15.01.2019
Aarne Mäe on rahvuskonservatiivist ajakirjanik.
EKRE kandidaat Riigikogu valimistel Aarne Mäe kirjutab sotsiaalmeedias, et Eesti 200-l on algusest peale välja kujunenud üks iseloomulik joon – nad vassivad.
“Uus erakond, kes pakub Eestile “suurt plaani” käitub järjest ja järjest argpükslikumalt või tekitab pidevalt piinlikke olukordi, mille lahtiseletamisel jäädakse pigem rumalasse seisu.
Kõigepealt hämas IRList lahkunud Margus Tsahkna, kes vaatamata sellele, et kõik seostasid teda loodava parteiga, eitas seda pikalt: “Väga suure tõenäosusega mind uues riigikogus ei näe. Mina uut parteid tegema ei hakka.” (ERR, veebruar 2018) Täna teame, et see ei olnud nii.
Seejärel vandus Kristina Kallas, et liikumine Eesti 200 ei plaanigi areneda parteiks: “Ärme hüppa ette kuhugi riigikogu valimistesse, see ei ole üldse eesmärk,” ütles ta mais 2018 Delfile. Oma koosolekuid nimetasid nad sõprade klubiks. ERR kirjutas toona, et “perekondadest ja suguvõsadest on erakonna liikmeks astutud suurel kiirusel ja hulgakaupa”. Partei asutamisel küsiti abi isegi Hooandjast.
Samal ajal pandi toime “nimerööv”, sest liikumise tähis Eesti 200 oli patendiametis juba MTÜ Eesti Kultuuri Koda poolt hõivatud. “Inimesed, kes ligi kolme aasta jooksul on pühendunult osalenud liikumises EESTI 200, leiavad, et erakonnaks pürgiv samanimeline algatus röövis nende identiteedi,” kirjutasid liikumise EESTI 200 kaitsjad Mart Meri ja Kärt Summatavet. See leil läks külmale kerisele.
Edasi tuli “lapsevankrirünnak” Vabaduse väljakul rändeleppe vastasel meeleavaldusel. “Lapsevankriga konflikti tekitanud sakslasest erakonna Eesti 200 liige kahetseb juhtunut ja soovib erakonnast lahkuda,” kirjutati tollal. Kallas aga teatas siselisti saadetud kirjas, et ei pea seda õigeks, sest see viitab, nagu vabas õhkkonnas oma seisukohtade avaldamine ei ole enam Eestis võimalik, pidades seda provokatsiooni, millesse kaasati ka väikelaps, seisukoha avaldamiseks.
Aga see ei olnud veel kaugeltki kõik: edasi tuli plakatiskandaal, mida ükski partei enda peale ei võtnud. Kui päeva peale selgus, et selle taga võib olla Eesti 200, siis selle partei esindajad kommentaare ei jaganud ning telefonid lülitati kinni, alles järgmisel päeval anti pressikonverents, mis sai kuulsaks parteijuhi mantraga “meil on probleem”. Ka plakatid vahetati ringi.
Ja viimaseks, mis eelnevat arvestades siiski vast ei jää viimaseks. Ahvatlev pakkumine tehti Postimehe peatoimetajale, kes ei julgenud (või ei jõudnud?) oma nõusolekut avalikkusele ega tööandjatele enne välja käia, kui käsil oli tõepoolest viimane tund. Seegi üsna kahesajalik käitumismuster.”