09.06.2023
Soome võimukõnelustel on arenguabi saanud üheks peateemaks. Pilt on illustratiivne.
Põhjanaabrite päevalehtede lipulaev on Helsingin Sanomat (HS). Tähtsaima päevalehena on see ühtlasi peavoolumeedia olulisim esindaja. Seda on ka märgata. Mida aasta edasi, seda rohkem on väljaanne kaldus vasakpoolsete, euroopalike – kuidas keegi soovib, olemuselt siiski revolutsiooniliste väärtuste poole.
Kui laev väga palju kaldu vajub, siis võib tekkida oht tema pinnalpüsimisele. HS paberlehe tiraaž oli 2001. aastal 446 380 eksemplari, 2019. aastal aga juba 203 456 eksemplari. Põhjustena on nimetatud inimeste lugemisharjumuste muutumist, osa uudiste ülekolimist internetti jpm. Mul puudub vastav sotsioloogiline statistika, nii et ma ei oska öelda, kui suur roll ülalmainitud nähtuses on konservatiivsete arusaamade üha laiem levimine soomlaste seas.
Nüüd, kus Aadelkonna hoones käib sitke kangutamine Soome poolt makstava arenguabi teemal, on HS sööstnud maailmaembajaid ägedalt kaitsema. Paberlehe 8. juuni numbris on sellele teemale pühendatud terve avand – kaks suurt lehekülge – ja osa kolmandastki. Reporter Anna-Stiina Nykänen on avaldanud põhjaliku intervjuu Pauliina Parhialaga, kes on parajasti valitud Soome Misjoniseltsi (Suomen Lähetysseura, asutatud 1859) tegevjuhatajaks.
Kui mingit ideoloogia mõjul sündinud tegevust mõistuslike argumentide abil põhjendada püütakse, siis vajavad need argumendid ikka teatud painutamist, et neid soovitud raamidesse sobitada. Reporter Nykänen kirjutab: „Arengukoostööd teevad üha aktiivsemalt sellised riigid nagu Hiina, Saudi Araabia, Venemaa, Türgi… Kas me tõesti tahame jätta arenevad riigid Aafrikas nende mängumaaks? Millist riski see tähendaks meile ja maailmale?“
Reporter refereerib Pauliina Parhiala arvamusi: „Soome on oma arengukoostööpoliitikas kohustunud järgima teatud väärtusi, nagu inimõigused, demokraatia, ajakirjanduse vabadus ja võrdõiguslikkuse arendamine. Hiinal, Saudi Araabial, Venemaal ja Türgil neid taotlusi ei ole. Kui Soome arengutoetusi kärbib, siis saavad need väärtused vähem majanduslikku toetust, ütleb Parhiala.“
Soome majandus on ju eelmainitud riikidega võrreldes nagu kärbsemust võimla nurgas. Aga kui ideoloogia sunnib, siis maailma embamise huvides kõlbab ka neid ühele pulgale upitada. Kõnelemata sellest, et nagu kogenud poliitikatundja Mikko Hautala on näidanud, arengutoetuste ja maksja mõjuvõimu vahel sihtriikides korrelatsioon puudub.
Kogu võimukõneluste aja on ajakirjanikud nurisenud, et miks küll kõnelustes osalejad Aadelkonna hoones toimuvast nii napisõnalised on – pressikonverentsidel pudeneb meedia ette vaid üksikuid harvu infokübemeid. Samas HS numbris võtab reporter Joona Aaltonen põhjalikult läbi kõik 7. juuni pressikonverentsidel öeldu. Ja lisab enda oletusena: „Juhul, kui arengukoostööd tahetakse lähiaastatel tunuvalt koomale tõmmata, võib see viia selleni, et Soome on sunnitud lahti ütlema mõnedest seni kehtivatest lepingutest või nende üle täiendavalt läbi rääkima“.
Anna-Stiina Nykänen aga kirjutab oma intervjuus kui selgelt teada tõsiasjast: „Nüüd on valitsuskõnelustes arutletud selle üle, kas Soome peaks loobuma oma rahvusvahelistest kohustustest, mis puudutavad näiteks kliimapoliitikat või rahvusvahelist humanitaarseadusandlust“. Ja lisab mõistagi, et Parhiala leiab sellise arengu kahetsusväärse olevat.
Intervjuu lõpus, Soomes üha lisanduvat vaesust küll otseselt mainimata, vihjab Nykänen uduselt sellelegi, et Soomes pole kõik kaugeltki nii hästi kui peaks olema. Ja küsib: „Kas Parhiala kontor peaks hakkama ka Soomes oma misjonitööd tegema?“
Ning vastab ise: „Aga see teebki ju. Ta korraldab „Kaunimad jõululaulud“ ühislaulmisi!“
Allikas: Helsingin Sanomat paberleht 08.06.2023, lk. A10 – A12.
Paul Oja