Endine humorist, praegu vasakliberaalne kolumnist Andrus Kivirähk kurdab pikemas intervjuus Maalehele, et ükskõik, mida ta kirjutab, sõimata saan ikka. „See näitab, et olen õigel teel,“ lisab ta.
Väga kummaline arusaam. See oleks sama, kui keegi ütleb, et ükskõik, kui palju ma ilma piletita trammis sõidan, trahvi saan ikka – järelikult olen õigel teel.
Teisisõnu tunnistab ta oma sihilikku provokatiivsust, mida liberaalid ise vastupidises suunas vihakõneks nimetavad.
Kui küsitleja sihib jutu rahvast ärritatavatele Kiviräha nädalaveergudele LP-s, kus kirjanik võtab aeg-ajalt suisa jumala rolli, siis tunnistab intervjueeritav, et kommentaariumis muidugi sõimatakse, näost näkku ei tulda ütlema.
Ta püüab küll hoida inimeste ligi, kes teda jumaldavad, kuid sõimatakse ikka: „Ükskõik mida ma kirjutan, sõimata saan ikka, aga see käib asja juurde ja mind see ei loksuta. Mõni inimene ütleb, et ei taha enam kirjutadagi, kui kommentaariumis sõimatakse. Mulle ei lähe see üldse korda. Pigem teeb nalja ja näitab, et olen õigel teel, olen õigesse kohta tabanud.“
„Oleks ilus unistus, et suled korraks silmad, avad need – ja maailm on muutunud, kõik mõtlevad nagu sina. Nii ei juhtu,“ räägib Kivirähk.
Tuleb tunnistada, et see on küll hea, et ei juhtu, kui kõik mõtleksid nii nagu tema.
Kivirähk veel: „Mind on süüdistatud, et olen roosa sots, siis jällegi, et reformarite tallaalune – need on väga erinevad asjad. Kuidas need üldse kokku klapivad? See on nii mõttetu ja rumal, need pole süüdistused, millega isegi vaielda. Kui keegi nimetab mind “kuradi liberaaliks”, siis seda ma muidugi ka ei häbene, ma olengi liberaal.“
Muidugi järgneb sellele mõnitus EKRE aadressil ja pugemine Kersti Kaljulaidi ees.
