29.12.2019
Eksminister Kaimar Karu.
Uus väliskaubanduse ja infotehnoloogiaminister Kaimar Karu kinnitab, et selleks, et Eesti oleks infotehnoloogias maailma esirinnas, pole tarvis riiki sisse tuua massiliselt immigrante kolmandatest riikidest. Eesti peaks olema IT-sektoris peatöövõtu-, mitte alltöövõturiik, leiab Karu.
22 aastat infotehnoloogia valdkonnas töötanud 39-aastane Kaimar Karu räägib, mis on tema eesmärgid uues ametis, milline Eesti e-riigi tervis, mis saab e-valimistest ja ajalehtede kojukandest ning millised suhted on tal õllekultuuriga.
Kuidas teid ministeeriumis on vastu võetud? Millised on olnud esimesed sammud uues ametis?
Kuna väliskaubandus- ja IT-ministri valitsemisala on väga lai – piltlikult öeldes postkastist kosmoseni – siis on esimeste nädalate jooksul toimunud palju kohtumisi nii ministeeriumi töötajate kui valitsemisala asutuste ja ettevõtete esindajatega, et saada ette parem pilt sellest, mis teoksil ning mis plaanis.
Oma esimesel tööpäeval, kohe pärast Riigikogu ees ametivande andmist, osalesin ka valitsuse istungil. Samuti toimuvad iganädalaselt kokkusaamised fraktsiooni esindajatega, et anda ülevaade käimasolevast tööst ja saada parem ülevaade murekohtadest. Olen nüüdseks kohtunud mitme suursaadikuga Eestis ja arutanud Eesti koostöövõimalusi välisriikidega. Brüsselis kohtusin Euroopa Liidu kaubandusministrite ja väliskaubanduse suuna eest vastutajatega.
Kui infotehnoloogia osas alustasin kindla sihiga selle osas, mida tahan ära teha, siis väliskaubanduse osas on hetkel veel olnud pigem õppiv ning kaardistav fookus. Eesti eksportiv sektor on mitmekesine – kohtusin hiljuti näiteks nii infotehnoloogia- kui tööstusettevõtete esindajatega, kes rääkisid oma eesmärkidest ning tõstatasid mitmeid tõsiseid ja erisuunalisi murekohti.
Esimeste nädalate tutvumiskohtumiste ja sisukate arutelude taga on olnud igapäevane mitmekülgne abi ministeeriumite ametnike poolt. Ilma nende põhjaliku ettevalmistustööta poleks mul olnud võimalik enda rollis sellise hooga alustada ning ma olen väga tänulik nende pühendumuse ja abivalmiduse eest.
Hiljuti avaldas Riigikontroll raporti, kus anti muu hulgas mõista, et meie e-riik vajab rohkem finantseeringuid. Riigikontrolör ütles, et paraku paljud bürokraatlikud piirangud ja nõuded, mille all ägame, kannavad firmamärki „Made in Estonia“.” Milline on teie hinnangul Eesti e-riigi tervis?
E-riigi tervise hindamisel tuleb arvestada ka konteksti. Meie e-riik on jätkuvalt maailmatasemel ning me oleme aastate jooksul aidanud ka mitmeid teisi riike nende e-lahenduste ülesehitamisel ja kodanike igapäevategevuste lihtsustamisel. Kuna Eesti oli aga üks esimestest riikidest, kes nägi digivõimekuse kasutuselevõttu riigisektoris ühe keskse printsiibina, on meil nüüdseks mitmeid süsteeme ning baastaristu komponente, mis vajavad põhjalikku uuendamist.
Hädavajalikud uuendamis- ning täiendamistööd on aga meie ette toonud uued väljakutsed nii finantseerimise kui tööjaotuse osas. Oleme siiani keskendunud pigem ehitamisele kui hooldusele, kuid nüüd peame välja mõtlema, kuidas jätkata täisvõimsusel mõlemas suunas. See eeldab uute rahastamismudelite loomist ja tihedamat asutustevahelist koostööd, sest igaüks omaette pusides me tulemuseni ei jõua.
Riigikontrolli raport kinnitas muuhulgas mitmeid selliseid murekohti, mis on meile ka varasemast teada olnud, kuid millega tegelemine on ühel või teisel põhjusel keerukaks osutunud. Kui varasemalt saime nende lahendamist kohati veel edasi lükata, siis täna meil seda luksust enam pole. Kui me lähiaastatel taristut ei paranda, muutub meie digivõimekus pigem episoodiliseks.
