11.10.2020
Ruuben Kaalep on eesti vaimsete väärtuste kaitsja.
Riigikogu noorim liige ja Eesti vabariigi sünnipäeval toimuva tõrvikurongkäigu üks korraldaja RUUBEN KAALEP (26) on oma südameasjaks võtnud pärandkultuuri hoidmise.
Oma põnevatest mõtetest pajatas EKRE noorpoliitik kodutalu õuel, mis asub Lõuna-Eesti järvede ja kuplite vahel. Kodutalu ühele poole jääb metsatukk, teisel pool aga sillerdab Mõrtsukjärv.
Ruuben Kaalep teeb kuupaistel vana sauna kõrvale üles lõkke, näitab oma Altai mägede hõimurahva šamaanitrummi ja räägib lugusid põhjarahvaste mütoloogiast. „Siin on kujutatud ka põhjatähti, mis peavad meie noortele rahvuslastele meelde tuletama meie ülimat eesmärki – oma keele ja kultuuri säilitamist läbi aegade,“ räägib ta.
Vaimne side esivanematega
Ruubeni sõnul on šamanism ka eestlastele väga lähedane olnud – Eestis on see traditsioon elanud nõidade, külatarkade ja ravitsejate kujul tänaseni. Meie rahva kirge esoteerika vastu võib põhjendada sellega, et otsitakse ikka ja jälle sidet muistse vaimse pärandiga.
„Eestlasel on sisimas alati säilinud nähtamatu side esivanemate pärandi ja loodusega. See ürgne eestlaste maailmatunnetus leiab alati viise, kuidas uuesti välja tulla. Kuni on olemas oma rahvus ja keel ja teadvus, milline on side selle maaga, kus elame, on see ürgne eestlaste traditsioon puhtalt isikliku kogemuse pealt leitav ja taastatav,“ mõtiskleb Ruuben lõkketule praksumise saatel. See on see, mida ei saa ära võtta isegi sadade aastate pikkuse rahvusluse allasurumise ja ajupesuga.
Kõige olulisemaks peab Ruuben seejuures tõika, et meil pole oma keelt ära unustatud.
Ida-Euroopa hakkab allakäigule vastu
Samas tajub ta, et me pole olnud kunagi nii ohustatud ja kaitsetud kui praegu. Globalismi ideede võimutsemine näitab üleüldist lääne kultuuri allakäiku, kuid sellele saab vastu hakata.
„Euroopa on omaenda ideede pantvangis ning just selle tõttu on Lääne-Euroopa sunnitud piire avama võõrrahvastele,“ räägib Ruuben. „Samal ajal tunnetan ma Ida-Euroopas pigem tõusu ja sellist nooruslikku jõudu ning energiat, mida on vaja, et mingi uue euroopaliku tsivilisatsiooni idud kasvama panna. Eestil on siin kindlasti oluline roll. Ja ma pean silmas just kultuurilist rolli.“
Ta viitab tõigale, et meil on säilinud sidemed oma juurtega ja seda väga unikaalselt – kogemus, kuidas me oleme suutnud aastasadade jooksul iseendaks jääda, on midagi, millest oleks teistel rahvastel õppida.
Siiani halva varjundiga sõnu nagu „maakas“ ja „provintsilikkus“ hakkame me tegelikult just väärtustama. „Just noortega suheldes on mul üha enam lootust, et see, mida me oleme aastasadade jooksul hoidnud, pole kuhugi kadunud. Ma tunnetan pürgimist selle poole, millel on päriselt sisu.“
„Sinine Äratus“ tõi kokku noored rahvuslased
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna noorteorganisatsiooni „Sinine Äratus“ asutamist 2012. aastal peab Ruuben Kaalep oma senise poliitilise tegevuse olulisimaks saavutuseks, sest sellega anti rahvuslikult meelestatud Eesti noortele võimalus tulla kokku ja uskuda, et nad pole üksi, uskuda, et peale on kasvamas uus noorte rahvuslaste põlvkond, kes kannab edasi oma esiisade pärandit.
Ruuben Kaalep kuulub küll praegu noorteorganisatsiooni juhatusse, kuid jätab edaspidi rohkem ruumi uutele noortele, kes soovivad rahvuse hoidmiseks ja päästmiseks midagi ära teha. Neile tõrviku üleandmine on oluline moment.
Mis puudutab tõrvikutesse, siis populaarse tõrvikurongkäigu korraldamine vabariigi sünnipäeval on olnud Ruubeni juhitud noorteorganisatsiooni suur saavutus – „Sinine Äratus“ võttis selle korraldamisel eeskuju lätlastelt, kes tegid sellega algust 2003.–2004. aastal.
