Mõni aeg tagasi saatsin Keeleinspektsioonile teabenõude, mille sisuks oli tahtmine saada ülevaadet selle kohta, kui palju on tehtud ettekirjutusi teenindussfääri inimestele keelenõuete rikkumise (st riigikeele ebapiisava valdamise) tõttu. Üldmulje – ka Keeleinspektsiooni ennast kammitseb otsekui mingi nähtamatu vajadus või sundus poliitkorrektsuse suunas.
Aga võtame teksti enda ette. Teame, et Keeleseaduse § 17 lg 1 sõnastab selgelt: Kaupade ja teenuste tarbijal on õigus eestikeelsele teabele ja teenindamisele tarbijakaitseseaduse alusel.
Samas – § 23 lg 2: Äriühingu, mittetulundusühingu ja sihtasutuse töötajale ning füüsilisest isikust ettevõtjale ja tema töötajale, samuti seadusest tuleneva kohustusliku liikmelisusega mittetulundusühingu juhatuse liikmele kehtestatakse eesti keele oskuse nõuded, kui see on õigustatud avalikes huvides.
Vähemalt B1-tasemel eesti keele oskust nõutakse järgmistelt isikutelt: Punkt 6: teenindus- ja müügitöötajad, kelle tööülesannete hulka kuulub tarbijate vahetu ja regulaarne teenindamine, tööalase teabe edastamine või tööohutuse eest vastutamine.
See eelnev tekst on vajalik järgneva kiretuks mõistmiseks.
Keeleinspektsiooni vastus on selle õiguse kohaldamisel vastuoluline. Leitakse, et /…/ Esiteks, kullerit ei ole eespool osundatud Vabariigi Valitsuse määruses nimetatud, mistõttu puudub meil õiguslik alus nende keeleoskust kontrollida.
Samas kinnitatakse, et /…/ 2019.a oleme kontrollinud 27 taksojuhti ning teinud 13 ettekirjutust. 2020. a on tehtud taksojuhtidele kaks ettekirjutust. Mitmel juhul ei ole olnud võimalik taksojuhti tuvastada, kuna tegemist on olnud piraattaksoga. Kassapidajaid ja teenindajaid on 2019. ja 2020. aasta jooksul kontrollitud 92 ettevõttes, kokku on kontrollitud 2944 töötaja eesti keele oskust tõendavaid andmeid, ettekirjutus on tehtud 889-le töötajale.
Vastuolulisus seisneb eeskätt selles, et ka eeltoodud õigusaktides (sama, millele on vastuses tuginetud) ei ole eraldi sätestatud mõisteid nagu taksojuht või kassapidaja (kellede osas on tehtud ettekirjutusi). Küll aga leitakse millegipärast, et näiteks kulleri keelenõuete kontrolliks peaks olema eraldi mõistena olema kuller õigusaktis sätestatud?!
Miks teatud klienditeenindusel tarbijatele koheldakse teenindus ja müügitöötajaid ebavõrdselt on paraku ebaselge (võib oletada, et tegelik põhjus ebavõrdseks kohtlemiseks peitub ametniku enese arguses ja puudulikus haldussuutlikkuses, sest on ju üldteada, et enamus nendest kulleritest on mustanahalised, kes võivad ametnikku keelenõuete kontrollimise eest otsekohe ametnikku süüdistada rassismis).
Samuti leiab Keeleinspektsioon, /…/ Paraku on paljud Teid huvitavad töötajad nn renditöötajad, kelle tööandja ei ole ettevõte, milles ta töötab, vaid tööjõu rendifirma. Nii ei laiene renditöötajatele määruses olev tööandja vastutuse klausel. Ja nii võib juhtuda, et kauplus, kus kassapidaja töötab, ei vastuta kassapidaja keeleoskusnõuete täitmise eest.
Sellise õiguskäsitlusega ei saa samuti nõustuda. Segamini ei saa ajada renditööjõudu, millele ei laiene teenindamine tarbijakaitseseaduse alusel.
Keeleinspektsioon on pannud ühte patta nii ehitaja kui kassapidaja, mis ei ole ju õige, sest ehitajale ei laiene teenindamine tarbijakaitse seaduse alusel.
Teema on õrn ja millegipärast eelistatakse sellest delikaatselt märkamata mööda minna. Narva haiglasanitare ja sealseid taksojuhte kottida on ju ohutum ja statistika mõttes hoopis tulusam.
Andres Raid
ajakirjanik
