07.02.2020
Andres Raid
Postimehes ilmus tähelepanuväärne artikkel „Ennetuskampaania ei hoia ohvriks sattumast“, mis paraku meie tavalise uudistevoo ja kõikvõimalike seltskonnategelaste seikluste alla ära uppus. Aga – selle olulisus ja eeskätt just informatiivsus ületas neist paljusid.
Millest meile teada antakse? Otse öeldakse ühtteist ka. Kasvõi näiteks seda, et Postimehe töötajad on rääkinud 30 alla 20-aastase inimesega, kes on kõikvõimalike sotsmeedias ja suurtel reklaamipindadel avaldatud kampaaniate suhtes enam kui skeptilised. Neist 30-st oli neid märganud kõigest üks (!), ülejäänutest oli see lihtsalt mööda libisenud ja seejuures märkamatult.
Teisisõnu – sõnum ei jõua kohale ja läheb sisuliselt tühja, hullemal juhul toob kaasa irvitava või kaasatundva hoiaku – nii naiivne ei saa ju ometi olla! Noorte meelestatus on selliselt läbiviidud kampaaniate suhtes selgelt skeptiline.
See viib paratamatult mõttele – kes on need isikud, kes nad kampaaniad kõigepealt välja mõelnud, läbi viinud, rahastamise taganud? Kes on need, kes riigi raha ja aja, loomulikult ka riikliku usalduse raiskamise eest vastutama peaksid? Kas ühed ei oska, teised ei saa aru või seisnebki kogu oskus projekti kirjutamises, vajalike sidemete omamises ja igasuguse vastutuse vältimises koos kaasneva anonüümsuse tagamisega?
Aga neid kampaaniaid korraldatakse ju pidevalt ja need maksavad miljoneid, nende efektiivsus ja tulemuslikkus paraku kõne all ei ole. Kuskil süttivad rahastuse rohelised tuled ja need paistavad kätte vaid õigel kursil olevatele alustele. Kogu süsteemi korralduse üle ei kurda keegi, see oht on vajaliku kaasamisega eos likvideeritud ja masinavärk töötab siiani laitmatult.
See aga, et sunniviisiline rikastamine ja sallimine ülikallitel loosungitel tulemusi ei anna ja on kinni rumalas rahvas, kõlbab vabanduseks küll.
Andres Raid
ajakirjanik