13.10.2019
Jaak Valge
Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda paremäärmuslikuks nimetavad politoloogid ja ajakirjanikud eksitavad avalikkust. Ja eksitavad teadlikult! Miks nad seda teevad, analüüsib ajaloolane Jaak Valge.
Meie vasakliberaalses ajakirjanduses võib tihti kohata hinnangut, nagu oleks EKRE näol tegemist paremäärmusliku erakonnaga. Seda kirjutavad EKRE-vastased poliitikud, aga ka ajakirjanikud ja politoloogid. Ka politoloog Andres Kasekamp – kes muuhulgas väitis, et seoses oma hiljutise Kanadasse kolimisega saab ta nüüd seda rahumeeli analüüsida – defineerib oma artiklis EKRE paremäärmuslikuks. Kavatsemata Eestist lahkuda, ning mitte mõistes, miks peaks olema sellele küsimusele kergem vastata Kanadast, julgen nendes väidetes siiski kahelda.
Eeldusel, et äärmuslaste all mõistetakse siiski isikuid, kes tegutsevad seaduste piires, polegi mul isiklikult midagi äärmuslaseks olemise vastu. Seda eriti, kui mõtlen oma noorusea hoiakutele, mil põlgasin püüdlikku ülevalt saabuvate korralduste täitmist sama palju kui teadlikke karjäärikommuniste või enamgi. See tähendab, ma põlgasin pugemist. Nõukogude süsteem püsiski selliste võimukartlike, võimu korraldusi ennetavalt täitvate ehk paaniliselt peavoolus püsida soovivate tädide-onude najal. Ka Eestis. 21. sajandi alguses kannab peavool küll teisi poliitilisi väärtusi, kuid nende kandjate psühholoogilistes hoiakutes on sarnasusi. Ka nüüd aktsepteeritakse tugevamat võimu – tihti ka võõrvõimu – , peljatakse oma peaga otsustamist ja tõrjutakse uuendusi.
Nõukogude ajal kammitses vaba sõna tsensuur, tänapäevase stagnatsioonipoliitika üks instrumente on aga poliitkorrektsuse nõue. Kujutan ette, et kui omaaegne mina – 15-20 aastane nooruk – näeks praegust mind mõne peavoolupartei liikmena, suhtuks ta minusse samasuguse põlgusega, nagu ta suhtus tolleaegsetesse sovetivõimu kaasajooksikutesse. Kuid erinevalt oma noorukiajast, mil taolisi küsimusi polnud põhjust püstitada, pean ma demokraatlikus riigis peavoolu olemasolu ainuüksi stabiilsuse hoidmiseks nii ilmselgelt paratamatuks, et ei hakka selle vajadust põhjendamagi.
Aga too nooruk, tolleaegne mina, ilmselt aktsepteeriks minu kuuluvust mõnda äärmuserakonda põhjusel, et peavool on niigi täidetud nendesamade kartlike tädide-onudega. Mark Twain olevat väitnud, et eelmise sajandi äärmuslane on selle sajandi konservatiiv. Kui jagada poliitiline spekter kaheks – peavooluks ja äärmusluseks – ja kui lähtuda sellest, et poliitiline äärmuslus tegutseb seaduste raames, siis on äärmuslus tegelikult vajalik poliitilise arengu dünaamika tagajana. Seega, vaja on mõlemat, nii äärmuslust kui peavoolu. Sadakond aastat tagasi pidas Euroopa peavool äärmusluseks sotsiaaldemokraatiat ja tundis muret Rootsi pärast, kus sotsiaaldemokraadid valitsusse said. 1980. aastate lõpul manati äärmuserakonnana ka Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteid (ERSP), ning oma iseseisvuse taastamise nõudega oligi see partei esialgu äärmuslik. Mõnikord tõestab äärmuslus ennast ja muutub peavooluks, mõnikord diskrediteerib end ja kaob, nagu see juhtus kommunismi ja natsionaalsotsialismiga, mõnikord diskrediteerib end, aga jääb ikkagi visisema.
