“Äsja ilmus Päevalehes kellegi Kuzitshkini, kes poliitpagulasena esineb, artikkel “Oudekki Loone – kas te olete Eesti Riigikogu saadik või Putini advokaat?”
Huvitav ja ennekuulmatu lugu – sõltumata sellest, kuidas keegi Loonesse suhtub, on ta Eesti Vabariigi kodanik kõigepealt ja ükski võõrriigi kodanik ei oma ei moraalset ega administratiivset õigust kellelegi siin kodanikele dikteerida, kuidas mõelda või öelda.
Kuzitshkin – siin on Eestimaa ja see maa on teile suuremeelselt võimaldanud siin viibida ja suu võiks lahti teha vaid tänuks selle eest. Vähemalt niikaua, kuni eesti keele mingilgi tasemel ära õpite – huvitav, et meinstriim kirub küll Narva taksojuhti, kohalik Päevalehe kolumnist võib aga vabalt umbkeelne olla.
Kaeks õige perra, kes see Andrei Kuzitshkin tegelikult on ja millega ta senini silma on paistnud. Teeme kokkuvõtlikult, sest muidu annaks 12 tooli välja küll…
Alljärgnev põhineb Tomski ajakirjandusel ja kohapealsete jutustustel.
Endine oblasti kultuuriameti juht peab end poliitpõgenikuks ja nii tituleerib teda millegipärast ka Eesti meedia. Tomskilased (aga sealt Kuzitshkin meile saabuski) teavad teda kui tavalist kriminaali ja varganägu, kes Eestisse on uurimise eest lihtsalt jalga lasknud – kohalik press on neist lugudest pungil.
Ta on jõudnud lõpuks ometi „geiroopasse“ (sõnast gayrope, kokku pandud gay ja europe sõnadest), just nii tähistas ta seda maailmajagu pidevalt oma sotsmeedia postitustes.
Kõikide tema praeguste ülesastumiste sisu on tomskilaste arvates kantud vaid ühest – näidata kõigile, et tegemist on poliitilises mõttes taga kiusatuga, mitte lihtsalt kriminaaluurimisest kõrvalehoidjaga. Pikki aastaid oblasti kõrgema ametnikuni, kes kõiki ametiga kaasas käivaid hüvesid suurima mõnuga nautis ja kel ei tulnud pähegi öelda midagi halba seda kõike võimaldava süsteemi kohta, jõudis tõehetk alles siis, kui ta Eestisse jõudis – ta oli elanud fašismis!
Pärast vallandamist 2012. aastal seoses kelmustega püüdis ametnik mõnda aega leida tööd erinevates haridusasutustes (etteruttavalt – siin on unistus lõpuks ometi teostunud) – Tomski Äriinstituudi kaunite kunstide kateedris ja ühe teise ülikooli innovaatika kateedris. Kohaliku ajakirjanduse andmetel ei omanud need katsed aga edu, see saabus Tomski kultuurikuraatorile alles Eestis.
Saabudes andis ta Delfile pikema intervjuu, meie heausklikud võtsid kõike puhta kullana (intervjuu Viktoria Ladõnskajale) ja olid rahul, et Eesti oli kulturniku südames juba lapsepõlvest saati, kuna meil on Paks Margareeta…
Tuletagem aga meelde, et aastatel 2006-2012 juhtis meie vapper põgenik Tomski kultuuriametit, selle eelarve oli 2 miljardit rubla. Võiks arvata, et kultuurielu sai selle raha eest hoo sisse ja puhkes õitsele, kuid paraku läks pisut „nihu“… Tomski ajalehed kirjutasid irvet varjamata, et Kuzitshkin eelistas „arengu eksport varianti“. See tähendab seda, et tähelepanu ei koondu üldisele tasemele, annete väljaselgitamisele ja toetamisele, regiooni üldist huvi ja vajadusi arvestades, vaid just välisele imidzhile ja „brändindusele“.
Kunstiringkondades ahmiti õhku, sest uus poliitika tähendas seda, et kunstinimesi oli vaja vaid selleks, et „bränd“ kohe välja anda, selleks sobivate inimeste väljaselgitamine sõltus aga suurest kulturnikust ja tema lähikondlastest kõigepealt. Tulemuseks oli „pokazuuhha“ oma täies alastuses – teatud ringkonnad sõitsid ringi, tutvusid maailmaga ja parandasid elutingimusi.
Toimus veel üks huvitav kultuuri-ilming – diletantide ja proffide kohavahetus. Profid kuulutati diletantideks ja vastupidi ning kogu ideoloogia toetus „ultraliberaalsetele“ väärtustele, mis ei olnud reaalse eluga mitte kuidagi seotud. Raamatukogude fondid kuulutas härra Kuzitshkin „vanaks, tarbetuks kolaks“ja omamata mingitki kvalifikatsiooni ja tahtmist suure piirkonna kultuurielu edendada, korraldada muuseumide ette kerkinud raskuste ületamist või sümfooniaorkestriga seonduvat hakkas ta organiseerima Tomskisse „uue kunsti muuseumi“, mis susinaga ettearvatult kokku jooksis.
Tema ainukesteks partneriteks uue kunsti loomisel olid ühetaolised, mujalt saabunud geikogukonda kuuluvad tegelased. Tomsk on ülikoolilinn, täis noori ja vabameelseid inimesi, kuid see kõik oli ka neile selgelt liig mis liig.
Kuhu siis ikkagi kadusid 2 miljardit, mida uurimisorganid teada tahtsid?! Kuzitshkin on ju ettevalmistuselt bioloog ja kutsumuselt kohaliku „Intim“ nimelise teatri harrastusnäitleja…
Samal ajal muutus muuseumide olukord väljakannatamatuks, kunagine Lääne-Siberi parim sümfooniaorkester oli muutunud kõige hädisemaks, laialt tuntud muusikud (Sotnikovist ja Ratnerist kuni Zimakovani välja) kritiseerisid Kuzitshkini tegevust avalikult ja teravalt.
Vaatamata võrdlemisi tagasihoidlikele saavutustele, kui mitte arvestada muidugi kõikvõimalikke komandeeringuid ja väljasõite, jätkus rahavool oblasti eelarvest ameti kontole, mis kadus teadmata kuhu. Aruandluse järgi kulus 200 miljonit kuskil remondile, palkadeks ja ruumide korrashoiuks. 700-800 miljoni kohta polnud üldse mingit aruandlust ja isegi ligikaudsed katsed määrata veel 400 miljoni saatust, olid praktiliselt läbikukkunud. Tõsi, leiti kultuurimaja „Avangard,“ mida olla remonditud…
Mingit sõltumatut auditit ei korraldatudki ja kohalike sõnul pole see ka ime. 1996. aastal võimule ligi pääses Kuzitshkin tänu kellelegi Nelli Kretshetovale, keda nimetati mitteametlikult oblasti eks-kuberneri Viktor Kressi ajuproteesiks ja ametlikult nõunikuks, seega kokku oli meie kangelase karjäär oblasti juhtkonnas 16 aastat, mil ta suurima mõnuga kõiki tsivilisatsiooni hüvesid nautis. Aga siis tulid uurijad…
Praegu teatab Andrei Aleksandrovitsh oma sotsvõrgustikes, et töötab Eestis „grantide“ alusel ja plaanib Eestis kinnisvara soetada. Huvitav küll – milliste rahade eest?!
Andres Raid, ajakirjanik
