Järjekordsel rattatiirul märkasin plakatit, mis lausa sundis seisma jääma ja sellest pilti tegema. Plakat muidu nagu plakat ikka, aga eriliseks tegid selle sisu ja asukoht. Nimelt manitses plakat “TULE RATTALT MAHA” ja “lase rong läbi”. Mingil seletamatul põhjusel asus plakat aga Pirita serval, suunaga sealse sadama poole.
Pirital nimelt ei ole raudteed. Päris mitme kilomeetri raadiuses ei ole. Eeldada, et millalgi, kusagil raudtee lähedusse sattuval ratturil on Pirita servas märgatud manitsus kirkalt meeles, on veidi narrivõitu. Ehk teiste sõnadega, tegemist oli suure, kalli ja mõttetu butafooriaga.
Kas plakatite kujundamisele, trükkimisele ja eksponeerimisele kulutati raha? Kindlasti kulutati ja mitte vähe. Peeti koosolekuid, koostati meeskondi ja registreeriti istmikutunde. Kas linnuke sai kirja? Sai. Kas taolisest tühitegevusest tõuseb mingi laiem tulu? Kindlasti mitte. Aga see pole ka tähtis. Raha on kulutatud, midagi on tehtud, linnuke on kirjas, missioon täidetud, tere tulemast kuupalk ja rahulik ööuni.
Samamoodi käib probleemide lahendamine riiklikul tasandil. Summasid tõstetakse lauale. Nende üle arutatakse, diskuteeritakse, kaasatakse kedagi ja vihutakse rasket mõttetööd. Küll kaitsevõime tugevdamiseks, küll hariduse heaks, küll küberturvalisuse arendamiseks, küll tervise kaitseks, nimekirja võib pikalt jätkata.
Põhirõhk on raha eraldamisel. Nagu lahendaks mingi rahasumma kõik probleemid. Aga nagu oma plakatlikust näitest näha võime, ei pruugi raha eraldamisest ja infomaterjalide trükkimisest erilist kasu olla. Näiteks oleme kuulnud plaane, kuidas sõjaolukorras inimesi SMS-ide abil teavitada. Millest 150 tähemärgi piires teavitada või kuidas sõnumid kohale jõuavad, kui mobiilside ei toimi, pole tšinovnikute jaoks oluline. Raha eraldatakse, midagi tehakse, inimesed vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Kui keegi nuriseb, siis heidetakse ohmukesele kaastundlik pilk ja selgitatakse: kulutati ju mitu miljonit, spetsialistid on asjaga tegelenud, millega te, kodanik, rahul pole?
Aeg on oravaratta pealt maha tulla ja hakata nõudma, et rahakatla ümber tantsimise asemel hakataks tegelema reaalsete probleemidega. Tihtipeale pole vaja mitte niivõrd raha, kui mõistust ja tahtmist. Suuri summasid võib aknast välja loopida või lõkkes põletada, kasu pole sellest tuhkagi. Kasu on vaid mõtestatud tegevusest ja vaat selle puhul võib ka rahast rääkida.
Karl Olaf Rääk, kolumnist