Üksteist aastat tagasi vastu võetud Kagu-Eesti tegevuskava pidi tooma piirkonnale eritähelepanu, ent riigikontrolli audit näitab, et tegelikus elus pole see muutnud ei inimeste toimetulekut ega riigi otsuste suunda. Probleemid on kõigile teada – elekter, teed, tervishoid, internet –, kuid riik on piirdunud nende kirjapanekuga, lahendusi pole järgnenud.
Ambitsioonikad lubadused, nagu riigiametite töökohtade viimine piirkonda, on jäänud täitmata või on toimunud sootuks vastupidine. Raha on jagatud ebaühtlaselt ja läbipaistmatult: Kagu-Eestini on jõudnud murdosa toetustest ning ka selle tegelikku mõju ei oska mitte keegi hinnata.
Toetused piirkonnale ei ole kaugeltki piisavad, “262 miljonit on olnud toetused, millest spetsiifiliselt ainult kaks protsenti on läinud Kagu-Eestile. Ja ei tea keegi ka selle kahe protsendi puhul, et kuidas see on aidanud kaasa,” ütles riigikontrolör Janar Holm.
Selline vastutustundetu poliitika süvendab ääremaastumist ja kinnistab arusaama, et Eesti areng tähendab eeskätt liberaalsetest meeleoludest seestunud Harjumaa mahitamist. Mis muidugi ei tule üllatusena, pooletoobiste ja poolemeelsete valitsus ei ole mitte millekski võimeline, valede lõputu jada ehk välja arvatud.
Kohapeal nähakse üksikuid leevendusi, kuid need ei muuda suurt pilti. Ukraina sõja järel on regionaalsed koormused kasvanud, samal ajal kui majanduslik ja sotsiaalne tugi pole järele jõudnud. Riik nõuab piirkonnalt kohanemist ja vastupidavust, kuid ei paku vastutasuks reaalseid tingimusi arenguks.
Ka ministeeriumide õõnes retoorika kõlab tuttavalt: taas lubatakse strateegilist lähenemist, valitsuse arutelusid ja ministeeriumideülest koostööd. Ent seni, kuni otsused ja ressursid ei järgne tühjale sõnavahule ning vastutus hajub, jääb Kagu-Eesti tegevuskava uinutavaks ja eksitavaks loosungiks – järjekordseks sisulise katteta dokumendiks, mis hoiab üleval illusiooni hoolivast riigist, kuid ei kaitse oma äärealasid tegeliku hääbumise eest.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 02.05.2026