Eesti poliitikas ja majanduses on tunda iseomast äratundmisrõõmu. Vaadeldes arutelusid riigieelarve puudujäägi, avaliku sektori lõputu paisumise, maksutõusude ja eraettevõtete hääbumise üle, hakkab tekkima deja vu tunne… Me oleme siin juba olnud! Ehk siis aastal 2008 alanud majanduskriisis.
Kõnekas on ka tõsiasi, et poliitiline arhitektibüroo on jäänud samaks. Nii tollal (Andrus Ansipi teine valitsus enne sotside lahkumist 2009. aasta kevadel) kui ka täna (Kristen Michali koalitsioon) on võimu tuumikuks Reformierakond ja Sotsiaaldemokraadid.
Erakondade logod ja paljud näod on jäänud samaks, kuid valitsuse meeleolu, riigi rahaline seis ning majanduslik reaalsus on üsna erinevad.
Kõigepealt muidugi retoorika – kõige suurem kontrast kahe peitub valitsuse hoiakus ja sõnumites.
2008. aasta alguses oli valitsuskoalitsioon joovastuse tipus. Vaatamata kinnisvara- ja muude turgude jahenemisele võeti riigieelarve vastu ulmeprognoosidega, eeldades üle 7% majanduskasvu.
Kui reaalsus uksele koputas, sündis selle vastukaaluks Andrus Ansipi kuulus tsitaat: “Kui see on kriis ja krahh, et siis ainult sellises kriisis ja krahhis ma tahaksingi elada.” Õhus oli vankumatu ja dogmaatiline usk, et Eesti on eriline, majanduse vundament vankumatu ning et põhi on käes.
See optimism ja õnnejoovastus hulpisid asjaosaliste peades kuni Lehman Brothersi pankrotini, mis tõi kõik mürtsuga maapealsesse reaalsusesse tagasi.
Samas ei tohi mingil viisil unustada, et just Reformierakond on olnud võimul suurema osa ajast kahe kriisi vahel, mil riigiaparaat ja püsikulud laenurahaga täis pumbati nagu õhupall.
Avalik sektor paisus nii pikuti kui laiuti nagu pärmitaigen praeahjus. Ehk siis tegelikult pole nad olukorra päästjad, nagu meediakuvand üritab näidata, vaid tekitajad, kes nüüd iseenda poolt ammu süüdatud tulekahju kustutavad.
Jah, tõepoolest – tänases Stenbocki majas ei ole just palju rahalist optimismi. Peaminister Kristen Michal ja rahandusminister Jürgen Ligi esinevad pressikonverentsidel pigem eelarve murelike valvurite ja piduritõmbajatena. Praegust retoorikat ei iseloomusta mitte heaolu nautimine, vaid krõbedate maksumuudatuste ja ebamugavate kärbete serveerimine. Valitsus otseselt ei eita kriisi, vaid kasutab seda instrumendina uute kohustuste genereerimiseks.
Eesti vanasõna aga ütleb, et pill tuleb pika ilu peale. Tänane olukord on talupojatarkuse vaatenurgast tekkinud pidurdamatust laristamisest headel aegadel, selle asemel et näiteks keldrisse natuke tagavara koguda. Viimase 10 aasta jooksul on tekkinud riiigieelarvesse lugematus koguses märkamatuid uusi kuluridasid erinevate organisatsioonide näol.
Enamuse nende vajadust ja eesmärke ei oska ka asjaosalised ise mõistlikult seletada.
Ning loomulikult on üles aetud riigipalgaliste, eriti selle ülemise osa tulud. Need aga omakorda veavad ohjeldamatult üles keskmist palka, mis omakorda tekitab sogase keerise majandusindikaatorites. Ja selleks et mõttetut laristamist finantseerida, võtab riik üha usinamalt laenu juurde. Kas seda nüüd nimetatakse jätkusuutlikuks majanduseks?
