all olid kõlarid, mis esitasid kunstnik Jacob Kirkegaardi helisalvestisi Olkiluoto tuumaelektrijaama reaktorist Soomes. Hästi pehmed ambientsed helid esinesid kohe teises valguses,“ kirjeldab helikunstnik Saarits.
Väga hea idee. On väga palju võimalusi kaasaegset helikunsti luua – huvi pakuksid kasvõi mõõkvaala poolt allaneelatud hülge ila viimse sekretsiooni turbulentsuse krigin, tühja Karksi õllekatla öised puhitused ja kollase porgandi järamise heli albino kaerasori poolt Biolani kasvupinnas alakastmise tingimustes.
Kui väljaande korrespondent küsis mütsipealise helikunstniku käest – mis on tema jaoks meeldejäävaimad helikunstilised hetked, näitused, sündmused, vastas ta veendunult: „Helikunstnik Zimouni heliinstallatsioon MeetFactorys Prahas. Kunstnik paigaldas näitusesaali lae alla rohkelt tilguteid, mis kõik vaheldumisi teeküünaldega kuumaks köetud metallobjektide peale vedelikku tilgutasid. Ruum oli paksult veeauru täis ja kogu helimaastik oli erakordselt huvitav. Nagu oleksid vihmase ilmaga Islandil vulkaaniliselt aktiivses piirkonnas.“
Tilguteid ja muud meditsiinilist kraami on kasutatud veel helide tekitamiseks varajasel nõukogude perioodil Venemaal. „12 tooli“ raamatus on kirjeldatud orkester, mille liikmed mängisid teatrietendustel kraadiklaasidel, siibritel ja muudel meditsiinilise otstarbega esemetel „Neegritantsu Antiloop Zambezi allikatel.“.
Vahel polnud traditsioonilisel orkestril kusagil proovigi teha, sest ööpottide tagujad hõivasid ruumi enne muusikuid.
„Klistiiripataljon pretendeerib meie kohtadele,“ teatas riiukukk-klarnet.
„Teie,“ ütles Zalkind, püüdes leida kõige solvavamat väljendit, „teie olete konservatiivid muusika alal!“
„Teie segate meid! Mida vähem te oma ööpottidel harjutate, seda paremini välja tuleb.“
Ivan Makarov