Hiljuti närisid rotid riigivõrku augu, keskkond www.eesti.ee ja haigekassa teenused olid mitu tundi rivist väljas. Kas IT süsteemid ongi olemuselt nii haavatavad või saab taolisi olukordi vältida?
Ükski süsteem pole 100% töökindel. Ma ei lausu seda vabandusena tekkinud olukorra eest, vaid pigem stardipunktina teemaga edasiliikumiseks. Parema töökindluse tagamiseks tuleb lisaks järjepidevale rutiinsele hooldusele ka komponente ja nendevahelisi „liiklussõlmi“ uuendada. Osad neist komponentidest ja sõlmedest peavad olema vähemalt dubleeritud. Paigas peavad olema reeglid automaatseteks ümberlülitusteks.
Riigi erinevad IT-ametid ja ministeeriumid on ajapikku meie kesksete süsteemide töökindlust järjest parandanud ja see töö jätkub. Võib eeldada, et lähiaastate investeeringuvajadus kasvab. Mitte sellepärast, et varem oleks halba tööd tehtud, vaid seepärast, et komponendid väsivad ning nõudmised ja vajadused on kasvanud.
Millised on teie peamised eesmärgid uues ametis?
Minu esimeseks peamiseks eesmärgiks on aidata tugevdada Eesti positsiooni ja kuvandit riigina, kes kasutab digivõimekusi parimal võimalikul tasemel. Just Eesti kuvand on see, mis tihti tekitab esmase huvi meie ettevõtetega ärisuhete loomise vastu. Meil peab olema tugev tugistruktuur selle huvi tõlkimiseks kasvavateks välisinvesteeringuteks ja ekspordikäibeks.
Teiseks peamiseks eesmärgiks on leida rahalisi, ajalisi ja seadusandlikke võimalusi e-riigi taristu uuendamiseks. Seda on vaja, kui tahame suuta ka kolme, viie või viieteistkümne aasta pärast toimida eduka digiriigina, hõlbustada meie kodanike elu ning näidata eeskuju teistele riikidele.
Kolmandaks peamiseks eesmärgiks on parandada meie digiteenuste kättesaadavust ja kasutajakogemust. Tihti funktsioonipõhisena loodud teenused tuleb ümber disainida kasutajakogemuse-põhiselt. Eesti e-riigi lahendusi on võimalik mujal maailmas edukalt tutvustada ainult siis, kui nende lahenduste põhikasutajad on rahulolevad. Iga eestlane, iga Eesti ettevõtja on selles seitsme ja poole miljardi elanikuga maailmas Eesti saadik. Me peame tagama, et need saadikud usuvad sellesse, mida nad esindavad.
Enamik inimesi ei taha massiimmigratsiooni, aga IT firmad ihkavad rahvusvahelist tööjõudu. Kuidas olukorra lahendada?
Ma usun, et massimmigratsiooni küsimus ei ole IT-ettevõtete kontekstis relevantne, eeldusel et Eesti eesmärk IT-sektoris on olla peatöövõtu-, mitte alltöövõturiik.
Olen aru saanud, et kogemustega spetsialistide Eestisse kutsumine on praegu keerulisem kui see mõistlik oleks. Nende murede lahendamiseks on vaja tugevdada koostööd riigi ning erasektori vahel ja päris kindlasti ka erinevate riigiametite vahel. Esmalt peame veenduma, et kõik osapooled on eesmärkidest sarnaselt aru saanud. Siinkohal ma suuremaid lahkhelisid ei oota, kuid see harjutus on siiski vaja läbi teha.
Ettevõtted soovivad kasvada ja suurendada loodavat lisaväärtust ning riik soovib, et ettevõtetel hästi läheks. Suurenev maksutulu on kahtlemata oluline argument, kuid mitte ainus. Edukad tööandjad saavad pühendada rohkem aega ning suunata rohkem raha töötajate heaolu parandamisele. Selle eesmärgi nimel tasub tegutseda.
Mis saab e-valimistest?
