12.04.2020
Eesti põllumajandus vajab rohkem tähelepanu ja abi. Pilt on illustratiivne.
Hiljuti kirjeldas ühe valitsuserakonna liider, kuidas nädalavahetustel koguneb raadiosaadetesse grupp ajakirjanikest seltsimehi, kes siis targa näoga räägivad iseenda arvamusi ja oletusi tõe pähe – nii käib see ka suurte pühade ajal.
Kuku raadio saates “Keskpäevatund” väitsid “kolm Idamaa tarka”, et EKRE löövat võõrtööjõu manamisega endale kirve jalga.
“EKRE juhtide seisukoht põllumeeste võõrtööjõu vajaduse tühiseks pidamise kohta tekitab meelega lõhet nende enda valijaskonnas,” ütles Priit Hõbemägi, tunnistades samas, et tal tegelikult pole kindlat teadmist, mida täpselt minister Mart Helme põllumeestega tülli minnes ütles, sest tegu oli ajakirjanduses vahendatud teabega.
Hõbemägi tunnistas seega kaude, et ega ajakirjanduses avaldatut väga uskuda ei saa, sest see võib olla kontekstist välja kistud. Küll aga on huvitav tema väide et keegi “tekitab meelega lõhet oma valijates” – kui palju on ajakirjanikud näinud poliitikuid, kes oma valijaid teadlikult minema peletavad?
“Jaagant meenutas, et võõrtööjõud on EKREl varemgi hambus olnud, kuid siis puudutas see ennekõike ehitussektorit. /…/ Ta kirjeldas oma üllatust, kui selgus, et Mart Helmele ei sobi ka põllumajanduses töötavad välismaalased.” (Postimees)
Kas Urmas Jaagant peab ennast professionaaliks ajakirjanduses, kui ta ei mäleta isegi seda, et migratsioonivastasus on EKRE-l alati üks põhilisi poliitilisi suundi olnud? Ukrainlaste vastu aga asus erakond väga teravalt siis, kui selgus, et neid töötab siin juba kümneid tuhandeid, neid on lihtne sisse sebida, palju tuleb illegaalset tööjõudu ja mitmetes firmades muutus töökeskkond venekeelseks.
Jaagant otsib “kalkulatsioone” kohas, kus EKRE ongi alati võõrtööliste vastu olnud, sest peab neid eestluse ja Eesti demograafilise olukorra jaoks ohtlikeks.
“Tõenäoliselt on tehtud kalkulatsioon, et kogu täiega võõrtööjõu vastu olemine on kasulikum kui põllumeeste toetus,” selgitas Jaagant. “Mulle varem tundus, et EKRE on pigem erakond, kes põllumehi toetab. Nüüd ei ole olnud isegi pehmet ja lauget üleminekut, vaid väga järsult on öeldud põllumeeste kohta. Martin Helme vist konkreetselt ütles, et mina nende pärast pisaraid ei vala.”
Kui tegu oleks professionaalsete ajakirjanikega, siis oleks tõenäoliselt teatud ka Martin Helme sõnu, et ta on kohtumistel põllumeeste ja teiste ettevõtjatega korduvalt välja öelnud – kui üks majandusmudel (konkreetselt odavtööjõu sissevedu) takerdub, siis tuleb alternatiive otsida ja kiiresti ümber orienteeruda. Nood aga pole rahandusministri sõnul millestki õppinud ja jätkavad virisevat riigi süüdistamist oma hädades.
“Minu meelest praegune aeg ei ole õige aeg võidelda sellise probleemiga. Mulle tundub, et EKRE võib siin lüüa kirve endale jalga,” ütles Hõbemägi.
Millal siis on õige aeg, kui mitte piire sulgeva pandeemia ajal – ka Hõbemägi võiks meenutada, et põllumehed esitasid soovi lubada võõrtööjõudu sisse tuua just siis, kui Eestis algas tõeline haiguspuhang ja Ukraina omakorda sulges oma piirid ka väljasõidule. Kogu vastuolu EKRE ministrite ja põllumeeste vahel ei alanud mitte 300 töölise lubade pikendamisest, vaid varem, sellest kui põllumehed soovisid jälle hooajatöölisi endistviisi sisse tuua.
“Saatejuht tõi välja, et juba enne teist maailmasõda käisid Eesti põldudel tööd tegemas Poola sulased. Ühiskond suhtus poola tööjõudu kõhklevalt, aga neid ei nähtud ka kui teise järgu kodanikke.”
Kas ukrainlased on Eestis “teise järgu kodanikud”? Nad ei ole siin isegi mitte kodanikud, vaid võõrtöölised, ja neile kehtib kõikides riikides väga palju piiranguid. Praegune suhtumine ongi taas “kõhklev” – vaja ehk oleks, aga see tooks kaasa ühiskonna suureneva venestumise.
“Täna töötavad põldudel ja ehitussektoris ukrainlased, aga suuresti on tegu oskustöölistega.” Ei, Eestisse ei tule ainult kõrgelt haritud spetsialistid, paljud tulevad siia lihttöödele. Ukrainlaste tööletulek on täpselt sama, mis omal ajal eestlaste Soome minek – igaüks läheb tööle, mida oskab, kes vähem, kes rohkem, juurde õpitakse kohapeal. Paljud ukrainlased alustasid siin maasikakorjajatena – vaadaku targad ajakirjanikud oma ajalehti, kus esimesed pildid ukrainlastest Eestis on maasikapõldudelt.
Ajakirjanikud ei tundu tahtvat arutleda omamaise tööjõu ärakasutamise üle, sest selles plaanis ei anna valitsust kritiseerida.
“Kui meie kolmekesi siin kavatseksime minna maasikataimi istutama, siis tõenäoliselt kahe päeva pärast oleks meie käed rikutud ja sõidaksime saba jalge vahel koju tagasi,” ütles Hõbemägi enda ning Ainar Ruussaare ja Urmas Jaaganti kohta.
Siinkohal jääb küll tõdeda, et need kolm meest pole kunagi hädas olnud – kui oleks, siis istutaksid nad maasikaid vapralt edasi, kuni selle tööga harjutakse. Aga nemad eelistavad ilmselt saada palka juttude eest, mis on suuresti oletuslikud ja ebaadekvaatsed.