Õnneks jätkub piisavalt neid, kes suhtuvad äärmuslusse nii, nagu tegin seda mina 15-20-aastasena. Minu silmis nõuab äärmuslus julgust, tahet liikuda vastuvoolu. Äärmuslus seostub mulle uute ideede pakkumisega ja see on ehk pisut mässumeelnegi. Aga samas ei pea ma end äärmuslaseks selles mõttes, nagu defineerib alltoodud autor – st ma ei ole demokraatiavastane.
Kas saadab see nii mitmeti kasutatud ja defineeritud nimetus EKRE, aga ühtlasi ka minu enda kohta, täpse sõnumi? Sest nimed ja terminid määravad suhtumise ning paljudes tekitab äärmusluse nimetus ikkagi tõrget.
Paremäärmusluse määratlus
EKRE olemuse, nagu ka iga teise nähtuse, selgitamiseks on vajalikud võimalikult selged definitsioonid. Siis on ka diskussioon võimalik. Võimatu on diskuteerida tavaliste EKRE-vastaste kraaklejajatega nagu näiteks Toomas Hendrik Ilves, kelle moraalne ja poliitiline allakäik on olnud hämmastavalt kiire. Vaevalt et ekspresident suudaks tulla lagedale millegi veel magedamaga, kui oma riigi valitsuse süüdistamisega rassismis ja selle nimetamisega kõige põlastusväärsemaks ja naeruväärsemaks Euroopas. Diskussioon temaga on seetõttu isegi ebasobiv, nagu see on ebasobiv Venemaa propagandistidega.
Tänapäeva Lääne ühiskonna sotsiaal- ja humanitaarteadustes domineerib vasakliberalistlik ideoloogia. Kõige enam politiseeritud, st kõige kaugemal tasakaalustatud ühiskonnaanalüüsist, on just (peavoolu)politoloogid. Arvesse tuleks võtta ka seda, et teadusena on politoloogia alles toores, mõistete segadus on valdav. Erinevad politoloogid annavad erinevaid definitsioone ja kasutavad erinevaid teooriaid, mis mõnikord ka üksteisele vastanduvad. Seega võib küsida, kas politoloogia, nagu see praktikas välja on kujunenud, ja selle kõik harud üldse sobivad teaduse hulka?
Igatahes on politoloogiale saanud omaseks peavoolupoliitikale järele kiitmine, n-ö järelkäruks olemine. Vastavalt sellele, kuidas muutub peavoolupoliitika, muutub ka politoloogia ning selle lihtsakoelised, propagandistlikud käsitlused. Tõepoolest, tihti on vähemalt Eesti meedia põhjal raske otsustada, mille poolest erineb mõne doktorikraadiga politoloogi käsitlus tavalise vasakliberaalse ajakirjaniku omast.
Andres Kasekamp tugineb oma argumentides ja definitsioonides tunnustatud populismiuurijale Cas Mudde’ile. Ent Mudde’i tõlgendades teeb ta kohe alguses vea, ja väga põhimõttelise vea. Nimelt kinnitab Kasekamp – erinevalt Mudde’ist –, et inglisekeelsed terminid „far right”, „extreme right”, „radical right”, „populist right” erinevad vaid varjundi poolest ja et neid võib kasutada sünonüümidena. Tõsi, teinekord on raske eristada termineid „far right” ja „extreme right”, kuna mõlemat võiks tõlkida paremäärmuslusena ning küllap on ka politolooge, kes neil neljal eelpool nimetatud terminil üldse vahet ei tee.
Kuid Mudde ei kasuta oma põhjalikke definitsioone pakkuvas raamatus „Populist Radical Right Parties in Europe” üldse terminit „far right”. Samas eristab ta rangelt populistlikku radikaalset parempoolsust („populist radical right“) ja paremäärmuslust („extreme right“). Viimase alla kuuluvad fašism, natsionaalsotsialism ja nende erinevad neo-vormid. Mudde toonitab, et paremäärmuslusel ja populistlikul radikaalsel parempoolsusel on fundamentaalne erinevus – esimene on oma olemuselt antidemokraatlik, vastandudes põhimõtteliselt inimeste iseotsustusõigusele. Populistlik radikaalne parempoolsus on aga demokraatlik, isegi juhul, kui vastandub mõnele liberaaldemokraatia põhiväärtusele. Ka ühes intervjuus toonitab Mudde: „Üks populismi ja äärmusluse [mille vorm on ka natsism] olulisemaid erinevusi on suhtumine demokraatiasse. Populistid tegelikult tunnistavad demokraatia tuumana rahva suveräänsust ja enamuse võimu. Nad tahavad, et inimesed valiksid ise oma juhid – äärmuslased seda ei taha.”
