Tallinnas toimus 13. novembril Anarhistliku Raamatulaada nimeline vasakäärmuslaste üritus, kus seminaril räägiti muuhulgas “eesti paremäärmusliku liikumise anatoomiast”. Üritust külastanud Uute Uudiste korrespondent annab ülevaate räägitust.
Üritus toimus Kultuuriklubis Kelm. Kohal oli umbes 20–30 inimest. Laual ja trepil ilutsesid anarhokommunistide lipud. Palju oli vasakradikaalset sümboolikat, esindatud olid sildid nagu “Tere tulemast, pagulased”, soovõrdsusest pajatav leheke, “Antispeciesist Actioni” raamatukesed, ja ka flyer “Natsivaba Tallinn”. Muidugi oli ka neutraalseimaid raamatuid ja silte.
Uudiseid Soomest
Sissejuhatuseks rääkis üks soomlane sellest, kuidas keegi poliitiliselt ebakorrektne tegelane ta narkomaanist kamraadi vigastas, mille tagajärjel too haiglas suri. Soome vasakmeedia (yle.fi jt) tegi sellest suure skandaali.
Ta rääkis ka Soomes parempoolsete korraldatud protestidest ja vastuprotestidest. Huvitav faktor oli veel, et sõna ‘rassist’ ei saavat Soomes enam korralikult kasutada, sest see on muutunud samatähenduslikuks immigratsioonivastasusega. See olevat probleem.
Veel rääkis ta natuke Soomes toimuvatest anarhistide raamatulaatadest, mis on olnud üsna edukad.
Uudiseid Aserbaidžaanist
Aseri noormees rääkis olukorrast riigis ja sellest, kuidas anarhiste seal taga kiusatakse. Azerbaidžaani valitsus või korrakaitse olevat nende majja narkootikume ja Molotovi kokteile peitnud, et neid kinni võtta. Ta palus, et eestlased seisaksid nendega solidaarsuses ja toetaks neid.
Esitlused
Isiklik digitaalne turvalisus ja privaatsus – Laur
Teemat käsitles noormees nimega Laur, kes kandis MineCrafti t-särki ja väitis end olevat häkker hüüdnimega “Hope”. Ta on töödanud IT-valdkonnas umbes 13–14 aastat. Ta tuli anarhistidele õpetama, kuidas kaitsta end valitsuse ja firmade pealtkuulamise eest olenevalt sellest, kas ja kui illegaalne on see tegevus.
Laur rääkis eraldi arvutitest ja telefonidest. Ta tutvustas erinevaid operatsioonisüsteeme, selgitas kui turvalised need on ja mis tegevusteks ning kuidas ta neid soovitaks kasutada. Veel rääkis ta VPNist, Torist, erinevate e-maili platvormide turvalisusest, failide ja kõvaketaste krüpteerimisest. Kogu teemast käis läbi, et erinevate tegevuste juures, olenevalt kui illegaalsed need on, tuleb kasutada erinevaid meetodeid. Emaga suhtlemiseks on näiteks Gmail ja Windows täiesti okei.
Helistamise jaoks soovitas ta võtta üks hästi vana telefon ning tollel vahetada iga helistamise korral SIM-kaarti ja IMEI numbrit.
Windowsist ja Macintoshist rääkis ta niipalju, et kui väga hull asi ei ole, siis võib ka neid kasutada niikaua kuni süsteem on internetist väljas, või turvalisus on ebaoluline.
Eesti paremäärmusluse anatoomia – Andres
Andres alustas oma juttu lühikese videoklipiga, kus näidati rahvuslaste marsse ja muid üritusi. Seejärel eristas ta kaht tüüpi rahvuslasi: kultuuri ja pungiga seotud “paremäärmuslased” ning pintsaku ja lipsuga “ekstremistid” ehk poliitiline osa.
“Subkultuuriga seotud osa on seotud pungiga, ja 1990ndatel oli tegemist väga ohtliku liikumisega. Punk algas 1970ndatel Inglismaal. Mingil hetkel hakkas see seostuma paremäärmuslusega. NSVLi tsensuuri tõttu jõudis see siia märksa hiljem, juba kõigi paremäärmuslike implikatsioonidega. Tol ajal oli see isegi arusaadav (konflikt nõukogude süsteemiga).”
Siis mainis Andres veel Ruuben Kaalepit, Sinist Äratust ja pädevat kohalikku alternatiivparempoolset liikumist, kes käivat veebifoorumis 4chan. Sinine Äratus pidavat olema modernseim paremäärmuslaste organisatsioon Eestis. Andres teatas, et SAPTK on religioosne paremäärmuslik organisatsioon, mis teeb koostöd EKREga ja millel on hunnik raha kasutamiseks käes. “Kooseluseaduse vastuvõtmise ajal kujunes neist tõenäoliselt suurim paremäärmuslik liikumine kõige tugevama toetusega, mida me oleme kunagi näinud.”