E-valimiste töörühma raportis on kaardistatud hulk suuremaid ning väiksemaid murekohti, millega edasi tegeleme. Neist üks suuremaid on e-valimiste süsteemi läbipaistvuse parendamine, mille all omakorda on küsimus e-hääle liikumise jälgitavusest. Leian, et entusiastlikult kasutusele võetud e-hääletamine meie valimissüsteemi nüüdseks keskseks muutunud osana – 2019. aasta Riigikogu valimistel tuli üle 40% häältest elektrooniliselt – peab ka edaspidi nii sise- kui välisriiklikult olema nähtud kui turvaline, usaldusväärne ning läbipaistev süsteem.
Töötasite kuus aastat Londonis. Kuidas sealt paistis, milliste toodete või teenustega peale IT on Eesist mõttekas rahvusvahelisele turule tulla?
Rahvusvaheline turg on toodetest ning teenustest küllastunud ning konkurents on tihe. Iga konkurentsieelis tuleb ära kasutada. Tänasel päeval teatakse Eestit mujal riikides eelkõige kui digivõimekusega silma paistvat väikeriiki. Viimasel ajal on üha rohkem tähelepanu pälvinud ka meie heatasemeline haridussüssteem. Mõlemad aspektid aitavad uksi avada ning uutele turgudele pääseda ka toodetel ning teenustel, mis ei kanna silti „IT teenused“. Eduka digiriigi maine on meie vaieldamatu konkurentsieelis.
Meie tööstusettevõtted on üsna võimekad eksportijad ning siin näen ma ekspordimahtude tõstmisel riigi rollina eelkõige soodsama keskkonna loomist. See puudutab nii haritud tööjõu olemasolu kui äri ajamise keerukuse vähendamist, aga ka heade ärisidemete loomist Euroopa Liidus ja väljaspool.
Ministrina on teie haldusalas ka Eesti Post. Paljusid huvitab, mis saab ajalehtede kojukandest.
Leian, et ajalehtede kojukanne kuuel päeval nädalas kõigis Eesti piirkondades peab säilima ning meie ülesanne on jõuda selgele arusaamisele selle osas, milliseid ressursse ja millist lisatuge selline teenus nõuab. Meie tarbimis- ning käitumisharjumused on viimastel aastatel oluliselt muutunud ning see eeldab ka tegevus- ja ärimudelite ülevaatamist.
Olete õppinud filosoofiat. Kuidas jõudsite IT juurde?
Minu IT-huvi sai alguse juba põhikoolis, kui meile tulid esimesed rohemustade ekraanidega Saksa päritolu personaalarvutid. Rakenduste valik neil arvutitel oli viletsapoolne ning selleks, et saaks arvutiga midagi huvitavat teha, tuli need huvitavad rakendused ise programmeerida, tol korral programmeerimiskeeles BASIC. Esmasest „aga mida nendega veel teha saab“ põnevusest kasvas välja hobi ning hiljem juba ka karjäär.
Filosoofiat otsustasin õppima minna kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist, selleks ajaks olin aga Tartus kooli kõrvalt juba hea mitu aastat ettevõtetel IT süsteeme ehitada ja hooldada aidanud. Kui ühel heas mõttes saatuslikul päeval aastal 2000 saabus telefonikõne Tallinnast ning mulle pakuti tarkvara-arendaja töökohta ühes vahvas firmas, kus muuhulgas pidin kiiresti ära õppima programmeerimiskeele Python, oligi minu erialavalik otsustatud.
Milline on teie isiklik elu? Pere, lapsed?
Minu isiklik elu on võrdlemisi rahvusvaheline – lisaks lähedastele sõpradele Eestis ning Suurbritannias on mul mitmeid väga häid sõpru maailma eri paigus. Eelmised töökohad on toonud tiheda reisigraafiku, mis omakorda on võimaldanud igakuiselt saada kokku vanade sõpradega ning leida ka uusi. Just toredate inimestega taaskohtumine on see, mis tüüpilisse lennujaam-hotell-kontor-konverentsikeskus-hotell-lennujaam tsüklisse hädavajalikku vaheldust ning värvi toob. Pereinimene ma hetkel veel ei ole.
Teie nime guugeldes selgub, et olete õllegurmaan ja saanud õllesommeljeede võistlusel 2013. aastal teise koha. Mis selles valdkonnas paelub?
Olin tol aastal enda mäletamist mööda ainus või üks vähestest võistlustel osalejatest, kes ei tulnud valdkonnast. Ma ei olnud tolleks ajaks ega ka tänaseks päevagi töötanud ei baaris ega restoranis. Võtsin õllesommeljeede võistlust kui enda proovilepanekut ning väljakutset tõestada ennast maailmas, millega olin aastate jooksul ühel või teisel moel kokku puutunud, kuid kõike sealset pigem amatöörina kõrvalt jälginud.
