05.06.2023
Politsei tulistamiskohal Malmös.
Pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse 2022. aasta veebruaris loobusid Rootsi ja Soome põlvkondi kestnud neutraalsusest, et taotleda NATO sõjalise liidu liikmeks saamist. Rootsi tänavatel käib aga juba jõugusõda ja sellel pole Venemaaga mingit pistmist.
Ajavahemikus 2023. aasta jaanuarist maini registreeris Rootsi politsei keskmiselt ühe pommiplahvatuse iga kahe päeva tagant. Kui lisada ettevalmistamisel olnud plahvatused, kuid veel lõhkamata pommid, toimub Rootsis üks lõhkeainega seotud kuritegu päevas. Rivaalitsevad jõugud jätkavad üha enam üksteise sugulaste kättemaksurünnakute sihtmärkideks tegemist.
2023. aasta mai alguses teatas riiklik politseikomissar Anders Thornberg, et igal aastal registreeritakse üle Rootsi enam kui 1000 uue inimese kuritegelikesse rühmitustesse kuulumine. Vaatamata mõnele vahistamisele ei näita värbamise määr aeglustumist. Kuna iga päev lisandub kolm uut värvatut, kellest paljud on noored, on aktiivsete jõuguliikmete koguarvu vähendamine praktiliselt võimatu.
Thornbergi hinnangul on Rootsis jõuguvägivallaga praegu seotud üle 30 000 inimese. Võrdluseks tõi ta, et Rootsis on politseinikke 22 600. Jõuguliikmete arv ületab juba praegu politseinike arvu ja see kasvab hirmuäratava kiirusega. Thornbergi sõnul on olukord “äärmiselt tõsine”, organiseeritud kuritegevus imbub ja korrumpeerib demokraatlikku ühiskonda, ärimaailma ja avalikku sektorit.
See, et Rootsist on saanud üks Euroopa vägivaldsemaid riike, on lõpuks pälvinud rahvusvahelise tähelepanu. Prantsuse ajaleht Le Monde kurvastas “Rootsi jõuetuse pärast organiseeritud vägivalla ees”. Leht tsiteeris peaminister Ulf Kristerssoni Moderaatide erakonnast, et olukord on “kontrolli alt väljas” ja võib “hullemaks minna, enne kui see paremaks läheb”. Kristersson nimetas kümneid Rootsi kuritegelikke jõuke “koduterroristideks”.
Justiitsminister Gunnar Strömmer tunnistas riigiringhäälingule SVT, et 2022. aasta 62 surmaga lõppenud tulistamisega on Rootsi ühiskond organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses selgelt läbi kukkunud. Strömmer nentis, et grupikuritegevuse kasvule riigis kiiret lahendust ei ole ja hoiatas, et valitsusel kulub aega, et olukorraga hakkama saada.
Rootsis elab umbes kaks miljonit immigranti (20% elanikkonnast), paljud on pärit Aasia ja Aafrika kõige probleemsematest osadest ega ole Rootsi ühiskonda integreerunud. Rivaalitsevad jõugud tulistavad nüüd üksteist regulaarselt. Ainuüksi Stockholmis konkureerib politseiraporti kohaselt 52 jõuku, et saada kontroll vohava narkokaubanduse üle, ja nad muutuvad üha halastamatumaks. Mõned lastejõugu liikmed kannavad lõhkeainet isegi oma koolitermostes. Jones kirjutab:
“Kakskümmend aastat tagasi oli relvakuritegevus siin peaaegu olematu. Tänapäeval ei ole Scandi-Noiri telesarjades nähtud kohutavad mõrvad enam väljamõeldis. Rootsi on täis tõsielus toimuvaid krimipodcaste, dokumentaalfilme ja raamatuid.”
Tema arvates ei ole Rootsi justiitssüsteem, “mis paljude arvates seab noorte õigusrikkujate õigused ohvrite omadesuhtes esikohale”, suutnud hiljutiste immigrantide ülivägivaldse jõugukuritegevusega toime tulla.
“Stockholmis möödub vaevalt päev ilma tulistamise või pommipanemiseta,” märkis Rootsi ajakirjanik Paulina Neuding. “Mitmes linnaosas on elamurajoonide elanikke teavitatud sellest, mida teha, kui nende hoone on pommitamise sihtmärk. Liiga paljude rootslaste jaoks on see “uus normaalsus”.
