26.05.2023
Justiitsminister Kalle Laanet jäi prokuratuuri alla.
Neljapäeval kohtunike ees esinedes vaenukõneseaduse vajalikkuses pisut kahelnud justiitsminister Kalle Laanet üritab nüüd ERR-ile antud intervjuus sellele värdsünnitisele Eesti ühiskonnas kohta leida, kuid lõpuks tunnistab, et see seadus paneb paika sõnavabaduse asendamise eeskirjadega, mida üldse rääkida tohib.
Juba ERR-i pealkiri “Laanet vaenukõne eelnõust: see on ettevaatav seadusesäte” ütleb, et läbisurutaval seadusel pole hetkel vajadust, seda tehtavat tulevikku silmas pidades. Siinkohal meenub anekdoot gabrovolasest, kes leidis maast surnud varese ja pistis selle tasku, mõeldes: “Äkki läheb vaja!” Aasta möödudes võtab ta taskust mõned kondid ja sulepuru ning nendib: “Ei läinudki vaja!”
Kui vaenukõneseadusel pole hetkel otsest vajadust ja seda tehakse mingi müstilise tuleviku nimel, saab seda nimetada ainult ühe mõistega: SÕNAVABADUSE TEADLIK PIIRAMINE.
Vasakliberaalsel võimukoalitsioonil läheb seda seadust mõistagi vaja, et vaigistada neid konservatiivse mõttelaadiga inimesi, kes pole rahul näiteks traditsioonilise perekonna lammutamise ja homoagenda jõulise pealetungiga.
Oma intervjuus tunnistab Laanet, et üheks vaenukõneseaduse läbisurumise põhjuseks on Euroopa Liidu käsk – niipalju siis Eesti suveräänsusest, õigemini selle puudumisest. Vajadust pole, aga tuleb ära teha, sest käsk on.
“Me oleme kokku leppinud Euroopa Liidus, kus meil on üha rohkem ja rohkem sarnane õigusruum, kus meie riikide vahel ei liigu ainult inimesed vaid ka mured ja probleemid. Selles mõttes me ei saa seda vaadata ainult Eesti kontekstis,” väidab Laanet.
See on jabur jutt: üheski vaenukõneseadusega riigis ei kasutata neid seadusi sisserännanute (näiteks islamistide) taltsutamiseks, vaid ikka ja ainult põlisrahva ja selle konservatiivsema osa vaigistamiseks. Ka Eestis jauravad suurveneliku mõtlemisega inimesed venekeelses meediaruumis takistamatult, aga konservatiivsete eestlaste suid üritatakse sulgeda ka vaenukõneseaduseta. Kõik Euroopa vastavad seadused on suunatud ainult nende vastu, kes ei nõustu nn liberaalse demokraatia põhimõtetega.
Laanet toob vaenukõneseaduse vajaduse põhjendusena välja väidetava konflikti Leedu piirialadel migrandikriisi ajal: “Piiriäärsete erinevate etniliste inimgruppide vahel tekkis tõsine vaidlus. Seal oldi eri meelel, eri arusaamadel ja see oli tol hetkel tõsine risk.”
Kujutagem ette, et Eesti ühes ebastabiilsemas piirkonnas, Ida-Virumaal, tekib konflikt eestlaste ja venelaste vahel a la pronksiöö – siis ei aita mitte mingi vaenukõneseadus, ei seda ära hoida ega lõpetada, kui pinged on aastaid kuhjunud. Samas aga on ukrainlasi ja Eesti riiki vaenavaid putiniste meil vägagi efektiivselt paika pandud ka kehtiva seadusandluse alusel.
“Kui inimene võtab omale eesmärgiks teatud sõnumeid ühiskonnas laiemalt levitada, siis peab ta olema nii palju teadlik, millised sõnumid, millised tegevused, millised õhutamised võivad olla seadusega karistatavad ja millised mitte,” lõpetab Laanet.
Kas võib veel paremini välja öelda, et sõnavabadusega on nüüd lõpp ja inimesed peavad arvestama sellega, mida üldse välja öelda võib?
Uued Uudised