Eestist lahkunud Abdul Turay on taas ERR-i arvamusloos suure hulga lollusi kokku kirjutanud ja ikka on rünnaku objektiks EKRE.
Eestis elanud mees suhtleb eesti rahvaga vaid väljendites cry wolf ja “Mr Helme, you sir are no Nigel Farage!”
Turay väidab, et ta vallandati pärast seda, kui Jüri Ratase valitsusse ilmus EKRE. Sama juttu ajasid ka Vilja Kiisler ja Ahto Lobjakas, kui nad väljaannetest kinga said. Jama jutt on see igal juhul.
EKRE pole tänases poliitilises süsteemis kuidagi veel nii võimas, et “ebameeldivaid” Turaysid ja leheneegreid “kõrvaldada”. See süsteem töötab pigem rahvuskonservatiividele vastu ega kuulaks ühtegi Helmede soovitust.
Uued Uudised ei tea Turay koondamise tausta, kuid sel mehel piisanuks vaid korra kääksatada: “Te teete seda sellepärast, et ma olen must!” ja kogu sallivussüsteem oleks tormanud teda kaitsma. Aga ei, Turayd ei kaitse keegi – ju siis oli tegu administratiivse toiminguga.
Turay lugu on rajatud Nigel Farage ja Martin Helme võrdlusele ning silma paistab esimese ülistamine ning viimase mahategemine – Farage tausta ei saa ju ükski Eesti lugeja originaalis järgi vaadata, küll aga on hea toetuda peavoolumeedias maalitud pildile Martin Helmest.
Nii särisebki Turay paskvill väljenditest: “Helme juhib populistlikku parteid, ta peab ennast patrioodiks ja sarnaselt Farage’ile põlgab teda keskklassi kodanik ning armastavad teda töölisklass ja maarahvas” ja “Farage tundus tagasihoidliku ja heasüdamlikuna. Helme on ülbe ja ükskõikne.”
Nimelt väidab Turay, et Martin Helme vältis Eestis teda – aga miks pidanukski EKRE poliitik suhtlema inimesega, kes on otseselt erakonnale vaenulik ja laimab Eestit mujal maailmas?
Järgnevad hinnangud: “Helme räägib, et “kui on must, näita ust” ja välgutab riigikogus valge võimu sümboleid” ning “Helme on paremäärmuslik rahvuslane. Farage on populistlik kodanlik natsionalist, kellele meeldivad etnilised vähemused. Helme soovib EL-ist lahkuda, et mustad Eestist eemal hoida. Farage soovib EL-ist lahkuda, et Suurbritannia saaks tugevdada oma sidemeid Briti Rahvaste Ühendusega, mis on enamasti must ja pruun.”
Kõik need hinnangud on meelevaldsed. Just Martin Helmele kuuluvad sõnad, et kui eestlased oleksid mustast rassist, siis kaitseks ta ikkagi musta eesti rahvust, keelt ja kultuuri. Praegu aga peegeldub Turay ütlustest just must rassism, sest ta tõstatab igal pool üles rassiteema. Päris huvitav aga on tema väide sellest, et Farage tahab EL-i asemel keskenduda mustpruunile Briti Rahvaste Ühendusele.
Turay väidab, et “nagu me kõik nägime, valitseb Helme oma ministeeriumi nagu türann. /…/ Ka Helme strateegia on halb. Ta ei toeta topeltkodakondsust ja soovib välismaalastel maa omamist keelata.” Turay arvab ilmselt, et püüd ministeeriumis kord luua on türannia, topeltkodakonduse mängu toomine aga näitab, miks mustale mehele EKRE ei meeldi – ta tahaks maailmakodanikuna võimalikult palju kodakondsusi.
Väide “Helme toitub oma toetajate vihast ja meeleheitest” näitab, et Turay ei õppinud Eestis elades midagi – ta ei suuda näha sedagi, mis paneb siinsed rahvuslased oma rahva eest võitlema. Aga mida tahtagi juurtetust maailmakodanikust, kel pole õiget sidet ei oma rassi kodumaaga, ei praeguse elukohariigiga ega saanud tekkida ka Eestiga.
Ongi hea, et Turay läks, ja mitte nahavärvi pärast, vaid seetõttu, et ta on tülikülvaja, ülbe teiste õpetaja, intrigant ja oma kunagise elukohamaa laimaja.
UU