Kohe varsti toimuvad kohalike omavalitsuste valimised. See on huvitav ja küllaltki lühike periood iga 4 aasta tagant, kus avaneb võimalus näha suurte võimuerakondade teada-tuntud poliitikuid „tegelemas“ lokaalsete probleemidega.
Probleemid on nii kogukonnakesksed ja võivad tunduda poliitikule nii eluvõõrad, et peale nendega lõpetamist pole kindel, kas ka prestiižist midagi alles jääb. Nimetagem seda showks. Aastast-aastasse muutub see ettevõtmine üha halenaljakamaks ning seda ei põhjusta mitte erinevate erakondade erinev lähenemine kohaliku elu-olu arendamisse ja metsikute püüdluste käigus piiride kompamine, vaid ühtede ja samade erakondade süvenev ebakindlus, tagamaks võim igal pool oma haldusalas.
Ühtäkki tekivad metsaservadesse, pealtnäha eikuhugi, pingikesed, mille serva kaunistavad tühjad teadetetahvlid, mis üksnes oma sisutühja olemasoluga soovivad sulle teatada, et ka sinu peale on mõeldud. Tupiktänava vilkuvad tulekesed on hakanud üleöö põlema ja tädi Leida aina süvenev mure kõrghaljasalade kadumisest, suurärimeeste ärihuvide varjus, on veidikenegi leevenenud, sest antud projekt on teadmata ajaks edasi lükatud. Õhtul, kui tädi Leida pilgu telekasse pöörab, vaatab talle sealt vastu keegi poliitgigant, kes tõdeb, et kogukonna hüvanguks sai avatud aastaid planeeritud puhkekoht möödakulgejatele, mida tähistaski antud pink ja mille auks sai läbi lõoigatud ka punane lint.
Tekib küsimus – kumb osapool osutub tol momendil naiivseks? Kas naiivne on partei, kes peab enda valijaid naiivseks või kutsutakse seda kavaluseks? Kas tädi Leida läheb valima ja kelle poolt ta siiski hääletab? Kas erakond, kelle valijad on lihtsameelsed, on üldse mingi erakond?
Need on küsimused, millele me arvame teadvat loogilist ja elutervet mõistust eeldavat vastust, kuid aeg on näidanud, et vaadates kasvõi Tallinna juhtimist, siis midagi rõõmustavat ja loogilist siit ei leia. Jällegi tuleb südamele panna see kümneid, kui mitte sadu kordi korratud tõde, et valime spetsialiste, valime kohalikke elanikke, valime seda naabrimeest, kes aitab sul talvel tee lahti lükata ja kelle lapsed Mardipäeva eelõhtul tee sinu ukse taha leiavad. Vahetame selle korrumpeerunud võimu välja! Teeme seda kõik koos!
Sellest aastast alates saavad valida ka 16. aastased. Mõeldes nüüd kõigele eelpool mainitule tekib mul hirm. Veel on vara teha järeldusi, sest Eestis praktiseerime me seda esmakordselt. Ma ei ruttaks ette järeldustega, et kõik noorte hääled nopivad sotsid ja teised prognoositud erakonnad. Olles ise veel noor, saan ma enda rõõmuks tõdeda, et mitte ainult kogu minu sõpruskond, vaid enamus noorsugu, kellega vahetult suhtlen on rahvuslikult meelestatud ja see väljendub paljuski nende suhtumises ühiskondlikutesse protsessidesse. Ma ei näe igapäevaselt noori, kes Ossinovski juhtimisest suunitletult oleks riigivastased ja võitleksid kõige ilusa ja traditsioonilise vastu siin ilmas. Kas see väljendub ka nende valimissedelil, pole teada.
Siinkohal mainiksin ära, et vägagi kummaline on suvekuudel tehtud Emori uuring, mis näitab, et sotsid teevad noorte hulgas 28 protsendilise ja ühtlasi suurima tulemuse. Siin võib arvestada muidugi asjaoluga, et iga indiviid ümbritseb ennast samu põhimõtteid omavate inimestega, kuid kuskil kuklas siiski tiksub mõte, et kas, kes ja keda see uuring petab?
Tahan kutsuda üles kõiki noori hääletama. Kutsun üles tegema põhjalikku uurimistööd ning tutvuma erinevate valimisvõimalustega ja tõepoolest tegema valikut südame ja mõistuse koostöös. Nüüd on noortenigi jõudnud see etapp, kus ka nendel lasub demokraatliku ühiskonnakorralduse vastutus. Seda nii arvuliselt kui ka moraalselt valimiste tulemuse kujundamises. See ei ole koht, kus kavalusega üritan noortele peale suruda enda maailmavaadet, vaid meeldetuletus, et noortel rajanebki tuleviku Eesti ning helgemasse tulevikku tuleb teha panus juba täna.
Kui ma julgustan noori uurima ja tutvuma erinevate valikuvõimalustega, siis seda põhjusega. Ma näen, et meie haridussüsteem ei paku 9. klassi õpilasele teadmisi tänasest poliitmaastikust. Ma tahaks näha, et 16. aastane noor teab, mis erakonnad tema koduriigis eksisteerivad ja mis maailmavaadet nad esindavad. Ma tahaks, et noored oskaksid leida loogilisi seoseid enese mõtete ja erinevate ideoloogiate vahel. Täna ma seda Eestis ei näe. Ma ei näe seda isegi gümnaasiumi lõpetajate hulgas.
Protsessi, mis võiks tuua muudatuse koolidesse saab kritiseerida jube ette. Ma kardan, et koolid pole inimressursilt piisavalt rikkad, et suudaksid täna pakkuda erapooletuid õppejõude, kes ilma suurema isikliku veendumuseta suudavad ja tahavad pakkuda õpilastele adekvaatseid teadmisi. Kooli ja poliitikat üritatakse näiliselt hoida lahus, kuid tegelikult on need ühed poliitikast enim mõjutatud ja mõjutatavad institutsioonid riigis. Ilmselt muutus selles valdkonnas jääb mu unistuseks nüüd pikemaks ajaks. Teame ju, et Tallinna koolidesse on määratud täiesti ebapädevaid ja suisa kogukonda lõhestavalt rumalaid koolijuhte, kes on valitud võimulolijate enda valimisnimekirjadest. Mida eespool nimekirjas, seda soositum kooli juhtima. Niimoodi asjad käia ei tohiks!
Aat Purje on EKRE noorpoliitik, Pirita ringkonna KOV kandidaat