Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on kutsunud kokku noortetoimkonna, et pakkuda rahvusmeelsetele noortele rohkem võimalusi rääkida kaasa Eesti poliitika kujundamisel. Toimkonna eestvedaja Aat Purje räägib lahti algatuse tagamaad.
Miks kutsuti ellu noortetoimkond?
Noorte suurem kaasamine erakonna tegevusse on üks osa muudatustest, mida erakonna organisatsiooni arendamiseks viimase aasta jooksul ette on võetud. On oluline, et läheksime 2021. aasta valimistele vastu täiel rindel. Eesmärk on kaasata rohkem noori erakondliku poliitika kujundamisse. Usun, et see avab pikemas perspektiivis erakonnale palju uusi võimalusi.
Millega toimkond tegelema hakkab?
EKRE on suur organisatsioon, mis katab tervet Eestit. Meil on riigi kõigis otstes, nii osakonniti kui ka ringkonniti, sirgumas mitmeid teotahtelisi noori. Mõned on juba üht-teist saavutanud, nad on valitud erakonna piirkondlikesse juhtorganitesse või löövad kaasa kohalikus poliitikas. Osa aga on jäänud varju, sest neil pole olnud erakonna aitamiseks selget väljundit.
Esimene suurem väljakutse on valmistumine kohalikeks valimisteks. Tahame, et toimkond hakkaks kujundama erakonna noorsoopoliitikat ka linna- ja vallavolikogude ning parlamendi tasandil. Samuti peame mõtlema, kuidas tutvustada noorte seas rahvuskonservatiivset maailmavaadet.
Kes on toimkonda oodatud?
Kõik rahvuslikult mõtlevad noored vanuses 18 kuni 26 eluaastat, kel on ideid ja tahe neid ideid ellu viia. Andke endast meile märku aadressil info@ekre.ee
Mille poolest erineb toimkond Sinisest Äratusest?
Sinine Äratus on EKRE noorteühendus, millel on erakonna ajaloos eriline roll. Sinine Äratus korraldab seminare, kohvikuõhtuid ja maailmavaateliselt harivaid üritusi. Nende teene on ka iga-aastane suurejooneline tõrvikurongkäik. Organisatsioonina on nende bränd kinnistanud end nii Eestis kui ka mujal.
Noortetoimkond on töögrupp, mis on osa erakonna sisemisest struktuurist. Ka Sinise Äratuse noored on oodatud toimkonda, et olla erakonna tegemistesse veelgi enam kaasatud.
Mõne kuu eest tegid artikli vormis üleskutse, milles ütlesid, et rahvuslik-konservatiivselt mõtlevatele noortele on tarvis rohkem võimalusi oma tõekspidamiste üle arutlemiseks ja ideede elluviimiseks. Miks neid võimalusi seni nii vähe on olnud?
Ehkki erakondade populaarsusküsitlused näitavad, et noored toetavad kõige enam just EKRE-t, domineerivad avalikkuses noortega seoses hoopis vasakliberaalsed ideed ja ühendused. Me võime spekuleerida ja väita, et vasakliberaalsetel noorteühendustel on ehk rohkem finantsi või riigipoolset tuge, kuid ma arvan, et nad on oma tegevuses ka valjuhäälsemad ja aktiivsemad. Vasakpoolsed aktivistid, kes kutsuvad üles revolutsioonile ja kõige senitehtu purustamisele, mõjuvad paratamatult jõulisemalt, aktiivsemalt. Konservatiivne mõttelaad seevastu kutsub üles alalhoidlikkusele, ja siin peitubki ületamist vajav konflikt. Me peame ise ennast nähtavaks ja kuuldavaks tegema. Loodetavasti on noortetoimkonnal siin määrav roll.
Demokraatlik ideaal nõuab võimalikult paljude inimeste kaasamist poliitikasse. Aga äkki kõik ei taha või ei oska? Kui suur on sinu arvates noorte tahe ja võime poliitikas kaasa rääkida?
Ma arvan, et poliitikast huvitatud noorte hulk suureneb sotsiaalmeedia mõjul pidevalt. Sellega koos kasvab tõenäoliselt ka nende hulk, kes tahavad poliitikas ise kaasa rääkida. Noorelt inimeselt ei saa kohe eeldada suurt kompetentsi poliitika kujundamisel, kuid see ei tähenda, et ta peaks nurga taga vaikselt keskiga ootama. Oskused ja vilumus tulevad ainult praktika ning turvalises ja kaasavas keskkonnas toimuvate arutelude kaudu. Konservatiivsed liikumised saavad pakkuda selleks võimaluse. Noortetoimkond on üks selline võimalus.
