24.05.2019
Sotsiaalmeediast saab ikka mõnele skandaalile küüned taha
Kui jälgida sotsiaalmeedias, eriti “näoraamatus” toimuvat, siis torkab kohe silma kruvide kinnikeeramine, mis pole mistahes nurga alt vaadatuna normaalne nähtus.
Sotsiaalvõrgustik Facebook teatas, et mullu oktoobrist kuni tänavu märtsini kustutati enam kui kolm miljardit libakontot, mis on rohkem kui kunagi varem. Sama aja jooksul kustutati rohkem kui seitse miljonit vihakõne kategooriasse kuuluvat postitust, mis on samuti rohkem kui kunagi varem, vahendab ERR ringhäälingut BBC.
Facebook avaldas aruandes ka esmakordselt, mitu kustutamist vaidlustati ning mitu postitust taastati pärast esialgset eemaldamist. Näiteks taastati umbes 150 000 postitust, mis ülevaatamisel ei vastanud siiski vihakõne tunnustele, kirjutab ERR.
Uued Uudised ei eita vähimalgi määral fakti, et vihakõned, terrorism, kuritegevus ja muud negatiivsed asjad ei tohiks sotsiaalmeediakanalitest toitu saada. Paraku on üha enam (ja ka Eestis) nii, et “korra loomist” FB-s kasutatakse poliitiliste oponentide suukorvistamiseks – vasakpoolsed ja liberaalid kui “ametliku ideoloogia” kandjad naudivad puutumatust, konservatiivsete jõudude mõttedki on pahavarana keelavatesse algoritmidesse talletatud. Meil suleb FB peamiselt rahvuslaste kontosid ja sageli täiesti arusaamatutel põhjustel.
Praegu tuleks rääkida miljarditeni jõudnud sotsiaalmeedia tulevikust, mis hakkab kindlasti sõnavabaduse piirangute all rängalt kannatama. Kaheksat miljardit täiesti erinevat inimest ei saa suruda ühtedesse raamidesse, sest see sõna, märk või sümbol, mis ühes Maa otsas tähendab midagi negatiivset, või teises otsas olla vastupidise tähendusega. Sotsiaalmeedia ei saa muutuda tohutuks sõeluvaks Matrixiks.
Juba olmelised asjad võivad sotsiaalmeedias vihapurske tekitada – kui näiteks filipiinlane paneb Instagrami pildi oma hommikusöögist ja vihjab retsepti tutvustades ühe komponendina sealmail populaarset koeraliha, siis Lääne loomakaitsja satub sellest kohe marru.
Tänane sotsiaalmeedia pole enam see, kus küsitakse, mis sa puhkuse ajal teed või mis värvi trussikud sul jalas on – inimesed räägivad kõigist probleemidest, protsessidest ja arengutest, ning kui tavapärast juttu hakkavad segama kellegi “spetsialisti” (?) poolt programmi paigutatud “vihakõne”-märksõnad, siis pole normaalsest kaugsuhtlemisest enam juttugi.
Sotsiaalmeediat on väga raske kontrollida ja Facebooki kombel miljardite libakontode kõrvaldamine, mis võib tunduda õiglane, ei ole lahendus. Selles sektoris on oluline kiire infovahetus, ja kannatama hakkavad ennekõike tavalised kasutajad, kui inkvisitsioon pidevalt keskkonnast läbi jalutab. Massiline kontroll ja pidurdamine hakkavad nii või teisiti tõhusust piirama ja tekitab kasutajates nördimuse – eriti kui ootad otsust, et kas su postitus oli vihakõne või mitte.
Facebook on tohutu käibega keskkond ja kui seal hakkab miski takerduma, kolivad kliendid teistesse kanalitesse. Praegu FB-le suurt konkurenti veel pole, kuid aeg on näidanud, et küll ta tuleb. Ja läbi lööb see, kes suudab reegleid paindlikuna hoida.
Naastes represioonide juurde tuleb nentida, et sotsiaalmeediat ootavad ees veelgi suuremad vapustused, millele viitavad ka BBC esitatud numbrid. Nimelt on liberaalsetest vabadustest üleküllastunud Läänes peale kasvamas uued põlvkonnad kergesti solvujaid, ülierutunud egosid, ja pole kaugel aeg, mil ka “Tere!” võidakse vihakõnena kõrvaldada, sest kellelgil on teretamisega seoses halvad mälestused.
Igal juhul on massiliselt kontrollitav, reguleeritav ja represseeritav sotsiaalmeedia ebaloomulik nähtus, sest vihakõnesid ei tekita üldjuhul mitte inimeste “saatanlikust poolest” lähtuv kurjus, vaid protsessid ühiskondades, mis tekitavad vastandumist. Facebook võitleb juba tagajärgede, mitte põhjustega.
Mis saab siis, kui sotsiaalmeedia kui suhtlemiskeskkond muutubki valitsuse ametlikuks häälekandjaks?