Kui Merika Jürilo mitte eriti ammu Terviseameti juhiks sai, andis ta oma programmilistes seisukohtades teada:
„Tervis, see on erinevate osaliste ühine vastutus, kus iga inimene ja ettevõte saab ise palju ära teha. Lisaks tervishoiuteenuste osutajad – igaühe teadlikkus oma rollist, võimalustest ja vastutusest on võtmetähtsusega,“ ütles Merike Jürilo. „Terviseameti tähelepanu peab olema tervishoiuteenuste kvaliteedil, terviseohtude riskianalüüsil, nakkushaiguste ennetamisel ja tõrjel ning kriisideks valmisolekul. Oluline, et oleme usaldusväärne partner, oskame informatsiooni ja tagasisidet kasutada nii ennetuses, järelevalve sihistamises kui teenuste kvaliteedi hindamisel. Pikemas perspektiivis püüame suunas, kus erinevatel osalistel oleks võimalus ise aktiivselt teenuste parendamisel ja kvaliteedi hoidmisel silma peal hoida läbi kokku lepitud regulaarse enesehindamise süsteemi .“
Hulk fraase, seejuures lennukaid ja ei midagi sellist, millele pealiskaudsel lugemisel vastu vaielda. Tegelikult on kogu asi vääral vundamendil – põhimõtteline ebakoht vaatab siingi vastu kogu oma alastuses. Ei koolis ega ka haiglas ei ole klienti ega teenindavat personali. Kliendi ja teenindaja/kaupmehe huvid on alati risti vastukäivad – üks tahab vähem maksta ja rohkem saada, teine jällegi rohkem saada ja vähem anda. Koolis peaks õpetaja-kasvataja huvi kattuma õpilase ja lapsevanemaga, haigemajas peaks nii patsiendi kui ka õe-arsti huvi olema üks – tervenenud (parem veel üldse mitte haigestunud) patsient. Viimane ei lähe haiglasse või polikliinikusse mitte teenust saama, vaid tervist taastama või seda säilitama-hoidma.
Tegelikkus pakub meile midagi muud. Nagu tavaliselt ikka, on ainuke asi millest alati puudu jääb on raha. Viimati andis Jürilo teada, et vaja on neli miljonit!
Milleks täpsemalt?!
Vaja on – traditsiooniliselt tõsta a) palka ja b) inimeste arvu. Ei sõnagi ei kvalifikatsioonist, kogemusest, professionaalsusest, ettevalmistusest – seda nimistut võiks jätkata. Praegu leiame TA koduleheküljelt muljetavaldava hulga inimesi, kelle hulgas on poolelioleva ettevalmistusega zootehnikuid, filolooge, matemaatikuid, itimehi, juriste, lihtsalt keskkoli taustaga inimesi, personalitöö inimesi, leiame sealt põllumajandusliku asjaajaja ja nii edasi. Põhja piirkonnas leiame esimese vähemalt õenduse-alase ettevalmistusega inimese, siis tulevad rätsepad ja aednikud. Siiski, sealt leiame ka tervisekaitse inimese – tõsi küll, tema ampluaa on kodulehe alusel vaid väärtegude menetlemine.
Puhtinimlikult tundub kõige selle keskel olevat otsustajate seltskond, kes ühest küljest küll ehk liidavad, lahutavad ja korrutavad, kuid jagamisega tundub asi kehvem olevat. Alul kuulutab too seltskond, et ohtu pole, siis läheb asi märkamatult üle paanikaks, mis maandatakse lisaraha nõudesse. Aga – sellise pöördega on meil kõik juba harjunud, sest ainuke, mis seisab Eesti vaimsuse ja füüsise otsustava läbimurde teel maailma on krooniliselt puuduolev raha. No ja siis saab loomulikult “eesmärke paremini sihistada” – mida iganes see ka tähendama ei peaks. Igatahes igasuguse kohustuse ja vastutuse võtab see juba eos maha.
Andres Raid
ajakirjanik
