Juba ammugi on arusaajad inimesed juhtinud tähelepanu sellele, et sageli vajalike organisatsioonide ülepolitiseerimine ja ideologiseerimine viivad selleni, et inimesed loobuvad hea tahte žestidest neile ebameeldivate ühenduste vahendusel.
ERR kirjutab: “Eesti Pagulasabi alustas annetuste kogumist, et toetada Beiruti plahvatuse tagajärjel kannatanuid. Kokku loodetakse koguda vähemalt 10 000 eurot.”
Liibanon on niigi sõdades ja korruptsioonis palju kannatanud ja viimane suurplahvatus Beiruti sadamas on üks neist sündmustest, mis avaks paljude kukrud Eestiski. Aga kas seda peab tegema Pagulasabi kaudu?
Konservatiivse maailmavaatega inimestele on Eesti Pagulasabi ja selle juhataja Eero Jaanson meelde jäänud migrantide Eestisse smugeldajatena. Näiteks andis Mikseri-aegne välisministeerium neile raha projektiks „Avatud algus: Eesti lasteaedade valmisoleku tõstmine rändetaustaga laste vastuvõtmisel ning kultuuriliselt ja usuliselt mitmekesise ja salliva õpikeskkonna toetamisel”.
MTÜ Pagulasabi korraldas Viljandi kultuuriakadeemias ürituse, kuhu toodi araabia kultuuri tutvustama süürlane, kelleks osutus abikaasa vägistamises, kehalises väärkohtlemises ja tapmisega ähvardamises süüdi mõistetud Samer Khatebi. Selliseid üritusi on Pagulasabi tegutsemisaeg täis ja muuhulgas oli see seltskond ka Marrakechi pakti aktiivne ülistaja.
Nüüd korraldab selline organisatsioon Liibanoni abistamist – no tänan, ei, seda maad saab tõenäoliselt toetada ka teisi teid pidi, näiteks läbi Punase Risti. Pole vaja anda hoogu ideoloogilistele ühendustele, kes vaatavad ka abistamist läbi neomarksistlike prillide. Kui liberaalid soovivad oma raha selliste tegelaste kätte usaldada, andku minna, aga mõistusega inimene vaatab sellisele asjale kui praktikas üsna käibivale “telefoniinvesteerimisele”.
Ideoloogiliste MTÜ-dega ongi see häda, et kuigi nad lehvitavad õilsate loosungitega, on nende tegutsemise sisu selline, mis toob kaasa “uusväärtused”, multikultuursuse, üleilmastumise ja vasakliberalismi õitsengu. Mõistusega inimesed ei lähe kaasa sellega, et annavad neile oma rahaga uusi võimalusi.
Paljud tahaks toetada naiste võitlust oma õiguste eest, kuid mitte läbi feministide, inim- ja võrdõiguslaste; tahaks võidelda kliima, looduse, Maa ja keskkonna eest, aga mitte Thunbergite juhtimisel; tahaks aidata sõjas kannatanuid, aga mitte läbi inimkaubitsejatega koostööd tegevate vabaühenduste või “pagulasabide”; tahaks toetada represseerituid, kuid mitte läbi “inimõiguslaste” ja nii edasi.
Abistamise eeltingimuseks olgu see, et abi peab jõudma hädalisteni, ilma et sinna oleks kaasatud poliitiline ja ideoloogiline eesmärk ja saamahimu. Nii et Liibanoni on vaja abistada, aga mitte läbi Eesti Pagulasabi politrukkide.
Täiendatud – tegelike võimaluste pakkumisega
Eesti Punane Rist alustas annetuste kogumist Beiruti plahvatuses kannatada saanud inimeste abistamiseks.
Annetuste toel varustatakse Liibanoni haiglaid hädavajalike erakorralise meditsiini vahenditega, ravitakse haavatuid, aidatakse leida kadunuks jäänud lähedasi ning tagatakse vigastatute ja hukkunute väärikas kohtlemine, teatas Punane Rist.
“Punase Risti vabatahtlikud jälgivad olukorda kohapeal ja pakuvad abi kõigi tegevuste juures, kus on selleks vajadus,” sõnas Eesti Punase Risti president Harri Viik.
Eesti Punane Rist kogub kokku eestlaste annetused ja annab need üle Rahvusvahelise Punase Risti liikumise kaudu. (BNS)