Kuigi Eesti on Nõukogude ajaga justkui lõpparved teinud, on siin endiselt käimas absurdsed sovjetlikud kampaaniad, mis on nüüd Läänest alguse saanud.
Ajakirjanik Andres Raid kirjutab Arenguseire Keskuse utoopiatest, mis paneb meenutama kasvõi Gorbatšovi võitlust Nõukogude Liitu painanud alkoholismiga – mõlema kampaania läbivad jooned on üdini sarnased.
Umbes kahe aasta eest algatati Rootsi koolitüdruku suu läbi absurdne kliimavõitlus, mis kasvas ruttu üle massihüsteeriaks: ühtäkki sooviti seisata majandused, matta suured rahad kliimavõitlusesse, piirata kõike “kahjustavat”, sealhulgas lendamist ja merereise (Greta Thunberg reisis üle ookeani purjekal) – inimesed kaotasid sõna otseses mõttes mõistuse ega jaganud enam sedagi, mida kõik see ülepeakaela ettevõetu lõpuks kaasa tuua võib.
Kampaania algas üleöö, justkui oleks keegi järsku avastanud inimtegevuse katastroofilised mõõtmed, kuigi neid uuriti väga pikka aega. See paneb arvama, et kliimavõitlus on osa mingist mängust.
Midagi sarnast oli ju ka Gorbatšovi kuiva seadusega – algatatud hüsteerias raiuti eliitviinamarjaväljad maha, alkoholi tootmist piirati, selle tarbimisele kehtestati suured piirangud ja nii edasi, kuid seejuures ei mõeldud ei riigikassa kokkukuivamisele ega surrogaatide massilisele levikule. See kampaania lõppes ruttu ja läbikukkumisega.
Euroopa Liidul on Nõukogude Liiduga palju sarnast, kasvõi needsamad kampaaniad. Kui keegi võtab hüsteeria üles, siis leidub kohe aktiviste, kes asuvad “võitlust” korraldama. Tavaliselt pole neil mingit kompetentsi ega arusaama võimalikest tagajärgedest, suund võetakse ennekõike kõige “kahjuliku” keelustamisele.
Tavaliselt annab hüsteeriaga kaasa läinud riigivõim neile võhikutele ka rahad “uuringute” teostamiseks ja nii kirjutatakse kokku utopistlikud ja absurdsed tulevikukavad, mis lõpuks viivad katastroofiliste tagajärgedeni. Seejuures toodab see absurditeater ennast ise, talle eraldatakse üha uusi summasid ja kahjurlik bürokraatia aina suureneb.
Kõike seda on näha Eestis, kus kliimahüsteerikud räägivad suure suuga põlevkivienergeetika sulgemisest, kuigi hästitoimivaid alternatiive veel pole ja Ida-Virumaad ähvardab sotsiaalne, riiki aga energiajulgeoleku alane katastroof. Mingid tegelased peletavad juba autosid tänavatelt, teised propageerivad elektriautosid, mille akud on enneolematu keskkonnaoht.
Suurem osa poliitikutest kasutab söögi alla ja söögi peale neile kaugelt ja kõrgelt ette söödetud “rohepöörde” mõistet, saamata õieti aru, mida see tähendab – kui kõik karjuvad, ega siis Eesti saa halvem olla, meie karjume kõige kõvemini. Taas tuttav moment nõukaajast, kus poliittöötajad vahendasid valjuhäälselt Keskkomitee sõnumit.
Absurdikampaaniad toituvad sumbunud mõistusega inimestest, kes lähevad mõttetu hüsteeriaga kaasa, arendavad selle maksimalismini, muudavad selle iseenda paroodiaks ja lõpuks tunnistavad poole suuga, et keegi kuskil kõrgemal ikkagi eksis.
Eestiski on kahjuks palju neid asutusi, mis korjavad Moskva asemel nüüd juba Brüsselist üles absurditeatri stsenaariume ja hakkavad neid täiesti tõsise näoga juhmistunud publikule ette mängima.
Naljakas aga on see, et needsamad “võitlejad”, kes keelustaks autod ja jätaks lennukid maale, räägivad ikka veel “avatusest” migratsiooni mõistes. Ju siis on alternatiiv aafriklasi täis Vahemere kummipaat.