Andres Raid: Kus on Riigikontroll ja teised institutsioonid, kes ametnike ja poliitikute näppudel silma peal hoidma peaksid?

Kõnekäänd “maksku mis maksab” on omandanud otsekui uue tähenduse. See võiks kõlada umbes nii – maksku mis maksab, peaasi et niisama saab.

Hiljaaegu kirjutasime Uutes Uudistes sellest, et 12. jaanuariks pidi olema lõppenud MKM-i poolt korraldatud riigihange saartega lennuühenduse korraldaja leidmiseks. See on siiani veninunud eeskätt läbiviijate saamatuse tõttu ja erandiks polnud ka seekord. Taas – ikka edasi lükatud! Tundub, et teatud seltskond üritab maksku mis maksab riigiraha enda huvides voolama panna ja siiani on see tavaliselt õnnestunud ka.

Kordame üle, millega meil siin tegu on. Majandusminister, kes on Nordica üldkoosoleku staatuses, andis millegipärast hanke läbiviijaid ilmselt usaldades oma alluvuses olevale Maanteametile suunised muuta käimasoleva hanke tingimusi selliselt, et pooleliolevasse hankesse toodi sisse lennuki vanuse alampiir. Selline käitumine teeb hanke küll mitmeid miljoneid kallimaks ja ajab hanke eelarve lõhki (no ja mis siis?!), aga selle eest tagab see Nordica tütarettevõttele Regional Jet antud hankes väga olulise eelise teiste pakkujate ees.

Kordame üle – lennuki vanus kui selline ei mängi tegelikult mingit rolli kuskil maailmas, sest lennukil on oma tehniline sertifikaat, millega tunnistatakse vaid üht – kas ta on ekspluatatsioonikõlbulik või mitte, kas ta on läbinud kõik nõutud reglemendiga ettenähtud teenindused ja remonttööd, mis ette nähtud – ja kõik. Reisijal on tähtis ohutus, teenuse hind, sõiduplaan ja lõppude lõpuks ka mugavus – ehkki selle pooletunnise reisi jooksul see kuigi oluline ehk ei olegi.

Erakapitalil toimivad kohalikud lennuettevõtted tuleks otsekui koduturult ilmtingimata ja kindla peale välja tõrjuda, selleks et maksumaksja raha eest ülalpeetavale ettevõttele ärieeliseid luua ja sellesse endiselt jätkusuutmatusse ettevõttesse täiendavat maksuraha suunata. Huvitav küll, kelle huvides ja kelle mahitusel kogu selline skeem püsti seisab ja juba paar aastakümmet? Kuidas kvalifitseerida tururegulaatorit, kes oma pädevuse ja käsuahela lihtsalt ja primitiivselt omaenda tütarettevõtte konkurentsieeliseks konverteerib.

Kas see on korruptsioon või mitte? Või on see äkki hoopis toimingupiirangute rikkumine? Või on mingi organi poolt juba kindlaks tehtud, et noh, teatud puhul ju nagu võib kah? Kus on Riigikontroll ja teised institutsioonid, kes ametnike ja poliitikute näppudel ja südametunnistusel silma peal hoidma peaksid? Igatahes on see juba kolmas ebaõnnestumisele määratud saarte lennuhange.

Eraettevõtjad peavad aga muudkui advokaate palkama, et riigipoolse saamatuse ja ebaõiglusega võidelda. Põhjatu maksuraha vastu kohut käia pole aga meeldiv perspektiiv, eriti kui seda sinu enda maksude eest tehakse. Selge on muidugi see, et riiklik dotatsioon (nagu näiteks praamidegi puhul) on paratamatu, sest ühendus peab riigis olema, kuid kas raha tuulde loopimine, vabandust, vajalikele inimestele suunamine on ikka õigustatud? Saarte liinidel on niigi reise, kus kaks-kolm reisijat, vahel on lennuk ka täiesti tühi. Talvekkude praegu on seal keskmiselt 9-10 reisijat. Lasta iga hinnaga liinile 72 kohaline ATR, mis kuulub küll Regional Jetile, tundub küll selge priiskamine olevat.

Siin tuleb (või tuuakse) mängu Saaremaa sotsist vallavanem Madis kallas, kes kindlasti teab palju maailmast, kuid lennundus üsnagi spetsiifilise alana nende teadmiste hulka ei kuulu. Kaasarääkimist see ei takista.

Oma kirjas 2. oktoobrist 2019 väidab vallavanem, et „kui riigihankes ei ole hanketingimusena määratud lennuki vanust, tekitab see olukorra, kus lennuühendus oleks oluliselt ebakvaliteetsem, kuna lennuki vanus on otseselt seotud väljumiskindlusega“. “Vallavalitsusele teadaolevalt suurenevad vanematel kui 20-aastastel lennukitel hoolduse ja remondi kulud, kuna nõuded sellises vanuses olevatele lennukitele on karmimad, mis omakorda tähendab kõrgemat hinda ühe lennureisi kohta,” kirjutas vallavanem, lisades, et „eeltoodule lisaks on niisamuti oluline kvaliteedihüpe lennuühenduses, mida ei ole võimalik saavutada üle 20 aasta vanuste lennukitega“.

Väide, et vanadele lennukitele kehtivad karmimad tingimused kui uuematele on vale. Samamoodi on täiesti vale väita, et vanemate lennukite hoolduskulud on kõrgemad kui uuematel lennukitel. Lennundusega kursis olevad (sõltumatud) spetsialistid teavad une pealt üle maailma, et lennukitele on tehase poolt ette nähtud kindlad hooldusvahemikud, mis on seotud kas kalendaarse ressursi, lennutundide või õhkutõusu- ja maandumistsüklitega. Need on lennuki tootja poolt rangelt ette määratud ning nendest kinni pidamine on esmaseks eelduseks, et lennuettevõte tohib lennukit opereerida. See tagab ohutu lennutegevuse.

Ka uus lennuk vajab pidevat liinihooldust ja hooldusprogrammist kinnipidamist. Selleks peab lennuettevõtja iga vastava perioodi, lennutundide arvu või õhkutõusu- ja maandumistsüklite möödudes arvestama ja reservideks kõrvale panema vastavad hoolduskulud. Need hoolduskulud lisatakse igal juhul ja alati igale lennu hinnale. Seda tuleb teha ka täiesti uue lennuki puhul tema esimesest lennutunnist alates. Lennuettevõtja, kes seda ei tee on jätkusuutmatu. Väide, et uued lennukid vajavad vähem hooldust kui vanad on vale ja demagoogiline.

Nii vist loovadki ahned ja korrumpeerunud ametnikud ise oma tegevusega täiendavaid turutõrkeid ja suurendavad sotsialistlikust paradigmast lähtuvate riigiettevõtete mõjuvõimu.

Teeks selle asja siis juba määramise korras ära ja polekski vaja riigihanget mängida?!

Andres Raid
ajakirjanik