Andres ütles, et Eesti vasakpoolsed peaksid eeskuju võtma EKRE ning teiste valmidusest ja suutlikusest korraldada proteste ning tuua rahvast tänavale. Ta väitis, et eesti vasakpoolsete suur probleem on see, et ei olda valmis võitlema.
Vasakpoolsed on hirmul, sest parempoolsed on paari aastaga teinud seda, milleks nendel on kulunud viimased 40 aastat – ühiskondliku konsensuse nihutamist. Parempoolsed vaated sisenevad peavoolu ja legitimiseeruvad väga kiiresti.
Samuti väljendas Andres ärritust Eesti roheliste suunal, keda ta peab samamoodi paremäärmuslasteks. “Mõned paremäärmuslased on seotud loomaõiguslaste liikumise või rohelistega. Kui te toetate Eestis rohelisi, siis te toetate pagulasvastast retoorikat ja homofoobiat,” sõnas Andres.
DIY Publishing & Authors kirjastuse tutvustus – Tiina (Mondegreen), Jüri (Tartu Surmaneedus), Steve (Viimane neljapäev)
Alguses oli kohal vaid Tiina ja Steve. Jüri hilines natuke.
Tiina on kirjastaja väikesmatele autoritele. Hetkel müüb ta ainult Rahva Raamatus. Ta müüb selliseid raamatuid, mida teised kirjastajad ka väga vastu ei taha võtta.
Steve kirjutab anarho-islamistlikku raamatut ning loodab neid levitada araabiamaades, sest keelatud raamatud on alati hinnalised ning tema väitel müüvad paremini. Ta raamat pole veel valmis.
Jüri loob koomiks-ajakirju nimega “Tartu Surmaneedus”. Need pidavat olema ainukesed Eestis, keegi teine neid ei tee.
Huvitavat: publikust küsiti, kas laval olijad tahaksid autoritaarset riiki, et nende kraam müüks paremini, sest Nõukogude ajal oli põrandaalune raamatuäri väga suur asi. Jüri ütles seepeale pool-naljatlevalt et jah, võiks olla küll. Siis oleks vähem konkurente.
Kliimamuutus, ebavõrdsus ja areng – Mario
Alguses tutvustas Mario kapitalismi häid külgi. Tema sõnul on see kõige produktiivsem, dünaamilisem majandussüsteem, mis kunagi on olnud. See on tootnud tohutult rikkusi ja arenenud tehnoloogiat.
Siis aga liikus ta edasi selle halbadele külgedele. Esimesena rääkis ta majandusteadlasest John Maynard Keynesist, kellel oli kapitalismile kaks põhilist kriitikat:
1. Turukapitalism ilma riigi vahelesegamiseta ei ole võimeline garanteerima kõigi tööhõivet.
2. Sissetulek ja rikkus jaguneb ebavõrdselt.
Järgmiseks rääkis ta ameerikla majandusteadlasest Hyman Minskyst, kes leidis kapitalismis kolmanda suure vea: kui riik ei sega majandusse vahele, tuleb majanduskriis.
Kuni 1970. aastateni oli väga vähe majanduskriise, sest peale 1929. aasta ülemaailmset majanduskriisi pandi paika seadused, mis ei lubaks sellisel asjal juhtuda. 1970. aastal aga need eemaldati. Sellega algas ka uusliberalismi ajastu. Need seadused pani USAs tööle Ronald Reagan ja Ühendkuningriigis Margaret Thatcher. Peale seda hakkas pidevalt tulema majanduskriise.
Täna võime kapitalismile lisada neljanda suure probleemi: sel on raskusi ökoloogilise jätkusuutlikuse tagamisega.
Peamine probleem pidavat olema riigi roll. Kapitalismi toetajaid on palju ja erinevaid, ekstreemseimad neist on inimesed, kes arvavad et riigil ei tohiks olla majanduses mitte mingit rolli, ja osad neist ka kutsuvad ennast anarhokapitalistideks. Nendel on perversne arusaam inimese vabadustest. Järgmisena tuli nali selle kohta, kuidas anarhokapitalistid arvavad, et kõik probleemid lahendab ära turg.
Edasi rääkis ta, kuidas praeguses kapitalistlikus süsteemis saaks ökoloogilist kriisi parandada. Ta ütles, et ilma riigi suure sekkumiseta on see võimatu.
Innovatsioonist kapitalismis rääkis ta seda, et suured energiafirmad ei tegele innovatsiooniga, vaid ainult energia müümise ja praeguse tenholoogia ostmisega.
Lõpus tekkis huvitav moment, kui Mario kritiseeris anarhiste ning väitis, et anarhistid tahavad luua ühiskonda, mis ei oleks sisuliselt riigist erinev.
Kokkuvõte: Kogu jutus oli läbivalt tunda antikapitalistlik ja autoritaarne toon. Mario tahtis riigi sekkumist ja kritiseeris kapitalismi.