Tõrvikurongkäik kasvas emotsionaalseks rahvuspeoks
2014. aastal korraldatigi Eestis esimene tõrvikurongkäik, kus oli 120 osalejat. Viimati osales selles ligi 10 000 inimest.
Vastuseks positiivsetele emotsioonidele, mida tuhanded tõrvikud Tallinna vanalinnas tekitavad, on rongkäigu juures olnud alati ka käputäis protestijaid, mis Ruubeni hinnangul mõjub pigem koomiliselt.
„See naeruvääristab neid, kui nad seal kolme-neljakesi värvilistes riietes hüppavad ja kisavad. Meie tõrvikurongkäik on lihtsalt nii palju tugevam, et see hüplemine ei heiduta meie rahvuslasi. Meil on lihtsalt nii suur enesekindlus ja eneseusk ning me teame, et rahvuslikud aated kannavad meid tulevikku, mille meie anname edasi oma järglaste – see on nii enesestmõistetav, et mingid poliitilised ega ajakirjanduslikud šantaažid ei saa mingil moel meie meelt kõigutada.“
Jätkab võitlust esiisade väärtuste eest
Poliitikutööd Riigikogus peab ta huvitavaks ning usub, et tegi õige valiku, kui otsustas minna väliskomisjoni, kus keskmiselt rohkem arutatakse ka sisuliste teemade üle.
Teisalt on talle jõudnud kohale arusaamine, kui vähe saavad poliitiku otsused tegelikult muuta juba sisse juurdunud süsteemi ja kui palju võimu on inimestel, keda pole rahva poolt oma ametisse valitud. Ta peab silmas ametnikke, bürokraate ja kõike seda, mida peetakse süvariigiks. Kaasa arvatud ajakirjandus, mida tituleeritakse neljandaks võimuks.
„Ma tulin poliitikasse, sest ma nägin, kui kaugel oli Eesti poliitiline eliit neist väärtustest, mille eest meie esiisad võitlesid. Ma pole kunagi tahtnud teha poliitikat karjääri enda pärast. Kui küsida, kus ma näen end kümne aasta pärast, siis ma arvan, et kõige paremini siinsamas lõkke ääres,“ räägib Ruuben.
Meedia ei taha rääkida sisust
Ruubenit on püütud ajakirjanduses mässida skandaalidesse, kuid neid ponnistusi võtab ta rahulikult.
„Üldiselt näitab see vaid seda, et ideed ja põhimõtted, mille eest ma seisan, on mingisugusele inimgrupile vastuvõetamatud ja arusaamatud. Tõsiasi, et keegi ei taha sellesse süveneda, näitabki, et kardetakse seista tõstatatud küsimustega silmitsi. Meediaskandaalides paisatakse eetrisse korraga väga palju infot ja kui sul õnnestub mingi vastulause avaldada, siis see võib-olla trükitakse ära, kuid seejärel jätkatakse ikka vanal viisil. Skandaalide tekitamine tähendabki seda, et ei taheta rääkida sisust.“
Kasvanud Kalevipoja saatel
Ruubeni emal [folklooriuurija Irene Saal] oli põhimõte, et laps peab üles kasvama looduses, mitte linnas kivihoonete vahel, ning ta ostis Otepää loodusparki maamaja.
Lisaks haris ema poega väga palju Eesti mütoloogia ja rahvaluule osas. „Siitsamast viis ta mind mõne järve äärde istuma ja jutustas Kalevipoja lugusid. Ja kui isa külas käis, tõi ta alati mulle ajalooraamatuid ja rääkis lugusid Vabadussõjast.“
Nii on tal see rahvuslik tunnetus ja kogemus esivanemate pärandist alati olemas olnud. Just Otepääl tekkis tal ka väga sügav side loodusega.
Teatavasti on Ruubeni isa luuletaja ja keelemees Ain Kaalep, kuid Ruuben ei tunne, nagu kaasneks talle selle nimega mingeid eeliseid või et see oleks avanud talle mingid uksed, mis muidu oleks kinni jäänud.
„Mulle ei meeldi üldiselt mõelda nii, et mulle on mingi rada ees selle järgi, millisesse perre ma olen sündinud või mida mu vanemad on teinud. Minu saavutatu tuleneb ikkagi sellest, et olen südamega olnud asja juures. Loomulikult on minu geenid, minu kodune kasvatus see, millest koosneb mu isiksus ja olemus, aga üldiselt olen pidanud end ikkagi ise tõestama.“
Aarne Mäe