08.02.2019
Aat Purje
EKRE Pirita osakonna aseesimees ja Ida-Tallinna ringkonna juhatuse liige Aat Purje võtab jutuks hiljutise inglisepäraste sõnade lisamise meie õigekeelsuse sõnaraamatusse.
“Teadaolevalt täiendati uut õigekeelsussõnaraamatut järjekordsete siiani üksnes argikeeles kasutusel olnud sõnadega nagu näiteks burks ja diip. Peale esmast üllatust seisin ma ühtäkki küsimuse ees, et kumb vaatepunkt mulle rohkem meelepaha valmistab – kas selleks on esmalt asjaolu, et nüüdsest on ÕSis leitavad järjekordsed võõrkeeltest tuletatud ning seni üksnes argikeeles kasutuses olnud sõnad, mille lisamine ÕSi ja aina tihedam kasutamine ohustab meie keele ja sellest tulenevalt kultuuri säilimist?
Või on selleks asjaolu, et vaadates ÕSi, peaks keelehuviline veenduma asjaolus, et diip on siiski üksnes argikeelne väljend ning ÕSi roll siinkohal on olla suunav abimees kirjaoskamatutele, ehk kas Eesti rahva kirjaoskamatus süveneb sedavõrd, et ei osata isiklikust sõnavaramust leida sõnadele elementaarseid eestikeelseid alternatiive ja kas õigekirja tutvustamine moel, mis propageerib sõnu nagu “diip”, pole ohtlik ja meelevaldne?
Miks ma räägin ÕSist kui suunavast abimehest ja sealsest õigekirja tutvustamisest seesugusel pilkaval moel ning seda praeguse probleemi kontekstis, on seetõttu, et EKI keelenõuannete kodulehel selgitatakse, et siiski ei ole sobilik kirjakeeles kasutada eeltoodud märksõnu ning sarnastele argikeeles kasutatavatele sõnadele järgneb sõnaraamatus argikeele märgend ja kirjakeelne vaste.
Mulle jääb selle tulemusena aga igavesti mõistmatuks, miks on sel juhul üldse vaja risustada sõnaraamatut, mis on meie kirjakeele normi aluseks, mingisuguste võõrkeelsete väljenditega, kui just pole põhjuseks asjaolu, et eesti keele väljavahetamise üheks etapiks on samm-sammult võõrkeeltest tulevate argikeelsete väljendite sihilik muutmine ka kirjakeeles kasutatavateks. Ehk põhiküsimus on – millal kaob Eesti õigekeelsussõnaraamatus paiknevalt sõnalt “diip” argikeele märgend?
Ma olen rangelt seda meelt, et elujõuline keel on arenev keel. Keele arenemine saab toimida ja tänases üleilmastuvas maailmas suuresti toimibki teiste keelte arvelt. Sama veendunud olen ma ka asjaolus, et keel saab areneda ilma teistelt keeltelt laenamata. Meie hiljuti käibele tulnud sõna “taristu” on selle imeliseks tunnistajaks.
Kui mõni õpetaja väidab, et kirja- ja kõnekeelsete väljendite eristamine on praegu koolides suur probleem, siis mul ei ole põhjust seda mitte uskuda, sest me elame lihtsalt sellisel ajastul. Miski ühiskonnas üldiselt ei motiveeri masse lugema või sõnavara täiendama, kuid mitte mingisuguseks abiks ei ole siinkohal välismaist päritolu argikeele normiks muutmine. Kui üldse, siis on sellel negatiivne ja pöördumatu mõju.
Pole loogiliselt mõistetav, miks peab tahtlikult tapma eesti keelt, eriti täna, mil Eesti pole otseselt ühegi võõrvõimu okupatsiooni all. Keelel on võime teha riik ja rahvas suuremaks kui ta oma geograafiliste parameetrite tõttu näida võib. Hoidkem seda, mis on ilus ja oma!”