Õllemaailm on väga mitmekesine ja põnev ning peamiselt USA-st tõuke saanud väiketootjate õllerevolutsioon on seda viimaste aastate jooksul oluliselt muutnud. Mäletan, kui ühel Ühendriikidesse viinud tööreisil õhtusöögi kõrvale ettevaatuse kaotanult kohaliku õlle tellimise järel üllatusin, kuidas minu varasem ettekujutus sealse kesvamärjukese maitsest ja kvaliteedist kiiresti purunes. Sealt alguse saanud huvi õllemaailma vastu on kombineeritult tiheda reisigraafikuga nüüdseks tipnenud rohkem kui 2000 erineva õllesordi maitsmisega ning jah, aastal 2013 ka õllesommeljeede võistlustel osalemisega.
Kas Eesti õlu on rahvusvahelisel turul konkurentsivõimeline?
Eesti õlu on rahvusvahelisel turul absoluutselt kindlasti konkurentsivõimeline. Mitmete meie väikepruulikodade õlut leiab välisriikide pubidest, restoranidest ning õllepoodidest. Minu jaoks Eesti väiketootjate õllerevolutsiooni käimalükanud Õllenaudi ning Lehe kõrvale on nüüdseks tekkinud kümneid ning kümneid väiksemaid ja suuremaid tegijaid ning näiteks viimastel aastatel tugevalt ekspordile panustanud Põhjala või kodulinna Tartu päritolu Pühaste pruulikodade toodangut julgeb Eesti õlle kohta küsivale välismaalasele alati julgelt soovitada. Mitmed meie tootjate õlled on minu isikliku hinnangu kohaselt maailma absoluutsete tippude seas.
Olete ühes intervjuus maininud, et olite varem liberaalsete vaadetega, aga muutunud konservatiivsemaks. Mis võivad olla selle muutuse põhjused?
Eks poliitilised vaated ja eelistused ajas ikka muutuvad, kuid mulle endale tundub, et võib-olla on veel rohkem muutunud nende siltide sisu. See, mida mina varasemalt nägin liberaalse maailmavaatega kokkusobivate tõekspidamistena on nüüd tihti sildistatud kui konservatiivne maailmavaade ning üha kasvav poliitiline polariseerumine on toonud pildile üha teravamaks muutuvad ekstreempositsioonid. Minu jaoks on selline äärmustest äärmustesse liikuv poliitmaastik väsitav. Tihti tundub, et ei taheta mitte leida lahendusi, vaid võimalusi „võitmiseks“ ning et kindlasti peaksid olema ka need, kes kaotavad. See ei ole jätkusuutlik lähenemine. Isiklikult eelistan ma mõtestatud koostööd ning andes endale aru sellest, et vaated, tõekspidamised ja uskumused ei saa kunagi muutuda ühtseteks, eelistan ma luua süsteeme ja olukordi, mis põhjendatud vaadete paljususest pigem võidavad, mitte ei muutu hapramaks.
KAIMAR KARU
● Sündinud 30. juunil 1980.
● Töötanud 22 aastat IT-sektoris erinevates rollides, spetsialistist juhini
● Juhtinud Eestis kahte firmat, asutanud ühe ettevõtte
● Töötanud ka riigiametis (PRIA, IT osakonna juhataja asetäitja)
● Koolitanud ja konsulteerinud mitmeid riigiasutusi teenuste arenduse valdkonnas
● Rahvusvaheline töökogemus alates 2006 (Rootsi firma Eesti tütarfirma juht)
● Alates 2014. aastast Londonis (värvati Eestist sealse vastloodud riigi-era ühisfirma tooteportfelli juhtima)
● Enne Londonit Skype Eesti kontoris konsultandina ligi kolm aastat
● Viimased kaks aastat rahvusvaheline konsultant/koolitaja oma firma alt
● Eesti IT-teenusehaldusega tegeleva MTÜ (itSMF Estonia) pikaaegne juhatuse esimees ja aastakonverentsi korraldaja
● Kuus aastat osalise koormusega õpetaja kokku neljas koolis (ained: majandus, IT, filosoofia)
● Teadusmagistrikraad filosoofias, kõrvaleriala inglise keel ja kirjandus