EKRE ei ole Mudde’i definitsiooni järgi kindlasti oma olemuselt antidemokraatlik, olgugi, et võib vastanduda mõnele liberaaldemokraatia põhiväärtusele. EKRE peab demokraatlikku otsustusõigust esmaoluliseks. Näiteks taunib EKRE kohtulikku aktivismi ja peab täiesti õigustatuks rahvahääletust ka nn vähemuste õiguste üle. Seda põhjusel, et ühiskond koosnebki erinevatest vähemustest.
Need Mudde’i definitsioonid, mida Kasekamp kasutab EKRE paremäärmuslikkuse tõestamiseks, defineerivad hoopis populistlikku radikaalset parempoolsust. Nii ei pea paika ka Kasekampi järeldus, nagu oleks EKRE paremäärmuslik. Või vähemalt ei ole õige väita seda Mudde’ile toetudes.
Cas Mudde’i populistliku radikaalse parempoolsuse tunnusteks on nativism, autoritaarsus ja populism. Mudde’i järgi kuulub populistlike radikaalsete parempoolsete erakondade – toonitan veelkord, mitte paremäärmuslike erakondade – hulka ka omaaegne ERSP.
Nativism – termin, mille Kasekamp tõlgib mitte just heasoovlikult „marurahvusluseks“ – on Mudde’i järgi populistliku radikaalse parempoolsuse põhijoon. Liberaalsest rahvuslusest eristudes eeldab nativism, et ideaaljuhul peaksid riigid koosnema ainult põlisrahvast ning mittepõlised elemendid – nii isikud kui ideed – kujutavad endast rahvusriigile fundamentaalset ohtu.
Kasekamp on veendunud, et EKRE on marurahvuslik, kuna on vaenulik võõraste vastu, näiteks „hirmutatakse sellega, et moslemist pagulaste seas on hulgaliselt terroriste”. Marurahvuslusega on Kasekampi väitel seotud ka „Euroopa Liidu mahategemine”. EKRE retoorikas olevat Euroopa Liit võrdsustatud Nõukogude Liiduga.
Terrorilainest Euroopas peaks olema kuulnud küll igaüks ning kui pidada immigrantide terroritegudest teavitamist hirmutamiseks, siis on marurahvuslik epideemia tabanud kõiki meediaväljaandeid. Tõsi, EKRE on teinud neist sündmustest selgemad ja varasemad järeldused kui peavooluparteid. Julgen siiski arvata, et terrorism peakski olema vastumeelne kõigile, mitte ainult marurahvuslastele.
Samuti on EKRE väljendanud teistest Eesti erakondadest selgemalt ja varem oma vastuseisu immigratsioonile, seda meie rahvastiku situatsioonist tulenevalt. Kas sel juhul on tegemist marurahvusliku hoiakuga? 2018. aasta alguses läbiviidud väärtushinnangute uuringust selgub, et vaid 23% kodanikest on valmis lubama Eestisse elama hulgaliselt samast kultuuriruumist pärit immigrante. Piiratud määral samast kultuuriruumist immigrantide Eestisse elama asumist toetas 53%, väga vähesel määral 15% ja üldse mitte 8%. Teisest kultuuriruumist saabuvate immigrantide puhul toetas aga vaid 3% Eesti kodanikest massiimmigratsiooni.