Rootsi seaduste järgi ei saa alla 15-aastastele lastele mingit kriminaalkaristust määrata ja vanematele teismelistele antakse harva üle nelja aasta “sundhooldust”. Nii värbavad mafioosod nüüd noori inimesi, relvastavad nad termospommide või relvadega ja saadavad nad teele sõduritena oma jõugusõdades. Riigi liberaalne kriminaalõigussüsteem ja asjaolu, et politseid pole selliste probleemide jaoks kunagi koolitatud, on muutnud uutele jõukudele sisserändajate piirkondades elu mugavaks.
“Rootsist on saanud gangsterite paradiis – ja näide sellest, kuidas migrante mitte integreerida,” kirjutas Fraser Nelson, The Spectatori toimetaja ja The Daily Telegraphi kolumnist. Lisaks kommenteeris ta, et selle “liberaalsed migratsiooni- ja kriminaalõigussüsteemid on inkubeerinud šokeerivat vägivalla subkultuuri” ning et Rootsi politsei on kaotamas kontrolli mõne linna ja alevi üle.
Kuigi tõsi, tuleb märkida, et ka Prantsusmaal, Suurbritannial ja teistel Lääne-Euroopa riikidel on vägivaldse kuritegevuse tõttu palju probleeme. Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei endine juht Nigel Farage ütles, et kardab, et kui Suurbritannia jätkab noorte meessoost illegaalsete migrantide riiki lubamist, võib teda tabada sama saatus kui Rootsit. Tema hoiatus tuli pärast nelja Afganistanist pärit asüülitaotleja vahistamist, keda süüdistati Kentis 15-aastase tüdruku vägistamises. Kahtlusalused jõudsid Suurbritanniasse ebaseaduslikult, ületades Prantsusmaalt väikeste inimsmugeldajate paatidega La Manche’i väina.
Peaaegu kõik jõuguliikmed Rootsis on kas esimese või teise põlvkonna immigrandid, tavaliselt islamimaailma või Aafrika taustaga. Kuigi paljudele poliitikutele ei meeldi seda tunnistada, on see probleem suures osas imporditud.
Stockholmi probleemses eeslinnas Rinkebys elav Somaalia immigrant Jama Omar kaotas 2021. aasta augustis surmaga lõppenud tulistamise tagajärjel oma poja. Seni pole politsei kedagi vahistanud. Omar ütles ajalehele Aftonbladet, et ta ei usu Rootsi õigussüsteemi toimimisse. Omar süüdistas rootslaste rassismi selles, miks paljud Somaalia sisserändajad on rühmitustega seotud kuritegudes tapetud, lisades:
“Tulistamised toimuvad kõikjal Rootsis, kuid need on tabanud Somaalia kogukonda eriti rängalt. Riik vastutab elanike turvalisuse eest, kuid me ei pea oma lapsi selle kaitse alla kuuluvaks.”
2023. aasta alguses Rootsi politseijõudude liikme kohalt lahkunud Christoffer Bohmani sõnul on jõuguvägivald Rootsis nii laialt levinud, et politsei ei suuda enam probleemi ohjeldada.
Anonüümseks jääda palunud Rootsi politseinik hoiatas, et ohjeldamatud organiseeritud kuritegevuse jõugud, kes kasutavad oma kuritegelikuks tegevuseks lapsi, suruvad riiki tagasipöördumatuse punkti poole. Ta ütles, et Rootsi on “kaotanud oma haarde seaduslikkuse ja korra üle” ning et jõukudel on nüüd sisuliselt litsents tegutsemiseks etteheideteta.
«Kui kümme-viisteist aastat tagasi oli jutt poevargustest, kui me tegelesime 14-aastastega, siis nüüd tegelevad nad narkootikumidega ja käsitsevad automaate,» nentis politseinik. “Vanemad kurjategijad kasutavad lapsi selleks, et vältida ise vahelejäämist ja laste jaoks on see staatuse märk, et olla “väljavalitud”. Lapse jaoks, kes ei näe tagajärgi, algab see laheda asjana ja lõpeb jõukude konfliktides osalemisega.”
Ta avaldas kahetsust “väga haavatavate” väikelaste kaasamise pärast, kellest paljud on alla 15-aastased ja seega alla kriminaalvastutuse alampiiri Rootsis. Politseinik on tuleviku suhtes pessimistlik. “Pole mingit võimalust. See läheb ainult hullemaks ja hullemaks,” vastas ta. Ta ütles, et kuritegevusest tulvil immigrantide piirkondades pole politsei vastu lihtsalt mingit austust.
