Kolmapäeval toimus Riigikogu otsuse “Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele valmistada ette ja taastada sõjaväestatud piirivalve eraldi ametina” eelnõu esimene lugemine, kus selle institutsiooni tähtsusest rääkis EKRE sõjaväelasest saadik Alar Laneman.
“Meil on Eesti Vabariigis üks suur töö, mille jaoks ei ole tegijat. See töö on otseselt seotud meie riigi territooriumi puutumatuse tagamisega. Ja nagu te aru saate, jutt on piirivalvest selles mõttes, mis tagab kõik, kogu funktsioonide ahela, kui me räägime piirivalvest, alates valvamisest kuni kaitseni.
Me kõik teame, et kui ajad muutuvad, siis tuleb nende muutustega, edukas olemiseks nende muutustega kaasas käia. Ja Eestil on üsna palju kogemusi ja väga positiivseid näiteid: e-riik, ajateenistuse säilimine, vaatamata väga suurele survele, positsiooni väljatöötamine ja eestvedamine Ukraina aitamisel. Me oleme näidanud edukalt oma võimet vajadustega kaasas käia. Kui me vaatame tänast päeva, seda olukorda, siis võib-olla on jälle käes hetk, kus me peame vaatama, kas meie lahendused peavad vastu ajaproovile ja on kooskõlas sellega, mida muutunud olukord meilt nõuab.
Täieulatuslik sõda jätkub kahjuks juba kolmandat aastat. Sõjapidamises on kindla koha sisse võtnud diversioonid, hübriidsõda, rünnakud tsiviiltaristu vastu. Hamasi rünnak Iisraeli vastu näitas väga selgelt ja ehmatavalt, et kaasaegne rahumeelne piiri valvamine, mis on korraldatud, lootes tänapäevastele tehnoloogilistele lahendustele ja taradele, ei ole piisav. Piiri valvamine ilma kohese võimeta seda kaitsta ei vasta enam tänapäeva tingimustele.
Ja on kohane ka meenutada, et meie idanaaber on ju deklareerinud nüüd, et tegemist on sõjaga, ja on deklareerinud, et NATO on peamine vaenlane. Ja meie NATO liikmena peame tundma, mida see meile tähendab. Ma ei hakka siin mainima, millised õiguslikud sammud on üritatud tarvitusele võtta meie riigijuhtide, meie parlamendiliikmete vastu.
Kui me vaatame asutusi meie riigis, siis igal asutusel on ju konkreetne otstarve, funktsioon ja kasutatakse veel väga moodsaid, eriti Kaitseväes, sõnu nagu võimed ja võimearendused ja nii edasi. Aga iga täidesaatva võimu asutus on ju tegelikult vastavalt vajadusele organiseeritud, komplekteeritud, varustatud, relvastatud, erivahenditega tagatud, koolitatud, visiooni omav, strateegiat järgiv struktuur, mis esindab riiki ja tegutseb seaduste piires.
Kui me nüüd vaatame selles, milline on olukord piiril, siis esitame endale küsimuse, kas see, mis on vajalik täna teha piiril, on täies ulatuses võimetega kaitstud. Küsiks lihtsamalt: milline asutus tagab seda kogu tervikut, ahelat, alates piiri valvamisest kuni selle kaitseni näiteks sarnase olukorra nagu Hamasi rünnak Iisraelis kordumisel? Kui tegemist ei ole näiteks mingi kümmekonna või mõnekümne illegaalse sissetungijaga, vaid on tegemist mitmes suunas üheaegselt toimuva, 5 või 10 maastikusõidukiga või soomustatud maastikusõidukiga varustatud ja raskerelvastust omavate gruppide sissetungiga, kes vastutab selle olukorra eest, mis on see asutus?
Sellist asutus täna ei ole. Tänase lahenduse järgi on ette nähtud, et kui olukord eskaleerub millekski tõsisemaks, kui see on igapäevane rutiinne piiri valvamine, siis kaasatakse Kaitsevägi ja Kaitseliit.
Ma pean tunnistama, et see igapäevane töö, mida teeb Politsei‑ ja Piirivalveamet, ja ma olen ise selles veendunud, on tehtud korralikult, heal tehnilisel tasemel, personal on motiveeritud, koolitatud, tunnevad täpselt oma ülesandeid, on seda harjutanud. Ja teiselt poolt ka toimub koostöö Kaitseväe ja Kaitseliidu tugevduste kaasamiseks. Ja nende inimeste suunas ei ole midagi muud öelda peale kiidusõnade.
Kuid jutt on kogu selle funktsiooni täitmise korraldamisest. Ja probleem on siin selles, et hetkel, kui selgub, et piiriintsident on midagi muud kui piiriintsident, nimelt areneb olukorraks, kus on vaja sisuliselt sõjalise jõu kaasamist, et kaitsta meie territooriumi, siis sel hetkel, kui sündmused arenevad väga kiirelt, kui on väga palju segadust, sel hetkel olukorra lahendamise asemel hakkab meil toimuma abi kaasamine ja juhtimise üleandmine. Ma arvan, et keegi ei hakka proovima olukorras, kus auto sõidab 120-ga, juht hakkab kaasreisijaga või kaassõitjaga kohti vahetama sõidu ajal. Piiril peab toimuma olukorra lahendamine, mitte mingid korralduslikud meetmed, olukorra täpsustamine, juhtimise üleandmine ja muu sellega kaasnev. Ja siin on probleem ja see probleem on kõrgemal ja kaugemal kui need tublid igapäevased ametnikud, kes oma igapäevast tööd siiralt ja ausalt teevad.