Maineka globaalse uuringufirma Ipsos Grupi küsitlus, mis viidi läbi 2018. aasta lõpus kahekümne seitsmes suuremas riigis, uuris, kas kodanike arvates mõjub immigratsioon sihtriigile positiivselt või negatiivselt. Keskmiselt 39% küsitletutest pidas mõju negatiivseks ja vaid 24% arvas, et mõju on positiivne. Seejuures oli Belgias, Prantsusmaal ja Saksamaal immigratsiooni pooldajaid vaid 16%, vastaseid aga vastavalt 52, 53 ja 51%. Seega võib öelda, et „marurahvuslik” seisukoht ei ole valdav mitte ainult Eestis, vaid terves maailmas.
Euroopa Liidu „mahategemise” kriteerium on samuti üsna laialivalguv. See, mida peetakse mahategemiseks, võib olla ka konstruktiivne kriitika, mis on Euroopa Liidu edenemise eelduseks. Igatahes ei ole EKRE programmiliseks eesmärgiks Euroopa Liidust väljaastumine, vaid selle eluvõimelisemaks muutmine. Seda niikaua, kuni see on võimalik. EKRE Euroopa Liidu poliitika võrdlemine Nõukogude Liidu rahvuslaste poliitikaga on asjakohane, seda eriti juhul, kui Euroopa Liit peaks muutuma sarnaselt Nõukogude Liiduga rahvusühiskondade arengupiduriks.
Kas EKRE on autoritaarne erakond? Mudde defineerib autoritaarsust kui usku rangelt korraldatud ühiskonda, kus rikkumised on karmilt karistatavad. Kuid Mudde toonitab, et nimetatud tunnus on omane ka konservatismile.
Selle tunnuse kasutamine on väga kaudne ja laialivalguv, eriti kuna autoritaarsuse otsene tunnus – eelkõige demokraatiavastasus – on kõrvale jäetud. Tugeva korra nõudmine sõltub situatsioonist, mõnikord on see vajalik, teinekord mitte.
Kasekamp aga – erinevalt Mudde’ist – määratleb autoritaarsust kolme tunnuse põhjal: tugeva korra nõudmine, võitlus naiste ja samasooliste võrdsete õiguste vastu ning peavooluerakondadest autoritaarsem erakonnakorraldus. Eriti vaieldavad on kaks Kasekampi lisatud tunnust, nagu seda on ka EKRE poliitika tõlgendamine nende alusel. EKRE seisab võimalikult tugeva perekonna, sealhulgas naiste, meeste, laste ning traditsioonilise elukorralduse eest. Selles, et EKRE erakonnakorraldus ei ole autoritaarne, vaid demokraatlik, võib veenduda igaüks EKRE põhikirja lugedes. EKRE juhtide staatus ei tugine nende autoritaarsusele, vaid tõestatud ja väljateenitud autoriteedile. Autoriteetne juht ei ole sama, mis on autoritaarne juht.
Kas EKRE on populistlik erakond? Mudde defineerib populismi kui ideoloogiat, mis vastandab kodanikke korrumpeerunud eliidile ning märgib, et populistlikus demokraatias pole miski tähtsam kui inimeste tahe, isegi mitte inimõigused ega konstitutsioonilised garantiid. Ent Mudde möönab ka, et korruptsiooni kritiseerimine tuleneb konservatiivsetest ja kristlikest põhimõtetest. Ta toob näiteks lord John Dalberg-Actoni kuulsa remargi: „Võim kipub korrumpeerima ja absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt.” Võimu kontrollimine ja vajadusel kritiseerimine hoiab aga võimulolijaid korruptsiooniahvatlusest.
Kasekamp väidab, et EKRE populismi näiteks on rünnakud kohtunike vastu ja nõue siduvate rahvahääletuste korraldamiseks, „mille kaudu saaks enamuse tahtega tühistada või piirata vähemuste õigusi”, samas kui keerulistes küsimustes peaksid Kasekampi meelest langetama otsuseid rahvasaadikud.
Tõsi, EKRE eesmärgiks on kohtunike valitavaks muutmine, nagu see on paljudes demokraatlikes riikides. Samuti on EKRE juhid kritiseerinud kohtulikku aktivismi, st otsuseid, mis on tehtud, tõlgendades seadusi poliitilisest eesmärgist lähtudes.
