Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Leo Kunnas: kolmest raha neelavast valdkonnast tasub raha investeerida eelkõige riigikaitsesse ja rahvastikukriisi

-
06.06.2023
Leo Kunnas.
© UU

EKRE saadik Leo Kunnas esines teisipäeval Riigikogus toimunud riigieelarve kontrolli erikomisjoni alatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Riigi rahanduse seis” arutelul omapoolse kõnega.

Täna ma esinen küll iseenda, mitte fraktsiooni nimel. Erinevalt riigikaitsest mul rahanduse vastu mingit erilist kirge ei ole ja seepärast ma püüan seda teemat käsitleda külmalt ja ilma maailmavaatelise prismata.

Kui me käsitleme praegusi maksutõuse ja kärpeid, mida me näiteks oleme tegemas peretoetuste arvel, siis mul on olnud lihtne küsimus: milleks ja kust ja mis põhjusel me peame neid tegema? Ma olen küsinud neid küsimusi ja tegelikult ei ole saanud vastust. Seepärast olen ise teinud sellise oletuse laias laastus, et üks kolmandik sellest august tuleneb sellest, et majandus on lihtsalt läinud langusesse. Hea, Mart (rahandusminister Võrklaev – toim.), sa mainisid õieti, et maksutulud on kasvanud, aga teeme oletuse, et kui majandus oleks näiteks tõusnud 3% või 4%, siis millised need maksutulud oleks. Loomulikult oleksid need tulud sel juhul mõnevõrra teistsugused ja need kataksid osa sellest august. Ehk umbes üks kolmandik sellest, mida soovitakse koguda maksutõusudega, läheb selle augu katteks, mida majanduslangus põhjustab.

Teine kolmandik läheb laias laastus niinimetatud maksuküüru kaotamise kompenseerimiseks. Ka see on kallis. Ja kolmas kolmandik läheb kaitsekulude tõstmiseks ja muudeks vajalikeks kuludeks. Kolmandik sellest ongi põhjendatud.

Nüüd on küsimus selles, et miks majandus läks langusesse. Ma arvan, et põhipõhjus oli vähene reageerimine energiakriisile. Siin olid võimalikud erinevad reaktsioonid. Enamik Euroopa riike reageeris sellega, et nad jõuliselt toetasid ettevõtlust. Oleks olnud võimalikud ka radikaalsemad meetmed, näiteks elektri börsihinna kujundamise mehhanismi muutmine, mis pannakse paika kallima pakkumise järgi, või CO2-kvoodile hinnalae kehtestamine, mida pakkus näiteks Poola. Aga selge on see, et need radikaalsed lahendused ei olnud eelmisele kahele valitsusele vastuvõetavad. Ja kuna ei tehtud ei radikaalseid ega vähem radikaalseid lahendusi ja asi läks tegelikult suuresti isevooluteed, siis tagajärg ongi majanduslangus, mis tegelikult ka nüüd veel ei peatu.

See tegelikult osalt kordab seda mustrit, mis meil oli 2008–2010, millal ka majanduslanguse numbrid olid kahekohalised. Me kõik kunagi muigasime Poola üle, et vaene Poola, sõidame sealt läbi, teed on halvad, midagi ei ole, aga Poola ei läinud samal masuajal majanduslangusse, vaid jätkas kogu aeg väikese tõusuga. Ja kus on Poola nüüd ja kus oleme meie, võrreldes selle vahega, mis oli enne?

Loomulikult olid 2008.–2010. aasta otsustel ka teised tagajärjed. Me peame tunnistama seda, et mitukümmend tuhat inimest olid sunnitud Eestist lahkuma, kuna nad ei saanud siin enam elatist teenida. Nüüd me peame vaatama, et me samu vigu praegu ei kordaks. See on seis.

Nüüd püüan natuke mõelda ka perspektiivile. Meil on kolm suurt valdkonda, mis vajaksid kulude järsku tõusu. Esimene valdkond loomulikult ongi riigikaitse, nii sõjaline riigikaitse kui ka tegelikult laiapõhjaline riigikaitse. Sõjalise riigikaitse osas meil on otsused olemas – kaitsekulud 3% SKT-st. See on suur koormus eelarvele. Ja kui me räägime laiapõhjalist riigikaitsest ja elanikkonnakaitsest ja mõtleme näiteks poole protsendi kategoorias, siis see raha on ju ka vaja leida. Siin on kulude järsk kasv.

Teine valdkond on rahvastikukriis. Õigemini kriisiks võis seda nimetada seni, kuni summaarne sündimuskordaja ei olnud langenud alla 1,5. Ehk kriisist me räägime 1,5% ja 2% vahel, kus me olime ja kõikusime. Nüüd on see number 1,4, mis minu hinnangul tähendab juba katastroofi. Me peame sellele reageerima. Me peame sellele reageerima või meie demograafiline olukord läheb lähematel aastakümnetel järsult halvemaks. See nõuab raha ja teatud otsuste ärajätmist. Miks obstruktsioon on olnud praegu nii terav? Sest see mõjutab otseselt seda küsimust. Selleks on vaja raha.

Kolmas on rohepööre. Ma olen küsinud, et kuidas kliimaministeerium suudaks kliimat Eestis mõjutada. Ja mul on vastus olnud selline, et väga ei suuda. Mis Maa kliimat mõjutab, on Päikese aktiivsus, mis omakorda mõjutab Maa magnetvälja. Meil ei ole, ma oletan, lähema 800 – 1000 aasta jooksul tehnoloogiaid selleks, et me kliimat tõeliselt saaks mõjutada. Ja kui me saame need tehnoloogiad kunagi, siis tekib küsimus, kas me tahame neid kasutada.

Mida me reaalselt saame teha? Selge, et kliimaministeeriumi loomisega on rohepööre praeguse uue valitsuse prioriteet, mis võtab ka raha. Kui paneme need kolm prioriteeti kokku, siis näeme seda, et me ei suuda kuidagi viia eelarvet 3%-lise puudujäägi sisse. Seda ei ole võimalik teha, ükskõik, kuidas vaadata.

Nüüd on küsimus, kuidas edasi minna. Minu realistlik hinnang on see, et seda ei olegi võimalik teha ja kõik need püüdlused ei kanna vilja või me peame vähemalt ühte või isegi kahte nendest kolmest valdkonnast lihtsalt jätma tegemata.

Mis on meie finantspoliitika tee edasi? Loomulikult me ei peaks minema äärmustesse nagu Kreeka või Lõuna-Euroopa riigid, kes on võlgu 200% SKT-st. Me ei räägi ka siin Ameerika Ühendriikidest, kes on juba 120% SKT-st võlgu. Aga meie karm perspektiiv tõenäoliselt puhtalt julgeolekupoliitiliselt on see, et kas me oleme 10–20 aasta pärast – vähemalt nii pikk on konfrontatsioon Venemaaga – rohkem võlgu ja paremini kaitstud ja demograafiliselt paremas seisus. Või oleme rohkem tasakaalus ja meie seis on nii julgeoleku kui rahvastiku mõttes ohtlik.

Ma püüdsin hästi külmalt praegu analüüsida kogu seda olukorda, ilma maailmavaatelise prismata. Küsimus ongi see, et millele meie finantspoliitika kui selline üldse rajaneb ja kus on selle piirid, kas me kaldume ühte või teise äärmusse või püüame leida keskteed praeguses olukorras, kus Euroopa ja läänemaailma finantskäitumine on selge mustriga.