Ja kui me vaatame veel lähemalt, siis üks asutus, kellel ei ole võimeid, et reageerida sellele muutunud ohule, peab andma üle olukorra juhtimise, lahendamise teisele asutusele, millel ju ka neid üksuseid ei ole. Rakendatakse tõenäoliselt tavalisi kaitseväeüksusi, kellel on tavaline lahingupidamiseks vajalik tehnika, relvastus, varustus, sidevahendid ja kes tõenäoliselt ei tea väga palju sellest, mis on näiteks piirilähedase vööndi eripära. Nii et üks asutus, kellel ei ole võimeid, annab lahendamise üle teisele asutusele, kellel ka päriselt just neid vajalikke võimeid ei ole. Ja ma arvan, et siin on meie kohus midagi ette võtta. Ja see otsuse eelnõu on üks võimalik lahendus, kuidas seda, ma ütleks, väga tõsist probleemi või tööd korralikult korda saada.
Jutt on selles, ma arvan, kus me võime öelda, et meil on umbes pool rehkendust tehtud, aga see rehkendus on katkendlik ja ilmselgelt see ei vasta Eesti huvidele. Ja võib arvestada seda, mis me näeme praegu Ukraina kogemusest, võib seada meie ette väga suure, väga palju inimeludes maksva ja väga palju muudes küsimustes meile maksma mineva territooriumi tagasivõtmise vajaduse.
Loetleksin mõned asjaolud, mis võib-olla on olulised selle lahenduse juures. Iseseisva sõjaväestatud piirivalve loomine aitaks Kaitseväe operatsioonide läbiviimist. Kaitsevägi tuleks sisuliselt käimasolevasse operatsiooni sisse, mitte ei pea hakkama kulutama aega selleks, et täpsustada, mis hetkel toimub. See kiirendaks kogu Eesti kaitseoperatsiooni ja tõstaks selle edukuse šansse. See vähendab meie kaotusi nii territooriumi kui ennekõike inimjõu osas. Eraldiseisva asutuse olemasolu raskendaks hübriidrünnakute läbiviimist, muudaks selle vähem ahvatlevaks vastase poolt, sest kogu reageerimisvõime ju asuks piiril.
Ja kõige tähtsam: selline lähenemine oleks otseselt kooskõlas sellega, mida me oleme ise, mida meie riigijuhid on korduvalt öelnud, et Eesti kaitsmine algab kohe esimesest meetrist, esimesest sentimeetrist.
Elu on õpetanud, et selliste ideede, ettepanekute puhul pead olema valmis ka selleks, et küsitakse, aga kust te võtate vahendid. Ma ütleksin, et need vahendid on meil olemas. Nad on meie silme ees, nad on meie kõnepruugis iga päev. Soovitan teil tutvuda väga huvitava arvamusega, mille esitas ERR-is Arvi Hamburg, kus ta rääkis rohepöörde maksumusest Eestis. Aastaks 2030 me peame investeerima umbes poolteist miljardit aastas. Põhikoorem muidugi langeb erasektorile. Väga suur on saamata jäänud tulu. Näiteks Eesti Energia panus riigieelarvesse, sajad miljonid, saamata tulu puidusektorist 500 miljonit aastas ja nii edasi ja nii edasi. Kaudne kahju majapidamistele ja ettevõtetele, sellest ma ei räägigi.
Tõenäoliselt meil tuleb nüüd küsida, et äkki rohepööre kannatab oodata. Rohepöördega seotud probleemid ei ole ei ohuks Eesti iseseisvusele, nende realiseerumise riskid ei ole võrreldavad, tähendab, kui rääkida ajafaktorist, nad ei ole meil ukse taga ju ootamas. Loodus ei ole erinevalt Venemaast deklareerinud meid oma vaenlaseks. Minu arust Eesti loodus kohtleb meie inimesi väga hästi. Me ju kõik teame: vahetu ohuga tegeldakse kohe, need, mis on järgmisel, nädalal nendega tegeleme siis.
Ma kutsun üles, head kolleegid, küsima endalt: kas me jõuame mitme asjaga korraga tegeleda ja mis meid päriselt ähvardab? Oleks ju kummaline, kui me peame võitlema oma territooriumi tagasisaamise eest, aga samas raporteerime, et aga vaata, rohepöördenõuded jälle me täitsime. See on kahjuks reaalsus. See oht, mis ei ole vahetu ja kannatab oodata, tuleb ootele panna, ja tuleb tegeleda nende asjadega, mis on meil ukse taga.
Seda sõnumit, ma arvan, me peame samamoodi levitama ja jagama Euroopas oma partneritega. Sest jälle, meil on ju ka siin edulugu näidata. Kunagi sellest, kes vaidles ajateenistuse üle, oleme jõudnud kuhu? Eestkõnelejaks Ukraina aitamisega, eestkõnelejaks ka NATO kaitseplaneerimise muutmise osas. Nii et need julgustükid on meil varem olnud hästi tehtud ja hästi ka tõestanud oma väärtust praktilises elus.
Mul ei ole midagi rohkem öelda. Asi on tõsine, aga lahendused on meie käeulatuses.”