Hiljuti selgus, et Eesti teadusagentuur ei rahastanud ühtegi eesti kirjandust puudutavat uurimisteemat, ning projektitaotlustele heideti ette, et need on liiga Eesti-kesksed. Riigikogu liige, ajaloolane Jaak Valge peab olukorda ebanormaalseks.
„Olukorras, kus Eesti maksumaksja tagab Eesti teadusele märksa suurema osakaalu SKP-st, kui Euroopa Liidu keskmine, on rahvusteaduste jätkuv alafinantseerimine täiesti ebanormaalne,“ tõdeb Valge.
„Olen seda oma nahal aastaid tundnud ning võiksin tuua mitmeid näiteid selle kohta, kus Eesti ühiskonnale olulised teemad on jäänud rahastamata osalt välisretsensentide ebakompetentsuse tõttu, kes Eesti ajaloo sõlmprobleemidest midagi ei tea, või selle tõttu, et taotlusesse polnud kirjutatud piisavalt truudusevandeid vasakliberaalsele peavooluideoloogiale.“
Valge möönab, et ta oleks olnud võimukoalitsooni toetava parlamendifraktsiooni liige näiteks Riigikogu kolmandas koosseisus ehk aastatel 1926-1929, siis oleks taoline hälbeline olukord EKRE jõupingutustega ammu lahendatud.
“Riigikogu praeguse ehk neljateistkümnenda koosseisu ajal on bürokraatia masinavärk kordi ja kordi tugevam, parlamendiliikme mõju märksa väiksem ning valitsemine silotornistunud. Aga teeme, mida vähegi võime,“ kinnitab Valge. „Mida sätestab EKRE programm? See kõlab järgmiselt: muudame teaduse rahastus- ning hindamissüsteemi Eesti-keskseks. Sama soovitavad ka eksperdid.“
Valge osutab, et avaliku rahastuse poolest oli Eesti juba 2018. aastal euroliidu keskmisest tugevasti kõrgemal tasemel – meil 0,79% SKPst, euroliidus keskmiselt 0,69%.
„Aga sellest hoolimata on ju selge, et teaduse rahastamine on ebapiisav. Ning jätkuvalt on selle kõige olulisemaks põhjuseks, et teaduse rahastamise proportsioonid meil Eestis on Euroopa keskmisest väga tugevasti avaliku rahastuse poole kaldu. 2017. aasta arvestusega moodustas avalik rahastamine kogu arenduse ja teaduse rahastamisest Euroopa Liidus keskmiselt 33%, Eestis aga 51%. Ning reeglipärasus on see, et mida suurem teaduse rahastamine, seda suurem on ka erarahastuse proportsioon,“ ütleb Valge.
„Niisiis oleks raske teha muud järeldust, kui see, et meie teaduse rahastamise suurendamise võti on eelkõige erarahastuse suurendamises. Kuidas seda suurendada – eks ikka sedamoodi, nagu on pakkunud välja nii EKRE kui eksperdid – nimelt teaduse rahastuse- ja hindamismudelite pööramisega näoga Eesti poole. See ei tähenda Eesti teaduse kapseldumist, küll aga senise, paljuski moepärase rahvusvahelistumisnõude ümbermõtestamist ja Eesti heaks tehtava teaduse prioriteediks seadmist.“
UU