Kui olemasolevad ressursid on pühendatud tulistamiste ja pommirünnakute uurimisele, on muud kuriteod, nagu sissemurdmine või vargus, muutunud täiesti riskivabaks. Selline õiguskaitse ümberpööramine aitab kaasa kasvavale seadusetustundele, mida paljud rootslased tunnevad. Mis mõtet on seadustel, kui neid ei jõustata või kasutatakse ainult ausate kodanike karistamiseks?
Alates 2010. aastast on poevargused Rootsis kahekordistunud. Ajalehe Aftonbladet artiklis väitsid mitmed poeomanikud, et Rootsi toidupoodide olukord on kriitiline. Üks Uppsala toidupoe omanik ütles, et tema pood on sunnitud õhtuti kalli liha letilt võtma, kartes, et see varastatakse. Poevargused on muutunud suureks probleemiks, millele õigussüsteem ei omista suurt tähtsust.
Nüüd on Rootsis varguse eest kohtu alla antud vähesed inimesed. Kaupmehed kutsuvad seetõttu poliitikuid ja politseid üles kulutama rohkem ressursse igapäevaste ja paljusid inimesi puudutavate kuritegude peatamiseks – ja nende väitel on see vajalik selleks, et säilitada ühiskondlik leping ja inimeste maksevalmidus.
Alamehitatud politseijõud ignoreerivad ka raskemaid kuritegusid või vähetähtsustavad neid. Uppsala linnas kurdavad vägistamise ohvrid, et nad peavad intervjuud ootama kuid. Mõned neist otsustavad seetõttu juhtumist loobuda. “Meil on olnud naisi, kes on oodanud kuni kaheksa kuud, et pärast [vägistamise kohta] avalduse tegemist politseiga ühendust võtta,” ütles Uppsala naiste varjupaiga koordinaator Josefine Agius. Kohalikust politseist jaojuhi Andreas Pallinderi sõnul on selline olukord valus, kuid tekkinud ressursside nappuse tõttu. Enamik olemasolevaid politseiressursse on nüüd pühendatud kuritegelike jõukude vastu võitlemisele.
Vaatamata ressursside kõrvalejuhtimisele muude kuritegude uurimiselt, ei lahendata murettekitavalt palju mõrvu ja pommirünnakuid Rootsis kunagi. Rootsi raadiouudised on kirjeldanud kõiki 2020. ja 2021. aasta jooksul Rootsis aset leidnud pommirünnakud, kokku 186 plahvatust. Uurimine näitab, et neist vaid 12-l juhul mõisteti inimene süüdi pommiplahvatuse kavandamises või korraldamises. Politsei riikliku pommirühma operatsioonide juht Jon Wåhlander tunnistab, et praegune vaid 6-protsendiline süüdimõistmise määr on vastuvõetamatu.
Vägivald on levinud kõigisse Rootsi ühiskonna sektoritesse nagu vähk. Töökeskkonnaamet on saanud Rootsi eri paigus kiirabitöötajatelt üha rohkem teateid ähvarduste ja töövägivalla kohta. 2022. aastal oli selliseid teateid üle kolme korra rohkem kui viis aastat varem. See hõlmab personali ähvardamist relvaga, tapmisähvardusi, peksmist või intsidendilt lahkumise peatamist.
Ka Rootsi koolid muutuvad üha vägivaldsemaks nii õpetajate kui ka õpilaste suhtes. Teateid ähvardamise ja vägivalla kohta koolides on alates 2012. aastast enam kui kahekordistunud. Need aruanded puudutavad peamiselt õpilasi, kes on rünnanud õpetajaid ähvarduste, rusikahoopide või kägistamistega.
Rootsi suuruselt kolmandas linnas Malmös on põlisrootslased juba vähemuses. Linn kogeb omamoodi “valgete lahkumist”. Paljud kolivad väiksematesse linnadesse, et leida oma peredele turvalisem keskkond ja koolid.
Umbes 20% rootslastest kinnitab praegu, et nad tunneksid end oma riigis turvalisemalt, kui neil oleks õigus enesekaitsele tulirelvaga. Seda arvu võib USA-ga võrreldes pidada madalaks, kuid siiski kujutab see ajalooliselt turvalise Skandinaavia rahva jaoks olulist muutust avalikus arvamuses. Kuigi jahipüsside omamine pole Rootsis haruldane, ei olnud enesekaitserelvade omamine kuni viimase ajani kunagi olnud põhjus relvaloa saamiseks.
Peder Jensen on Norra kirjanik ja esseist