Oled lõpetanud riigiteaduste eriala. Palju on räägitud sellest, kuidas nn pehmed teadused on vasakpoolse ideoloogia poole kaldu. Kuidas sinust sai rahvuskonservatiiv?
Nii kõrgkoolis kui ka mujal tuleb säilitada analüüsivõime ja aeg-ajalt peab oma väärtushinnanguid ka proovile panema. Seni on need vastu pidanud ega ei näita murenemise märke. Iga inimese maailmavaade kujuneb välja ikkagi tema sotsiaalse tausta ja keskkonna tingimustes. Minu pere on alati olnud rahvuslikult meelestatud ja eestlus on kodus tähtsal kohal. Samuti jagavad mu lähemad sõbrad ja tuttavad konservatiivseid arusaamu. Peame nendega tihtipeale pikki maailmavaatelisi arutelusid.
Nähes seda, kui mitmel rindel käib praegu inimloomuse vastane tegevus, tundub, et kogu maailma poliitikas peaks olema konservatiivne mõtlemine ja tegutsemine igas vanuses inimeste hulgas rohkem esindatud. Füüsikast teame, et maailm liigub entroopia ehk lihtsamalt öeldes korralageduse suunas. Korra suunas liikumiseks tuleb meil teha tööd. Liberaalsed jõud leiavad paraku reeglina, et kõigel tuleks lasta liikuda omasoodu. Et kui maja laguneb, siis las laguneb, vihmal ja hallitusseentel on ka õigused. Konservatiivid seevastu leiavad, et kui on hea maja, siis tuleb tegutseda, et see püsti jääks. Meie riik, keel ja kultuur väärivad hoidmist ja me peame tegema tööd, et need püsiksid. See on meie endi kestma jäämise küsimus.
Miks liitusid EKRE-ga ja mitte mõne teise Eesti erakonnaga?
Võib-olla kõlab liiga suureliselt, aga ma arvan, et EKRE on tõepoolest ainuke eestimeelne erakond. Oleme ka kõige ideoloogilisem erakond, mis tähendab, et me ei tee väärtusküsimustes järeleandmisi ega ürita kunagi musta valgeks rääkida. Just see viibki sihile – mul ei ole kahtlust, et õige pea oleme peaministrierakond. Meid on tänaseks piisavalt palju, meid ei ole enam võimalik ühiskonnas marginaliseerida.
Millises suunas liigub sinu meelest maailmapoliitika? Kas rahvusriikidel on tulevikku?
Olen kindel, et enne, kui midagi hakkab paremuse poole liikuma, näeme ära mastaapse krahhi. Tänased maailmapoliitilised tendentsid on end juurutanud aastasadu ning konservatiivse pöörde tegemine päevapealt ei ole võimalik. Just selles madalseisus saame näha, millised jõujooned hakkavad mõjutama maailmapoliitikat järgmistel aastasadadel.
Seetõttu peangi ülioluliseks noorsoo harimist ja selgitamist, et konservatism kui ideoloogia ei kujuta endast iga hinna eest progressi ja muutuste vastu sõdimist, vaid eneselt küsimist, kas uus on tingimata parem kui vana. Teisisõnu, kas see, mida meile progressi nime all müüakse, teeb meie elu ka tegelikult paremaks või tahetakse meile kindla ja järeleproovitud asja asemel tuua piltlikult öeldes odav ja habras hiina koopia. Tänast poliitikat tehes peame neile asjadele pikalt ette mõtlema.
Töötasid viimased kaks aastat Riigikogu esimehe Henn Põlluaasa abina. Mida mälestusväärset sellest ajast endaga kaasa võtad?
See kaheaastane teekond Riigikogu esimehe avalike suhete abina oli kahtlemata elumuutev kogemus. Olles erakonna valitsusvastutuse-perioodi vältel näinud suure poliitika telgitaguseid, saan ma öelda, et meil ei ole Eestis palju riigimehi. Aga Henn Põlluaas on suure algustähega Riigimees.
Mulle meenub käesoleva aasta vabariigi aastapäeva hommikune pidulik lipuheiskamise tseremoonia, kus Henn oma kõnes küsis: kuhu on kadunud need aated, väärtused ja väärikus, millele tuginedes meie esiisad asutasid oma riigi. Ma mõtlen tänaseni, et Henn ise kehastab neid aateid, väärtusi ja väärikust, mille kaitsel ta vankumatult seisab.
Sellest ajast võtangi kaasa teadmise, et suurt poliitikat on võimalik teha ausalt ja väärikalt, tõelistest aadetest lähtudes, olles samal ajal ka soe inimene. See on õppetund terveks eluks. On suur au, et sain just Hennuga selle teekonna kaasa teha.