Padupunane sots Eiki Nestor soovitab euroametnik Kersti Kaljulaidi riigipeaks tagasi valida, kuigi see tähendab suurele osale eestlastest seda, et nemad presidenti ei saa.
Kuulsas linateoses “Trooja” võitleb kangelane Achilleus kuningas Agamemnoni eest, keda ta tegelikult vihkab, ja kui ta on sõdalaste kahevõitluses järjekordselt olukorra tema kasuks keeranud, tappes hiiglase Boagriuse, ulatab võidetud valitseja talle oma skeptri. “Vii see oma kuningale!” ütleb ta.
“Ta pole minu kuningas!” ütleb Achilleus, keerab selja ja lahkub, ning võidetud kuningas peab ise skeptri võitjale viima.
“Ta pole minu president!” ütleb suurem osa konservatiivseid eestlasi, kui keegi räägib Kaljulaidist kui “teie, eestlaste” presidendist. Tal on võimu ja staatus, ta ajab teatud võimutoiminguid ja esindab teatud määral riiki, aga ta ei ole “meie president”.
Kelle president on Kaljulaid, oli näha Jüri Ratase teise valitsuse päevil – selle ametisse astumise päevast oli see tegelane sotside ja reformierakondlaste selja taga, olles opositsiooni ja mitte valitsuse esindaja. Aga oleks pidanud olema neid ühendav vahelüli.
Miks valida taas presidenti, kes esindab üht klikki ja üht meelsusseltskonda, mitte kogu rahvast?