Rahva poolt algatatud siduvate referendumite korraldamise võimalus on aga olemas kümnes Euroopa riigis, sealhulgas Šveitsis, Lätis ja Leedus ning nende riikide valitsemiskorraldust ei nimetata populistlikuks. Riigikogu liikmena ei tea mina seni ühtegi sisult olulist eelnõud, mis oleks niivõrd keeruline, et seda ei saaks otsustada referendumil. Küll aga on menetluses olnud hulgaliselt pisiasju reguleerivaid eelnõusid, mis ei huvita kuigi paljusid kodanikke ja mida ei seataks rahvaalgatuse korras referendumile niikuinii.
Nagu eelpool märgitud, peab Mudde omal moel määratletud autoritaarsust ning mõnd populismi elementi omaseks ka konservatiivsusele. Lisaks eristab ta konservatiivsust ja populistlikku radikaalset parempoolsust kolme tunnuse põhjal. Esiteks ütleb ta, et nativism ei ole konservatismi tuumideoloogia. Teiseks, et paremradikaalsete erakondade agendas on sotsiaalmajanduslikud küsimused sekundaarsed ja kolmandaks leiab ta, et traditsioonilised eetilised ja religioossed küsimused ei ole paremradikaalide puhul defineerivaks jooneks. Neist kaks esimest tunnust on vaieldavad, kolmas aga ei käi mitte EKRE kui paremradikaalse erakonna kohta, vaid pigem kui konservatiivse erakonna kohta. Niisiis ei saa Mudde’i põhjal öelda, nagu oleks EKRE populistlik radikaalne paremerakond. Kuid kui lähtuda Mudde’i vaieldavast populismi kriteeriumist, siis populismi elemente EKRE ideoloogias leidub.
Hinnang defineerib hindajat
EKRE liikmed ise ei nimeta end äärmuslasteks ega ka populistideks või parem- või rahvusradikaalideks ja nagu on asjakohaselt märkinud Rein Taagepera, on kellegi nimetamine erinevalt sellest, kuidas te end ise nimetab, sildistamine. Ning sildistamise järel saab diskussioon otsa. Mudde’i definitsioonide alusel võib seega öelda, et EKRE nimetamine äärmuslikuks on ebaprofessionaalne.
Niisiis võib järeldada, et ei mina ega EKRE ole äärmuslased ning kuigi ma ise eelistaksin olla parem- või rahvusradikaal, näib, et EKRE-t on kõige õigem nimetada nii, nagu EKRE liikmete enamus end ise nimetanud on – rahvuskonservatiivideks. Rahvusluse uus esilekerkimine on tasakaalustav reaktsioon maailmas toimuvale globalistliku multikultuurse agenda pealetungile. See ei kao ka edaspidi kusagile, vaid muutub peavoolu osaks. Mida varem praegune peavool seda tunnistab, seda parem.
Lõpetuseks märkigem uuesti, et politoloogia definitsioonid pole kindlapiirilised ning ilmselgelt saaks äärmuslust (ekstremismi) defineerida ka teistmoodi. Kuid on selge, et äärmuslust, või ka populistlikku radikaalset parempoolsust, esindava erakonna domineerimine demokraatlikus ühiskonnas oleks ebaloogiline. Põlissoomlaste erakond Soomes on juba tõusnud riigi populaarseimaks ning Eestis võitleb EKRE populaarsuselt teise koha eest. Kunagi, kui need erakonnad loodi, olid nad marginaalse toetusega ning selles mõõtmes käsitletuna on nende erakondade paremäärmuslikuks või paremradikaalseks defineerimine lihtsalt ajast maha jäänud.
Poliitikas kehtib reegel, et mida äärmuslikum on hindaja, seda vähem suudab ta oma poliitiliste vastaste erisusi tajuda. Äärmusesse kalduv rahvuslane nimetab kõiki oma vastaseid kommunistideks, vasakliberaal ei tee vahet konservatiividel, populistlikel paremradikaalidel ega paremäärmuslastel ning nn päriskommunist peab kõiki mittemarksiste fašistideks.
Jaak Valge,
ajaloolane, Riigikogu liige