Telejaama Kanal 2 saates “Reporter” juhtus lugu, mis on kogu variserliku ühiskonnaosa tagajalgadele ajanud – ajakirjanik näitas asju nii, nagu need on. Silmakirjalikus ja poliitkorrektses liberaalses maailmas aga pole selline ausus lubatud isegi mitte ajakirjanikule.
“Nimelt küsitles „Reporteri“ ajakirjanik esimesse klassi astunud Stepanit. Laps tutvustas end vene keeles, ütles, et ta räägib hästi eesti keelt. Kui Jukkum soovis, et poiss ütleks oma nime eesti keeles, jätkas Stepan vene keeles, et tal on hea ja rõõmus tuju ning et ta mängib kõigi lastega erinevaid mänge,” kirjeldatakse üht “apsu”.
Nüüd on kõik vihased: Duo Media Networks avaldab kahetsust ja väidab, et intervjuu ei vastanud ajakirjanduseetikale. Kahjuks ei teinud Kanal 2 sellist korrektiivi siis, kui Marian Võsumets püüdis vanalinnas kinni kaks joodikut ja seostas neid EKRE tõrvikurongkäiguga.
Uudises räägitakse ka õpilastest, kes ei osanud aktuse ajal Eesti hümni kaasa laulda või ei soovinud hümni ajal püsti tõusta ja varjasid oma nägusid kaamera eest. Samuti uuris reporter saalis olnud lastelt, kas nad said üldse aru, mida nende direktor eestikeelses kõnes ütles.
Seega kirjeldas Kertu Jukkum just seda olukorda, mis Eestis hetkel valitseb – ja objektiivsus on ajakirjanduses ülioluline. Paraku ei olevat see olnud poliitkorrektne ja vastukajadest jääb mulje, et oodati just ilustatud kajastust, kus kõik sammuvad ühise rindena vastu eestikeelsele haridusele.
Kuigi Eesti ajakirjanduses räägitakse vajadusest olla tõeliste probleemide kajastajad, kaob see nõue kohe, kui keegi tööd tõsiselt võtma hakkab, loobudes seejuures poliitkorrektsusest. Sõnavabadus kehtib seega ainult siis, kui räägitakse võimupoliitika kohta kiitvaid sõnu, probleemide avalikustamine toob kaasa sõnavabaduse suukorvistamise.
Sotsiaalmeedias märgitakse, et kui Jana Toomil võttis toimunu pisarad silma, siis tehti hoopiski midagi õigesti.
Uued Uudised