Tänane hiiliv kriis on hoopis teistsugune – tegemist on pikaajalise struktuurse ja jaheneva majandusega, mitte järsu mulli lõhkemisega. 2008. aasta kärpimise retsept ei pruugi tänases julgeolekuolukorras enam toimida, ning valitsus on liialt kinni vanades dogmades, suutmata pakkuda uusi lahendusi majanduse elavdamiseks.
Enne 2008. aasta kärtsatust oli riigieelarve aastaid ülejäägis. Probleem oli aga selles, et valitsus kasvatas buumiaastate rahavoo tuules riigi püsikulusid, eeldades, et selline majanduskasv kestab igavesti. Kui majandus langes, kadusid tulud üleöö ja püsikulude kohustus jäi alles. Sellegipoolest oli riigil olemas märkimisväärne finantspuhver.
Tänane seis on hoopis nirum. Avaliku sektori kulutused on viimase viie aastaga paisunud 39 protsendilt 45 protsendile SKP-st, samal ajal kui majandus on olnud pikalt seisakus või stagnatsioonis. Erinevalt 2008. aastast ei ole see kasv tulnud ülelaekunud maksurahast, vaid puhtalt laenamisest.
Tööjõu netokasv avalikus halduses keset kriisi näitab, et riigiaparaat elas viimastel aastatel illusioonis, kus püsikulusid saab lõputult võlakirjadega lappida. Täna püüab sama seltskond enda loodud süsteemi mingil viisil pidurdada.
2008-2009. aastatel tegi valitsus midagi erakordset – kärbiti jõhkralt riigi kulusid ca 9–10% nominaalmahust. See oli lisaks vajalik ka euroalaga liitumise kriteeriumide täitmiseks ning seda toetas ühiskondlik kokkulepe: kannatame ära, et saada stabiilne valuuta. Suurem osa konsolideerimisest tehti kulude kärpimise, mitte maksutõusude kaudu.
Täna on olukord teine. Valitsus ei saa ega taha teha puhtalt kulupõhiseid kärpeid sest julgeolekusein on ees. Ükski poliitiline jõud ei saa kärpida laskemoona hankeid või piiriehitust. Pensionid ja toetused on seadusega erinevate indeksite külge aheldatu ning nende kallale minek tähendaks poliitilist enesetappu.
Käepärane lahendus tundub olevat maksustamine. Erinevalt 2008. aastast, mil tulumaksu hoopis langetati (21%-ni), üritab praegune koalitsioon eelarveauku lappida uute maksude ja olemasolevate tariifide tõstmisega.
Lisaks sellele ripub õhus globaalne AI mulli lõhkemise risk. Kui 2008. aastal oli kriisi päästikuks USA laenuturult alguse saanud finantskrahh ja kohalik lõhki läinud kinnisvararalli, siis täna ähvardab maailmamajandust tehnoloogiasektori korrektsioon.
Kui sellest sektorist õhk susinal välja jookseb, haavab see valusalt Eesti idufirmade ökosüsteemi ja seeläbi meie majanduse üht peamist kasvumootorit. Kui 2008. aastal kukkus kokku ehitus- ja pangandusturg, siis järgmine globaalne jahenemine võib tabada just seda sektorit, milles Eesti on panustanud oma majanduskasvule.
Kust nüüd siis rebeneb?
Kuigi 2008. aasta majanduslangus oli numbriliselt šokeerivam (SKP kukkus aastaga üle 13%), oli riigi rahandus siis veel terve. Oli ruumi kukkuda ja võlgu praktiliselt polnud.
Täna on pilt konksuga. Me ei ole vabalanguses, vaid pikaajalises vindumises. Riigisektor on kasvanud rammusamaks kui erasektor suudab üleval pidada. Tavatarbija rahakott on muutunud õhukeseks. Seekord ei ole meil reserve, vaid miljarditesse ulatuvad laenud ja intressid.
Sama valitsuskoalitsioon, mis 18 aastat tagasi teatas uhkelt, et sellises kriisis me tahaksimegi elada, seisab täna karmi reaalsuse ees – avaliku sektori pidu laenuraha eest on selleks korraks läbi ning maksumaksjal tuleb hambad ristis seda kõike hakata kinni taguma.
Raul Pint